Merimadulased

Kirjeldus

Enamik meremadu kasvab 1,2-1,4 meetri pikkuseks, mõned võivad ulatuda 2 meetrini või kaugemale. Hydrophis cyanocinctus saavutab 2,5-3m pikkuse. Nad saavutavad 1,8m pikkuse juures umbes 0,8 -1,3 kg kaalu. Enamasti on emased isastest suuremad.

Kõikidel meremaduadel on labidasarnane saba ja paljudel neist on külgmiselt kokkusurutud keha - nad näevad välja nagu angerjad. Erinevalt kaladest ei ole neil siiski lõpused ja nad peavad regulaarselt pinnale tulema, et hingata. Sellegipoolest kuuluvad nad kõigist õhku hingavatest selgroogsetest kõige täielikumalt vees elavate loomade hulka. Selle rühma hulka kuuluvad liigid, millel on mõned kõige tugevamad mürgid kõigist maodest. Mõned neist on õrnad ja hammustavad vaid provotseerimise korral, teised on aga palju agressiivsemad.

• Kõik maod on head ujujad, kuid ainult tõelised meremadu elavad kogu oma elu ookeanis. Nad mitte ainult ei ela seal, vaid söövad seal ja isegi poegivad otse vees. Enamik neist ei saa üldse maismaal elada. Kui nad tormi või tugevate hoovuste tõttu maismaale satuvad, ei suuda nad liikuda. Meremadu ei oma soomuseid (spetsiaalsed soomused mao kõhul, mis aitavad neil maapinnal haarduda ja liugelda), nii et kui meremadu satub randa, ei ole tal võimalik tagasi merre liugelda. Selle asemel on meremaduil labidakujuline saba. Saba abil saab madu hästi ujuda.

Meremadu on spetsiaalsed ninasõõrmed, mis võivad sulguda, kui nad lähevad vee alla, ja avaneda, kui nad tulevad üles hingama, nagu vaalade puhumisava (teadlased nimetavad neid ventilatsiooniga ninasõõrmedeks). Ninasõõrmed asuvad kõrgel pea kohal, nii et kogu madu saab vee alla jääda, kui ta tõuseb üles hingama. Toitu otsides võib meremadu jääda vee alla pikaks ajaks. Selleks on meremadu välja töötanud ühe kopsu, mis on peaaegu sama pikk kui kogu keha.

Enamik meremadu suudab hingata läbi naha. See on roomajate puhul ebatavaline, sest nende nahk on tavaliselt paks ja kihiline. Musta-kollase meremadu Pelamis platurus'e (pelagiline liik) katsed on näidanud, et see liik saab sel viisil umbes 20% oma hapnikust, mis võimaldab pikemaid sukeldumisi.

Nagu teisedki maismaaloomad, kes on kohanenud eluga merekeskkonnas, neelavad meremadu oluliselt rohkem soola kui nende maismaal elavad sugulased. Nad teevad seda oma toitumise kaudu ja siis, kui nad kogemata merevett alla neelavad. Lindude ja roomajate neerude funktsioon on liiga nõrk, et eemaldada piisavalt soola. Lindudel, näiteks pingviinidel, eemaldatakse soola ninasnäärmete kaudu. Galapagose saarte mereleguaanid kasutavad sama mehhanismi. Merikilpkonnadel on pisaranäärmed, mis võimaldavad neil toota väga soolaseid pisaraid. Merikilpkonnadel aga võimaldavad keele all ja ümber asuvad näärmed neil keele abil soola välja ajada.

Kollahuuleline merikraat, Laticauda colubrina

Mürk

Looduslik funktsioon

Enamik meremadu toitub kaladest, eriti angerjastest. Viimane jäigastub ja sureb hammustamisel mõne sekundi jooksul. Üks liik eelistab molluskid ja koorikloomad, näiteks krevetid. Mõnedel riffidel elavatel liikidel on väikesed pead ja õhukesed kaelad, mis võimaldab neil saada väikesi angerjaid pehmest põhjast, kus nad peidavad end.

Mürgi mõju inimesele

Pelamis platurus'e mürk on tugevam kui ühelgi teisel Costa Rica maismaamadu liigil. See madu on väga levinud Costa Rica lääneranniku vetes. Sellele vaatamata on teatatud väheste inimsurmade juhtumitest. Sellegipoolest tuleks kõigi meremaduadega käituda väga ettevaatlikult.

Hammustamisel süstitakse ainult väike kogus mürki. Mürgi põhjustatud sümptomid võivad esialgu tunduda kerged. Tavaliselt esineb vähe turseid või neid ei esine üldse ja harva kahjustatakse lähedalasuvaid lümfisõlmi. Kõige olulisemad sümptomid on skeletilihaskoe kiire lagunemine ja halvatus. Varajaste sümptomite hulka kuuluvad peavalu, paksustunne, janu, higistamine ja oksendamine. Sümptomite hulka, mis võivad ilmneda 30 minuti kuni mitme tunni möödudes pärast hammustust, kuuluvad üldised valulikkus, jäikus ja lihaste hellus kogu kehas. Sellele järgnevad hiljem teiste elapidide rünnakutele iseloomulikud sümptomid: lihaste järkjärguline halvatus. Neelamise ja hingamisega seotud lihaste halvatus võib lõppeda surmaga. Kolme kuni kaheksa tunni möödudes võib veriplasmas hakata ilmnema müoglobiin. See on lihaste lagunemise tulemus. See võib põhjustada uriini muutumist tumepunaseks, pruuniks või mustaks ning lõpuks viia neerupuudulikkuseni. Kuue kuni kaheteistkümne tunni möödudes võib raske hüperkaleemia põhjustada südameseiskust. Hüperkaleemia on samuti lihaste lagunemise tulemus.

• Rünnatud inimesel võib tekkida iiveldus, oksendamine, paks keel, kõne- ja neelamisraskused, hägune nägemine, nõrkus, tuimus või jäikus.
• Tõsisemate sümptomite hulka võivad kuuluda halvatus, silmalaugude langemine, tumepruun uriin, lukustumine, hingamisraskused ning sinised huuled ja keel. Mõnikord võib tekkida surm.