Siamang (Symphalangus syndactylus) on Malaisia, Tai ja Sumatra metsades elutsev sabateta, musta karvkattega gibbon. Ta elab puudel, mistõttu teda nimetatakse arboreaalseks. Siamang on suurim väikeahvide hulgas: isendid võivad ulatuda ligi 1 m pikkuseni (kaasa arvatud käte sirutus) ja kaaluda kuni umbes 23 kg. Siamang on ainus liik Symphalangus'i perekonnas.
Kujunemine ja eripärad
Siamangi iseloomustab tihe, must karv; neil on eriti pikad käed ja tugevad õlavöötme lihased, mis sobivad hästi brahhiaatorseks liikumiseks – nad "ripuvad" ja kõigutavad end puude latvades. Eripärane tunnus on sündaktülia: teise ja kolmanda varba vahel esineb nahaline ühendus ehk sõrmede osaline sulandumine (seetõttu ongi ladinakeelne nimi seotud sõnaga "syndactylus"). Siamangidel on suured kurgukotid (gulaarkotid), mis võivad välja paisuda ja toimida resonantsmahutina – see tugevdab ja projitseerib nende valju häälitsusi kaugemale.
Levila ja taksonoomia
Siamangi looduslik levila hõlmab Malaisia poolsaart, Sumatrat ja väiksemas osas Tai põhjapoolseid alasid. Mõned autorid eristavad kahte alamliiki: Sumatra siamangi (S. s. syndactylus) ja Malaisia siamangi (S. s. continentis, Malaisia poolsaarel). Teised käsitlevad Malaisia isendeid pigem samu alamliike kuuluvate populatsioonidena. Siamang on harvaesinevalt sümpaatiline ehk elab mõnes piirkonnas koos teiste gibboniliikidega; tema levialad kattuvad osaliselt agiilse gibboni ja lar-gibboni levialadega.
Käitumine, sotsiaalne elu ja häälitsused
Siamangid elavad tavaliselt väikestes perekondlikes gruppides, mis koosnevad monogaamsest paarist ja nende järglastest. Paarid tähistavad oma territooriumi ja sidet valjude duetilaadsete lauludega, mille kõla võimendub kurgukoti abil. Need laulud on olulised nii territooriumi märgistamiseks kui ka paarisideme tugevdamiseks. Liikumisviisiks on peamiselt brahhiaatsioon ja hüppamine latvade vahel; nad liiguvad osavalt puude oksadel, kasutades pikkade käte haardumist.
Toitumine
Toitumiselt on siamang peamiselt frugivoor — sööb palju vilju — kuid tema dieeti kuuluvad ka lehed, seemned, õied ja aeg-ajalt putukad. Sõltuvalt aastaaegadest võivad nad kulutada palju aega söögikohtade ja viljapuude otsimisele ning liiguvad oma levialal selle järgi, kus toit on kättesaadavam.
Paljunemine
Paljunemine on sarnane teiste gibbonitega: tavaliselt sünnib korraga üks poeg. Emane kandeaeg (gestatsioon) kestab ligikaudu 7–8 kuud. Poeg püsib vanemate lähedal pikki kuid ja peredel on tavaline pikem sünnitusinterval ehk järglaste vahe võib olla mitu aastat, mis ühendab tugeva vanemliku hoolduse vajaduse ja suhteliselt aeglase paljunemiskiiruse.
Ohud ja kaitse
Põhiline oht siamangi populatsioonidele on elupaikade kadumine: metsade raadamine ja muutmine põllumajandusmaaks vähendab elupaiku ning katkestab populatsioonide ühendusi. Palmiõli tootmine on üks peamisi metsade hävitamise põhjuseid nii Malaisias kui Sumatral; see vähendab nii siamangi kui ka teiste liikide, näiteks Sumatra tiigri elupaiku. Lisaks kahjustab populaatsioone ebaseaduslik looduslike isendite püüdmine ja kaubandus lemmikloomadena ning lokaalsete kommetega seotud jaht.
IUCN hindab siamangi staatust kui ohustatud liiki (Endangered) — kaitsemeetmed keskenduvad elupaikade säilitamisele, metsade taastamisele, ebaseadusliku kauplemise tõkestamisele ja haridusele, et vähendada inimeste survet nendele ahviliikidele.
Vangistus ja inimeste lähised suhted
Siamangid võivad vangistuses elada üle 30 aasta, kui nad saavad sobiva hoolduse. Samas on kodustamine ebaeetiline ja sageli kahjulik nii üksikutele loomadele kui ka loodusesse jäävatele populatsioonidele, sest püüdmine võtab isendid nende looduslikust keskkonnast ning vangistuses ei suudeta sageli tagada nende käitumuslikke ja sotsiaalseid vajadusi. Parim viis aidata siamange on toetada elupaikade kaitset ja vastutustundlikke looduskaitseprogramme.