Seymouria — permiajast pärit kahepaikne tetrapood, kohanenud maapealseks eluks

Seymouria oli varajase permiaja (u. 280–270 miljonit aastat tagasi) pärit seymouriamorfne kahepaikne tetrapood, kelle fossiile on leitud peamiselt Põhja-Ameerikast ja Euroopast. Täiskasvanud isendid olid suhteliselt väikesed — tavapäraselt umbes 60 cm pikkused — ning nende kehaehitus näitas tugevat kohastumist eluks maapinnal.

Anatoomia ja kohastumused

Seymouria skeleti tunnused olid mitmel moel sarnased roomajatega: tugevad, massiivsed jalad, robustne selgroog ja hästi arenenud rindkere- ning puusaluu konstruktsioon. See võimaldas neil hoida keha maapinnast kõrgemal ja liikuda tõhusalt kuival maal. Kolju oli tugeva luustikuga ja varustatud teravate hammastega, mis sobisid lihasööjate eluviisiga — nad jahtisid väiksemaid selgrootuid ning väiksemaid selgroogseid.

Elutsükkel ja kahepaikselisus

Tõsiselt olulise muutuse fossiilide tõlgenduses tõi avastus, et Seymouria noorvormid olid vees elavad vastsed. Varasemad arusaamad pidasid seymouriamorfe roomajate sarnasteks amnioteks, kuid leitud vastsed näitasid karaktereid, mis viitavad kahepaikse elutsüklile — ehkki täiskasvanud olid selgelt kohanenud maapealseks eluks ja kandsid „roomajate“ tüüpilisi tunnuseid.

"... vastsete staadiumide avastamine... näitas veenvalt, et seymouriamorfid ei olnud bioloogiliselt amnioodid". Viie Euroopa riigi ülemisest karbonist ja alumisest permist on leitud kolme sugukonna fossiilseid vastseid.

"On lõplikult tõestatud, et seymouriamorfidel oli kahepaiksete tüüpi elulugu, mille noorvormid olid veekeskkonnas, mis kaotasid pärast metamorfoosi välised lõpused.... Seymouriamorfid ise ei olnud kindlasti amnioodid". See tähendab, et nad ei olnud roomajad.

Vastsed kandsid fossiilsetel jäädvustustel omadusi, mida seostatakse vees elavate noorvormidega (näiteks lateraalliinisüsteemi ja väliste gillide olemasolu), ning nad läbisid metamorfosi, mille käigus kujunesid välja tugevamad luud ja maapealse elu jaoks vajalikud liigesed.

Leidude paiknemine ja paleoökoloogia

Täiskasvanute luid on leitud tuntud punastest liivakivikihtidest Texasest ja Oklahomast, mis kujutavad tolleaegseid jõedelt pärit delta- ja tasandiku ladestusi — sarnaseid tänapäevase Mississippi jõe deltatüüpi süsteemidele. Need kivimid näitavad, et elupaik oli sageli soojalt-kõle või hooajaliselt kuiva kliimaga, kus esines vahelduvaid veekogusid ja suurtes kogunemistes kuivemaid alasid.

Seymouria sanjuanensis'i näited Saksamaalt ja Uus-Mehhikost näitavad eriti tugevaid tagajäsemeid ja keha kõrgemat hoidmist maapinnast, mis on selge märk maapealseks liikumiseks efektiivselt kohandunud organismist.

Eluviis ja toit

Seymouria oli peamiselt lihasööja. Tugevad lõualuud ja hambad sobisid väikeste selgroogsete ning suuremate selgrootute saagiks. Nad võisid püüda saaki aktiivselt maapinnal, aga jäid ilmselt ka lähedusse vettel käimiseks — näiteks joomiseks, jahipaikade otsimiseks või paljunemiseks.

Tähtsus paleontoloogias

• Seymouria kujutab huvitavat ajaloolist ja evolutsioonilist lähenemist veeloomse ja maapealse elu vahel — nad näitavad, kuidas teatud kahepaiksete hargnemised viisid suurema kohanemiseni kuivemate elupaikadega.
• Vastsete ja täiskasvanute järkjärguline võrdlus andis olulise sisendi arusaamaks, et välised morfoloogilised sarnasused roomajatega ei pruugi tähendada sama bioloogilist eluviisi või paljunemistüüpi.
• Fossiilide paiknemine punastes liivakivikihtides annab ka teavet permiajastiku kliima- ja maastikuolude kohta ning selle kohta, kuidas mitmesugused tetrapoodid nendes tingimustes ellu jäid.

Lihtsustatud elutsükkel võiks olla järgnev: munad pannakse vette, vastsestaadium vees, noorloom ronib välja ja liigub instinktiivselt kõrgemale maapinnale; täiskasvanuna elab enamik aega kuival maal, olles lihasööja ja ainult aeg-ajalt veekogude juures. Selline elukäik võimaldas Seymouria liikidel edukalt asustada hooajaliselt muutlikke ja osaliselt kuivasid sisemaaalasid.

Kokkuvõtlikult on Seymouria näide sellest, kuidas välimised roomajataolised tunnused ei pruugi peegeldada kogu organismi bioloogilist klassifikatsiooni — nende teaduslik uurimine on aidanud selgitada kahepaiksete ja amniotsete loomade evolutsioonilisi suhteid ning adaptatsiooni maapealsele elule.