Meremadu ehk "korallrahu madud" on mürgised maod, kes veedavad suurema osa või kogu oma elust merekeskkonnas. Meremadude taksonoomiline paigutus varieerub sõltuvalt allikast: mõnes käsitluses eristatakse mitmeid rühmi ja liike, kokku hinnanguliselt umbes 60–70 taksonit. Paljud allikused kasutavad erinevaid termineid, mistõttu täpsed arvud võivad erineda (sugukonnad, liigid).
Määratlus ja taksonoomia
Meremadud arenesid maismaal elanud esivanematest ning paljudel säilib sellest ajast mõningaid jäänukmärke: nad on ikkagi röövloomad ja mürgised, kuid enamik on tugevalt veega kohastunud. Mõnel meremadu on siiski säilinud maismaaelu tunnuseid ja käitumisviise — näiteks Laticauda, kes suudab osa elust veeta maismaal ning paljuneb munadega. Teised rühmad on täielikult vees elavad ja sünnitavad elusaid järglasi.
Füüsilised tunnused ja kohastumine
Meremadude peamised kohastumised vees elamiseks on:
- lateraliseeritud, ujuvust soodustav saba (lame või ujukala-taoline), mis aitab ujumisel;
- läbimõõdus lamedam keha ja sujuv skaleerumine, mis vähendab veetõmmet;
- suured kopsud ja mõnel liigil võime peatada hingamist pikemaks ajaks — osa hapnikuvahetusest võib toimuda ka naha kaudu;
- võimas närimisaparaat ja mürgine hammustus saagi alistamiseks.
Tavaliselt ei jaksa meremad üle pikkade maismaal liikumiste; enamik ei suuda üldse hästi maapinnal liikuda, kuid on veeeluks hästi kohanenud. Mõned käitumuslikud ja morfoloogilised tunnused viitavad esivanemate maismaaelu järelmõjudele (käitumisviisid, tunnused).
Levikuala
Meremadud elutsevad eelkõige soojades rannikuvetes ja korallrahudel India ookeanist kuni Vaikse ookeanini. Nad eelistavad troopilisi ja subtroopilisi tingimusi ning pikaajalist sooja vett. Üldiselt neid ei leidu Atlandi ookeanis ega temperatuursel Põhja-Ameerika rannikul (nt läänepoolsetel aladel üle California lahe), kuhu tingimused ei ole nende eluks sobivad.
Toitumine ja eluviis
Meremadude peamiseks toiduks on kalad, eriti noored kalad ja rähnukalalised, samuti kalamunad ja mõnel liigil rästikud või merikonnad. Nad jahivad tavaliselt aktiivselt roostikus, korallrahudel ja mudaväljakutel, kasutades mürki saagi kiireks halvamiseks. Mõned liigid on spetsialiseerunud saagiks teatud kalaliikidele või mereelustiku elupaikadele.
Paljunemine
Paljud meremadud on vivipaarid (sünnitavad elusaid järglasi), mis on kohane eluks avarates veepiirkondades, kus maismaale minek oleks keeruline. Erandiks on näiteks genus Laticauda, kes paljuneb munadena ja peab osa ajast veetma maismaal, et mune panna.
Mürk ja oht inimestele
Meremadud on üldiselt tugevalt mürgised. Nende mürk on sageli neurotoksiinne ja võib inimestele olla ohtlik — rünnaku korral tuleb otsida viivitamatult meditsiinilist abi. Samas ei ole meremadud tavaliselt agressiivsed: enamik hammustusi tekib siis, kui madu tabatakse, ärritatakse või püütakse. Mürgistusjuhtumite ravis kasutatakse sageli antiseerumit ja toetavat ravi vastavalt sümptomitele.
Looduslikud vaenlased ja ohud
- looduslikud röövlid: suured kalad, haid, linnud ja mõnel juhul ka teised roomajad;
- inimtegevuse mõjud: elupaikade hävimine (korallrahud, mangroovialad), saastatus, saakimiseks püük ja kõrvalsaak kalapüügis;
- kliimamuutused, mis mõjutavad mere soojenemise ja korallrahude seisundit.
Kaitse ja inimeste suhtlus
Mõned meremadude liigid on ohustatud või nende populatsioonid vähenevad. Nende kaitse nõuab korallrahude kaitset, saaste vähendamist ja vastutustundlikku kalapüüki. Kui kohtad meremadu rannas või vetes, on soovitatav hoida distantsi, vältida loomade häirimist ja vajadusel teavitada kohalikke looduskaitseasutusi.
Kokkuvõte: meremadud on veespetsiifilised, mürgised maod, kes on kohastunud eluviisiga ookeanis ja rannikualadel. Nad on olulised mereökosüsteemide osa, kuid nende säilimiseks on vaja kaitsta elupaiku ja vähendada inimtekkelisi ohte.
