Johannes Peter Müller (1801–1858) – saksa füsioloog ja võrdleva anatoomia rajaja

Johannes Peter Müller (1801–1858) – saksa füsioloog ja võrdleva anatoomia rajaja; merebioloogia ja kahepaiksete uurija, Helmholtzi ja Haeckeli õpetaja ning mõjukas teaduse pioneer.

Johannes Peter Müller (14. juuli 1801 – 28. aprill 1858) oli tunnustatud saksa füsioloog, võrdleva anatoomi, ihtüoloog ja herpetoloog. Ta sündis Koblenzis ja suri Berliinis. Aastal 1833 sai temast Berliini ülikooli füsioloogia professor ning ta oli üks 19. sajandi mõjukamaid teadlasi füsioloogia ja võrdleva anatoomia vallas.

Teadustöö ja meetodid

Müller rõhutas füsioloogias eksperimentaalset ja kvantitatiivset lähenemist: ta ühendas hoolika anatoomilise vaatlus­töö mikroskoopia, dissektsiooni ja katsete abil. Tema tööd aitasid tõsta füsioloogia staatust praktilisest arstiteadusest iseseisva, rangelt uurimuslikku meetodit kasutava teadusvaldkonnani.

Ühe tema tuntuma teose hulka kuulub mahukas füsioloogia käsiraamat (Handbuch der Physiologie des Menschen), kus ta käsitles nii organismi üldist füsioloogiat kui ka meeleelundite ja närvisüsteemi funktsioneerimist. Müllerile on atribuuti pandud mõisteid ja ideid, mis aitasid selgitada, kuidas konkreetseid tajuelamusi vahendavad erinevad närirajad (nn närvide spetsiifilise energia idee) — see andis aluse hilisemale sensoorse füsioloogia arengule.

Võrdlev anatoomia, ihtüoloogia ja herpetoloogia

Elu hilisemas osas suundus Müller peamiselt võrdleva anatoomia uurimisele. Ta oli eriti huvitatud kaladest ja mere selgrootutest, mille ta uuris isiklikult – tegi 19 reisi Läänemerre ja Põhjamerre, Aadria merre ja Vahemerre, et koguda ja kirjeldada merevee elustikku ning võrdlevaid anatoomilisi materjale. Tema väljaanded ihtüoloogia ja selgrootute kohta olid oma ajastu olulised allikad.

Müller kirjutas ka põhjaliku teose kahepaiksete anatoomia kohta; tol ajal hõlmas mõiste sageli ka roomajaid. Lisaks kirjeldas ta mitmeid uusi mao liike ja andis tähtsa panuse roomajate ja kahepaiksete süsteemse uurimise arengusse.

Õpilased ja mõju

Mülleri juhendamisel ja mõjutusel kasvas terve põlvkond silmapaistvaid teadlasi. Tema õpilaste hulka kuulusid näiteks Hermann von Helmholtzi, Emil du Bois-Reymond, Theodor Schwann, Friedrich Gustav Jakob Henle'i, Carl Ludwig ja Ernst Haeckeli. Nende tööde kaudu levisid Mülleri ideed laialdaselt ning aitasid kaasa kaasaegse füsioloogia, histoloogia, võrdleva anatoomia ja evolutsiooniteooria arengule.

Auhinnad ja pärand

Müller tunnustati laialdaselt: aastal 1834 valiti ta Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks ning aastal 1854 anti talle kuulsa Kuningliku Seltsi Copley medal. Tema nimega on seotud mitmed liigid ja termineid teadusliteratuuris ning tema meetod ja õpetus on jätnud püsiva jälje bioloogia ja meditsiini ajaloole.

Mülleri töö iseloomustas kombineeritud süstemaatiline võrdlev uurimine ja range katsemetoodika, mis aitas kujundada 19. sajandi teise poole teaduslikku praktikat ning tugevdada bioloogia rolli eksaktse teadusena.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Johannes Peter Müller?

K: Millised olid tema lemmikteemad?

K: Kuidas ta uuris soolase vee elustikku?

K: Millise töö autoriks oli ta kahepaiksete kohta?

K: Keda ta oma karjääri jooksul juhendas?

K: Millal valiti ta Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks?

K: Millise auhinna sai ta 1854. aastal Kuninglikust Seltsist?

Otsing