Meremadud – määratlus, liigid, levik ja kohastumine
Meremadu ehk "korallrahu madud" on mürgised maod, kes veedavad suurema osa või kogu oma elust merekeskkonnas. Meremadude taksonoomiline paigutus varieerub sõltuvalt allikast: mõnes käsitluses eristatakse mitmeid rühmi ja liike, kokku hinnanguliselt umbes 60–70 taksonit. Paljud allikused kasutavad erinevaid termineid, mistõttu täpsed arvud võivad erineda (sugukonnad, liigid).
Määratlus ja taksonoomia
Meremadud arenesid maismaal elanud esivanematest ning paljudel säilib sellest ajast mõningaid jäänukmärke: nad on ikkagi röövloomad ja mürgised, kuid enamik on tugevalt veega kohastunud. Mõnel meremadu on siiski säilinud maismaaelu tunnuseid ja käitumisviise — näiteks Laticauda, kes suudab osa elust veeta maismaal ning paljuneb munadega. Teised rühmad on täielikult vees elavad ja sünnitavad elusaid järglasi.
Füüsilised tunnused ja kohastumine
Meremadude peamised kohastumised vees elamiseks on:
- lateraliseeritud, ujuvust soodustav saba (lame või ujukala-taoline), mis aitab ujumisel;
- läbimõõdus lamedam keha ja sujuv skaleerumine, mis vähendab veetõmmet;
- suured kopsud ja mõnel liigil võime peatada hingamist pikemaks ajaks — osa hapnikuvahetusest võib toimuda ka naha kaudu;
- võimas närimisaparaat ja mürgine hammustus saagi alistamiseks.
Tavaliselt ei jaksa meremad üle pikkade maismaal liikumiste; enamik ei suuda üldse hästi maapinnal liikuda, kuid on veeeluks hästi kohanenud. Mõned käitumuslikud ja morfoloogilised tunnused viitavad esivanemate maismaaelu järelmõjudele (käitumisviisid, tunnused).
Levikuala
Meremadud elutsevad eelkõige soojades rannikuvetes ja korallrahudel India ookeanist kuni Vaikse ookeanini. Nad eelistavad troopilisi ja subtroopilisi tingimusi ning pikaajalist sooja vett. Üldiselt neid ei leidu Atlandi ookeanis ega temperatuursel Põhja-Ameerika rannikul (nt läänepoolsetel aladel üle California lahe), kuhu tingimused ei ole nende eluks sobivad.
Toitumine ja eluviis
Meremadude peamiseks toiduks on kalad, eriti noored kalad ja rähnukalalised, samuti kalamunad ja mõnel liigil rästikud või merikonnad. Nad jahivad tavaliselt aktiivselt roostikus, korallrahudel ja mudaväljakutel, kasutades mürki saagi kiireks halvamiseks. Mõned liigid on spetsialiseerunud saagiks teatud kalaliikidele või mereelustiku elupaikadele.
Paljunemine
Paljud meremadud on vivipaarid (sünnitavad elusaid järglasi), mis on kohane eluks avarates veepiirkondades, kus maismaale minek oleks keeruline. Erandiks on näiteks genus Laticauda, kes paljuneb munadena ja peab osa ajast veetma maismaal, et mune panna.
Mürk ja oht inimestele
Meremadud on üldiselt tugevalt mürgised. Nende mürk on sageli neurotoksiinne ja võib inimestele olla ohtlik — rünnaku korral tuleb otsida viivitamatult meditsiinilist abi. Samas ei ole meremadud tavaliselt agressiivsed: enamik hammustusi tekib siis, kui madu tabatakse, ärritatakse või püütakse. Mürgistusjuhtumite ravis kasutatakse sageli antiseerumit ja toetavat ravi vastavalt sümptomitele.
Looduslikud vaenlased ja ohud
- looduslikud röövlid: suured kalad, haid, linnud ja mõnel juhul ka teised roomajad;
- inimtegevuse mõjud: elupaikade hävimine (korallrahud, mangroovialad), saastatus, saakimiseks püük ja kõrvalsaak kalapüügis;
- kliimamuutused, mis mõjutavad mere soojenemise ja korallrahude seisundit.
Kaitse ja inimeste suhtlus
Mõned meremadude liigid on ohustatud või nende populatsioonid vähenevad. Nende kaitse nõuab korallrahude kaitset, saaste vähendamist ja vastutustundlikku kalapüüki. Kui kohtad meremadu rannas või vetes, on soovitatav hoida distantsi, vältida loomade häirimist ja vajadusel teavitada kohalikke looduskaitseasutusi.
Kokkuvõte: meremadud on veespetsiifilised, mürgised maod, kes on kohastunud eluviisiga ookeanis ja rannikualadel. Nad on olulised mereökosüsteemide osa, kuid nende säilimiseks on vaja kaitsta elupaiku ja vähendada inimtekkelisi ohte.
Kirjeldus
Enamik meremadu kasvab 1,2-1,4 meetri pikkuseks, mõned võivad ulatuda 2 meetrini või kaugemale. Hydrophis cyanocinctus saavutab 2,5-3m pikkuse. Nad saavutavad 1,8m pikkuse juures umbes 0,8 -1,3 kg kaalu. Enamasti on emased isastest suuremad.
Kõikidel meremaduadel on labidasarnane saba ja paljudel neist on külgmiselt kokkusurutud keha - nad näevad välja nagu angerjad. Erinevalt kaladest ei ole neil siiski lõpused ja nad peavad regulaarselt pinnale tulema, et hingata. Sellegipoolest kuuluvad nad kõigist õhku hingavatest selgroogsetest kõige täielikumalt vees elavate loomade hulka. Selle rühma hulka kuuluvad liigid, millel on mõned kõige tugevamad mürgid kõigist maodest. Mõned neist on õrnad ja hammustavad vaid provotseerimise korral, teised on aga palju agressiivsemad.
- Kõik maod on head ujujad, kuid ainult tõelised meremadu elavad kogu oma elu ookeanis. Nad mitte ainult ei ela seal, vaid söövad seal ja isegi poegivad otse vees. Enamik neist ei saa üldse maismaal elada. Kui nad tormi või tugevate hoovuste tõttu maismaale satuvad, ei suuda nad liikuda. Meremadu ei oma soomuseid (spetsiaalsed soomused mao kõhul, mis aitavad neil maapinnal haarduda ja liugelda), nii et kui meremadu satub randa, ei ole tal võimalik tagasi merre liugelda. Selle asemel on meremaduil labidakujuline saba. Saba abil saab madu hästi ujuda.
Meremadu on spetsiaalsed ninasõõrmed, mis võivad sulguda, kui nad lähevad vee alla, ja avaneda, kui nad tulevad üles hingama, nagu vaalade puhumisava (teadlased nimetavad neid ventilatsiooniga ninasõõrmedeks). Ninasõõrmed asuvad kõrgel pea kohal, nii et kogu madu saab vee alla jääda, kui ta tõuseb üles hingama. Toitu otsides võib meremadu jääda vee alla pikaks ajaks. Selleks on meremadu välja töötanud ühe kopsu, mis on peaaegu sama pikk kui kogu keha.
Enamik meremadu suudab hingata läbi naha. See on roomajate puhul ebatavaline, sest nende nahk on tavaliselt paks ja kihiline. Musta-kollase meremadu Pelamis platurus'e (pelagiline liik) katsed on näidanud, et see liik saab sel viisil umbes 20% oma hapnikust, mis võimaldab pikemaid sukeldumisi.
Nagu teisedki maismaaloomad, kes on kohanenud eluga merekeskkonnas, neelavad meremadu oluliselt rohkem soola kui nende maismaal elavad sugulased. Nad teevad seda oma toitumise kaudu ja siis, kui nad kogemata merevett alla neelavad. Lindude ja roomajate neerude funktsioon on liiga nõrk, et eemaldada piisavalt soola. Lindudel, näiteks pingviinidel, eemaldatakse soola ninasnäärmete kaudu. Galapagose saarte mereleguaanid kasutavad sama mehhanismi. Merikilpkonnadel on pisaranäärmed, mis võimaldavad neil toota väga soolaseid pisaraid. Merikilpkonnadel aga võimaldavad keele all ja ümber asuvad näärmed neil keele abil soola välja ajada.
Kollahuuleline merikraat, Laticauda colubrina
Mürk
Looduslik funktsioon
Enamik meremadu toitub kaladest, eriti angerjastest. Viimane jäigastub ja sureb hammustamisel mõne sekundi jooksul. Üks liik eelistab molluskid ja koorikloomad, näiteks krevetid. Mõnedel riffidel elavatel liikidel on väikesed pead ja õhukesed kaelad, mis võimaldab neil saada väikesi angerjaid pehmest põhjast, kus nad peidavad end.
Mürgi mõju inimesele
Pelamis platurus'e mürk on tugevam kui ühelgi teisel Costa Rica maismaamadu liigil. See madu on väga levinud Costa Rica lääneranniku vetes. Sellele vaatamata on teatatud väheste inimsurmade juhtumitest. Sellegipoolest tuleks kõigi meremaduadega käituda väga ettevaatlikult.
Hammustamisel süstitakse ainult väike kogus mürki. Mürgi põhjustatud sümptomid võivad esialgu tunduda kerged. Tavaliselt esineb vähe turseid või neid ei esine üldse ja harva kahjustatakse lähedalasuvaid lümfisõlmi. Kõige olulisemad sümptomid on skeletilihaskoe kiire lagunemine ja halvatus. Varajaste sümptomite hulka kuuluvad peavalu, paksustunne, janu, higistamine ja oksendamine. Sümptomite hulka, mis võivad ilmneda 30 minuti kuni mitme tunni möödudes pärast hammustust, kuuluvad üldised valulikkus, jäikus ja lihaste hellus kogu kehas. Sellele järgnevad hiljem teiste elapidide rünnakutele iseloomulikud sümptomid: lihaste järkjärguline halvatus. Neelamise ja hingamisega seotud lihaste halvatus võib lõppeda surmaga. Kolme kuni kaheksa tunni möödudes võib veriplasmas hakata ilmnema müoglobiin. See on lihaste lagunemise tulemus. See võib põhjustada uriini muutumist tumepunaseks, pruuniks või mustaks ning lõpuks viia neerupuudulikkuseni. Kuue kuni kaheteistkümne tunni möödudes võib raske hüperkaleemia põhjustada südameseiskust. Hüperkaleemia on samuti lihaste lagunemise tulemus.
- Rünnatud inimesel võib tekkida iiveldus, oksendamine, paks keel, kõne- ja neelamisraskused, hägune nägemine, nõrkus, tuimus või jäikus.
- Tõsisemate sümptomite hulka võivad kuuluda halvatus, silmalaugude langemine, tumepruun uriin, lukustumine, hingamisraskused ning sinised huuled ja keel. Mõnikord võib tekkida surm.
Küsimused ja vastused
K: Mis on mererahvas?
V: Meremadu on mürgine elupillikas, mis elab suurema osa või kogu oma elust merekeskkonnas.
K: Mitu liiki meremadu on olemas?
V: Meremadu on 62 liiki.
K: Kas meremadu arenes välja maismaamaduist?
V: Jah, meremadu arenes välja maismaal elavatest madudest.
K: Kas mõned meremadu suudavad liikuda maismaal?
V: Mõned meremadu, näiteks Laticauda, suudavad natuke liikuda maismaal.
K: Kas meremadu on hästi kohanenud vees elamisega?
V: Jah, meremadu on hästi kohanenud vees elamisega.
K: Kus leidub meremadu?
V: Meremadu leidub soojades rannikuvetes India ookeanist kuni Vaikse ookeanini, troopilistes ja soojades piirkondades.
K: Kas meremadu elab Atlandi ookeanis või Põhja-Ameerika rannikul üle California lahe?
V: Ei, meremadu ei ela Atlandi ookeanis ega Põhja-Ameerika rannikul üle California lahe.
