Siidihai (Carcharhinus falciformis) — tunnused, levik ja IUCN-i staatus

Suurel siidihainal on üsna venitatud , ümar nina, suhteliselt kaldus esimene seljauim, millel on tümpsunud tipp, mis asub rinnauimede servade taga, väike teine seljauim, millel on äärmiselt pikk vaba tagumine ots (üle kahe korra kõrgem), ja madal seljatevaheline harja (seljauimede vaheline harja). Rinnauimed on pikad ja õhukesed ning neil on hämarad otsad. Siidihaid on tavaliselt tumehallid ja pronksise varjundiga, kuid mõnikord ka kuldpruunid. Nende alumine pool on valge. Välja arvatud esimene seljauim, on kõigi uimede otsad tumedat värvi; see on paremini näha noorukite puhul. Ülemised hambad on laialt kolmnurksed ja kaldus, muutudes lõuanaugu nurga suunas diagonaalsemaks, mis on külgedelt tugevalt lõigatud ja tugevalt sakiline. Alumised hambad on siledate servadega kõrgendatud. Tavaliselt on nii alam- kui ka ülemisel lõualuul 1 kuni 2 sümpaatiahammast. Nahahambad on väikesed, tihedalt paigutatud ja kattuvad, andes nahale sileda või "siidise" tekstuuri, mis on andnud haile selle nime. Selle liigi maksimaalne pikkus on 3,3 meetrit. Isased saavutavad suguküpsuse 2,2-2,3 meetri pikkuses (9-10-aastased) ja kasvavad väiksemaks kui emased, kes saavutavad suguküpsuse 2,3-2,5 meetri pikkuses (12-aastased), kuid need arvud on selle liigi eri populatsioonides erinevad. Siidihaid kaaluvad umbes 350 kilogrammi (770 naela).

Esimesele kirjeldatud isendile andsid Johannes Müller ja Jakob Henle 1841. aastal nime Carcharias (Prionodon) falciformis. Perekonnanimi Carcharhinus tuleneb kreeka sõnadest "karcharos", mis tähendab "teravdada", ja "rhinos", mis tähendab "nina". Teised nimed, mida siidihaile on antud, on Squalus või Prionodon tiburo, Gymnorhinus või Gymnorrhinus pharaonis, Aprionodon sitankaiensis, Carcharhinus floridanus, Eulamia malpeloensis ja Carcharhinus atrodorsus.

Siidihai on levinud troopilistes ja subtroopilistes vetes ning teda leidub Atlandi, Vaikse ookeani ja India ookeanis. Atlandi ookeani lääneosas levib ta USA osariigist Massachusettsist Brasiiliasse (sealhulgas Mehhiko lahes ja Kariibi meres) ning idaosas Hispaaniast Angolani. India ookeani lääneosas ja Punases meres leidub ta Tansaaniast Mosambiikani, sealhulgas Madagaskaril ja Komooridel, ning India ookeani kesk- ja idaosas Maldiividest ja Sri Lankast Lääne-Austraaliani. Vaikse ookeani lääneosas leidub ta Hiinast Uus-Meremaale (sealhulgas Hawaii saartele) ja Vaikse ookeani idaosas Baja Californiast Peruusse.

Kuigi siidihai on peamiselt levinud pelaagilises vööndis, ei leidu siidihai ainult avameres, vaid teda on täheldatud ka 18 meetri sügavuselt. See on aktiivne ja kiire hai, kes eelistab soojemaid veekogusid (umbes 23 °C). Tavaliselt leidub ta mandrilavade servade läheduses ja sügavates veekõrgustes riffide kohal, kus on palju toiduallikaid. Peamiselt levib ta pinnalt kuni vähemalt 500 meetri sügavusele, kuid teda on püütud ka 4000 meetri sügavusest veest. Uuringud näitavad, et siidihai rühmad sisaldavad eri soost, kuid samasuguse suurusega siidihaisid. Noori siidihaisid võib leida rannikualade kasvandustes ja täiskasvanud haid leidub kaugemal avamere ääres, sügavamates vetes.

Siidihai toitub peamiselt luukaladest, nagu tuunikala, makrell, sardiinid, merikurad, süsikas, särge, mardikad, merikarp, merikarp, angerjad, laternakala, viilukala, trigerkala ja porcupinefish (särgikala). Tema toidulaual on ka kalmaarid, pabernautilused ja ujuvkrabi ning on fossiilseid tõendeid selle kohta, et ta toitub surnud vaaladest. Kuna neil on hea kuulmismeel ja jahitaktika, on need haid suurepärased jahimehed. Nad töötavad tavaliselt koos, et "karjatada" väikeste kalade gruppe pinnale, püüdes kalad lõksu. Kui kalad on kõik tihedalt koos, ründavad siidihaid neid suure kiirusega ja söövad sageli kogu kalarühma.

Siidihai on eluspärane, mis tähendab, et ta sünnitab elusalt. Atlandi ookeani lääneosas paarituvad emased hiliskevadel (mais-juunis) ja sünnitavad samal ajal, kuid järgmisel aastal, mis tähendab, et tiinusperiood kestab 12 kuud. Poegade arv ühe pesakonna kohta on Atlandi ookeani lääneosas 6-14, Atlandi ookeani idaosas 9-12, India ookeani lääneosas 9-14 ja India keskosas 2-11. Noored veedavad esimesed kuud korallrahudel, kuid esimeseks talveks kolivad nad avamerre. Põhja-Atlandi lääneosas asuvad poegimisalad Kariibi mere saarte ääres.

Inglise keeles kutsutakse siidihai Vaikse ookeani idaosas ka "võrgusööja hai", kuna teda püütakse sageli tuunipüügiks kasutatavatest võrkudest. Siidihai on nimetatud ka "Blackspot shark", "Grey whaler shark", "Olive shark", "Reef shark", "Ridgeback shark", "Sickle shark", "Sickle silk shark" ja "Sickle-shaped shark". Teistes keeltes nimetatakse siidihai "cação" (portugali), "cazon" (hispaania), "cazon de playa" (hispaania), "cazón-tiburón" (hispaania), "haukkahai" (soome), "jaqueta" (hispaania), "jaqueton" (hispaania), "kanhaai" (hollandi), "karcharinos lios" (kreeka), "kurotogarizame" (jaapani), "lombo preto" (portugali), "malie" (samoa), "mandi sravu" (malai), "mangeur d'hommes" (prantsuse), "marracho sedoso" (portugali), "marracho-luzidio" (portugali), "mbamba menyo" (suahiili), "moosi" (gujarati), "mungsing" (jaapani), "mushi" (marathi), "papa" (suahiili), "papa bunshu" (suahiili), "pating" (tagalog), "requin soyeux" (prantsuse), "seidenhai" (saksa), "suga sura" (telugu), "syhaai" (afrikaans), "tiburón" (hispaania), "tiburon jaqueton" (hispaania), "tiburón lustroso" (hispaania), "tiburón sedoso" (hispaania), "tinterero" (hispaania), "tollo" (hispaania), "tollo mantequero" (hispaania), "tribon berde" (papiamento), "tubarão-luzidio" (portugali), "yu jereh" (malai), "yu pasir" (malai) ja "zijdehaai" (hollandi).

Siidihaid peetakse inimestele ohtlikuks nende agressiivse iseloomu ja suuruse tõttu. Siidihaisid on täheldatud, kui nende pea on üles tõstetud, selg kumer ja saba langetatud, mis on arvatavasti ähvarduse näitamise vorm. Siidihaid on olulised õngejadadega ja nakkevõrkudega püügi jaoks paljudes maailma osades. Mehhiko lahes püütakse neid sageli koos tuunipüügiga, kuid neid püütakse ka haipüügiga. Kariibi mere piirkonnas püütakse neid mõnikord, tavaliselt õngejadaga, kuid nad ei ole tavaline saak. Maldiividel ja Sri Lankal on nad kõige olulisemad hailiigid, moodustades 70-80% pelaagilises vööndis püütud saagist. Jaapani vetes on siidihai tavaline sihtliik haipüügil ning seda püütakse ka koos mõõkkala ja tuunikala püügiga. Ameerika Ühendriikide Atlandi ookeani keskosa vetes püütakse siidihai vähesel määral, kuid mitte märkimisväärses koguses. Siidihai liha, õli ja uimed müüakse kaubanduslikult. Silky sharki püüavad ka harrastuskalurid. Nagu teisedki haid, on siidihai ülepüügi tõttu ohus, sest tema tiinusperiood on pikk, järglaste arv väike ja kasvukiirus aeglane. Peale selle, et siidihai on oluline erinevate kalapüügiliikide jaoks, on teda kasutatud ka erinevates teaduslikes uuringutes, et uurida haide sensoorset bioloogiat.