Kriinoidid on okasnahksete klass. Neil on kaks põhilist vormi: merililled (sea lilies), mis on merepõhja külge kinnitunud pikkade vartega, ja sulestaarid (feather stars), mis on enamasti varreta ja vabalt elavad. Mõlemad rühmad kuuluvad samasse taksonoomilisse klassi ning jagavad ühiseid ehituslikke tunnuseid.

Morfoloogia ja anatoomia

Kõik krinoidid on merelised ning nende kehaehitus järgib tüüpilist okasnahksete muster: viiekordne sümmeetria on baasvorm, kuid paljudel liikidel on käsivarred tugevalt harunenud, mistõttu näib neid olevat palju rohkem kui viis. Peamised osad on:

  • kalüks (cup või kehaõõs) — kõvakestest plaadistik, mis sisaldab siselisi organeid ja suud;
  • käsivarred — pikad harustatud harjad, millel on väiksemad pinnulid; need moodustavad toitumisvõrgustiku;
  • varras (stalk või kolumn) — kehtib peamiselt merililledele; koosneb ketastest ossiklitest (kolumnalid) ja lõpeb hoidmisstruktuuriga (holdfast), mis kinnitub substraadile;
  • hoidjad (holdfast, cirri) — kinnituvad kividel või teistel objektidel; sulestaaridel võivad olla lühikesed, haaravad cirrid, mis võimaldavad liikumist;
  • torujalad ja cilia — käsivarte pinnal on torujalad ja tsiliateeritud sooned, mis püüavad orgaanilist materjali ning suunavad selle suu juurde.

Toitumine toimub filtratsiooniga: käsivarred püüavad planktoni ja mikroorganisme, mis transporditakse cilia abil suu poole, mis tavaliselt asub kalüksi ülaservas.

Elupaik ja eluviis

Krinoidid elavad nii madalates rannikuvetes kui ka sügaval meres — kuni umbes 6000 meetri sügavusel. Mõned liigid elavad kivisel või korallisel põhjapinnal, teised eelistavad pehmet muda. Vartega merililled on enamasti sessiilsed, kuid suletaarid on tihti liikuvad, suudavad roomata või ujuda, et leida paremaid toitmiskohti või vältida saakloomi. Paljud liigid suudavad regenerida kaotsi läinud käsivarreid.

Paljunemine ja areng

Krinoidid paljunevad enamasti suguliselt; enamikul liikidel on eraldi emas- ja isasorganid. Viljatud munad arenevad planktonis ravivateks vastseteks (larvafaasid), mis lõpuks kinnituvad substraadile ja läbimetamorfoseeruvad täiskasvanuks. Mõnel sulestaari rühmal kaob varras arengu käigus ning nad elavad täiskasvanutena vabadena.

Fossiilne ajalugu ja paleontoloogia

Krinoididel on pikk ja hästi dokumenteeritud fossiilne ajalugu. Nad olid esimesed okasnahksete hulka kuulumised, kes ilmuvad fossiilides, ja on säilitanud oma varajase üldise kehaehituse läbi suure osa ajaloost. Krinoidid olid paleosoikumis (eriti Ordoviitsiumist kuni Permini) väga levinud: mõnes karbonaadist pärit kivimisarnases setis võivad moodustada peaaegu täielikult fossiilsete krinoidide fragmendid, mistõttu nimetatakse neid vahel "krinoidseteks lubjakivideks". Paljud fossiilsed krinoidid säilivad hästi, kuna nende kalkjas ossiklastik säilitub kivistumas, sageli annavad sellegipoolest detailse pildi käte ja kalüksi morfoloogiast.

Fossiilide hulgas leidub nii terved merililli kui ka laiali lagunenud kolumnalite fragmente; mõnes settekeskkonnas on leidunud erakordselt hästi säilinud faunasid (Lagerstätten), mis annavad infot nii pehmete kudede kui ka käitumuse kohta. Massilised väljasuremised, eriti Permi lõpu sündmused, vähendasid krinoidide mitmekesisust märkimisväärselt, kuid pärast seda arenesid teatud grupid uuesti ning tänapäeval on tuntud nii süvamere vartega liike kui ka varretuid sulestaarisid.

Tähtsus ja kasutus

Krinoidide fossiile kasutatakse paleontoloogias ja stratigraafias, sest nende kiire evolutsioon ja laialdane levik lubavad neid tihti rakendada vanuse määramiseks ja keskkonnatingimuste rekonstrueerimiseks. Lisaks annavad suured krinoidikogumid teavet settekeskkondade ja meresetete koostise kohta (näiteks krinoidist lubjakivi). Tänapäeva ökoloogias on krinoidid osa merefiltratsiooni protsessist ja nad mõjutavad bentilist kooslust.

Krinoidide uurimine ühendab morfoloogiat, elupaikade ökoloogiat ja fossiilset rekordit, aidates mõista nii okasnahksete evolutsiooni kui ka mereökosüsteemide muutusi läbi geoloogilise aja. .