Kilpkärbsed (Acanthosomatidae): määratlus, elupaik ja kaitsesüsteem
Kilpkärbsed (Acanthosomatidae): määratlus, elupaik, taimeimemisel põhinev eluviis ja kolmekihiline kaitsesüsteem — soomused, kamuflaaž ning lõhnakaitse.
Kilbikärbsed (Acanthosomatidae) on putukate rühm, mis kuulub Hemiptera hulka. Selle sugukonna piires on kirjeldatud ligikaudu 55 perekonda ja umbkaudu 200 liiki, mistõttu tegu on teiste putukagrupiga võrreldes suhteliselt väikese liigirikkusega. Kuigi liike pole palju, võib üksikuid liike kohata üsna tavalistena paljudes elupaikades.
Morfoloogia ja äratuntavad tunnused
Kilbikärbsed on tüüpilised tõeliste kärbeste (Hemiptera) esindajad: neil on nõeljas suupool (sõõrikujuline imur) ja kuuekordne jäsemete paigutus. Nimed tulenevad iseloomulikust kilbikujulisest seljaosast (suur stükkel ehk scutellum), mis katab osa tagakeha ja meenutab kilpi. Paljud liigid on suhteliselt laiad ja lamedad ning nende värvitoonid ja mustrid aitavad varjatuna püsida.
Elupaik ja toitumine
Nagu peaaegu kõik putukad selles rühmas, toituvad kilbikärbsed peamiselt taimemahlast. Sageli leiab neid õitelt ja lehtedelt, kus nad imevad õitsvate taimede või teiste taimede mahlast. Paljud liigid on üsnagi spesialiseerunud teatud taimeliikidele või -perekondadele, mistõttu nende levik ja arvukus sõltub tihti taimkate koosseisust.
Kaitsesüsteem
Kilbikärbsed kasutavad mitmekihilist kaitsestrateegiat, mis aitab neil kiskjate ja häirijate eest hoiduda:
- Maskeerumine: kaugelt on nad sageli raskesti märgatavad — nende värv ja muster sulanduvad tausta; maskeerimine aitab vältida esmaseid rünnakuid.
- Mehaaniline kaitse: kõva kilpjas seljaosa (soomustatud kilp) annab mehhaanilise kaitse ja raskendab kiskjal pehmema keha haaramist.
- Keemiline kaitse: kui putukad häirida, eritavad nad sageli ebameeldivalt lõhna- või maitseainet, mis peletab kiskjaid. See lõhn võib meenutada teiste sugulaste, näiteks haisukärbse sarnast lõhna; häirivaid ühendeid väljavad spetsiaalsed lõhnanäärmed (lõhnaköömikud) keha teisest osast.
Elutsükkel ja käitumine
Kilbikärbsed on hemimetaboolsed — nende elu kulgeb munast, mitme nümfiastme kaudu täiskasvanuna (puudub vastne staadium nagu liblikatel). Munad asetatakse tihti taimede lehtede alla või varjukatesse kohtadesse ning mõnel liigil on täheldatud emahooldust, kus isendid valvavad mune või nümfe mõnda aega pärast koorumist.
Levik, ökoloogiline roll ja tähtsus
Enamik Acanthosomatidae liike eelistab mõõduka kliimavöötme taimi, eriti Põhja-Ameerikas ja Euroaasias, kuid mõned liigid esinevad ka teistes piirkondades. Ökoloogiliselt osalevad nad taimede-herbivoorina ja on osa toiduahelast — neid söövad linnud, väikesed imetajad ja teised putukad, kui keemilised kaitsevahendid neid ei peleta. Mõned liigid võivad suurtes arvukustes tekitada paikset kahju teatud aiataimedele või kultuurtaimedele, kuid üldiselt ei ole kilbikärbsed suuremad põllumajanduslikud kahjurid.
Kaitse ja uurimine
Enamiku kilbikärbeste populatsioonid ei ole ohustatud, kuid kohalik elupaikade kadumine, keemiline taimekaitse ja kliimamuutused võivad mõjutada mõningaid nõudlikumaid liike. Acanthosomatidae on huvitav uurimisobjekt nii taksonoomias kui ka bioloogilistes uuringutes — näiteks kaitsekemikaalide, spetsialiseerumise ja emahoolduse evolutsiooni kontekstis.
Kokkuvõtlikult on kilbikärbsed väikese liigirikkusega, aga mitmete huvitavate kaitse- ja elukäitumise tunnustega true-bug-grupp, kes täidavad oma niši taimetoiduliste putukate kogukonnas ja on kohati kergesti märgatavad ainult üksikasjaliku vaatlusel.
Otsige