Siamosaurus (mis tähendab "siiami sisalik") on Tais asuva varase kriidi ajastu lihasööjataoline theropoodne dinosaurus. Ta on tunnustatud peamiselt eraldiseisvate fossiilsete hammaste järgi, mistõttu paleontoloogid ei tea palju tema täieliku keha või täpse suuruse kohta. Mõned hinnangud viitavad sellele, et ta võis saavutada pikkuse kuni umbes 9,1 meetrit, kuid sellised arvud on väga ebakindlad ja sõltuvad eeldustest, mis põhinevad ainult hammaste võrdlusel teiste spinosauriididega. Avastatud hambad on konksjata, koonilise kujuga ja meenutavad morfoloogiliselt Spinosauruse omad, seega arvatakse, et ta tõenäoliselt toitus peamiselt kaladest ja teistest vees elavatest selgroogsetest.
Hambad, mis on Siamosaurus'e tunnus, näitavad tüüpilisi spinosauride tunnuseid: suhteliselt ümmargune ristlõige, vähendatud või puuduvad saed (serraalsed hambad), ning sageli peened pikisuunalised triibud või flutingud hambapinnal. Selline hambamorfoloogia sobib hästi püügilüliti ehk piscivoorsele eluviisile — konksita ja koonilised hambad on head kala haaramiseks ning vees toimuvaks röövimiseks, ent ei kanna alati samasugust lõikeefekti kui teravate servadega hambad, mida kasutavad peamiselt suuremate imetajate või lihatoiduliste maismaaloomade lõhkumiseks.
Ajalugu, liigitus ja ebakindlus
Siamosaurus on kirjeldatud peamiselt hammaste põhjal ning selle täpne liigitus ja kehaline ülesehitus on teadlaste seas vaidluse all. Kuna on olemas vaid hambaid ja need on suhteliselt tavalise spinosauriidse morfoloogiaga, peavad mõned paleontoloogid Siamosaurus'e eraldi sugukonnaks ebausaldusväärseks ning käsitlevad seda võimalikuna nomen dubium’na — s.t. nimeks, mis põhineb liiga vähestel või mittespetsiifilistel joonistel, et esindada selget taksonoomilist üksust. Samas annavad need hambad väärtuslikku teavet spinosauriidide olemasolu ja leviku kohta Kagu-Aasias varasel kriidiajastul.
Paleoökoloogia ja eluviis
Roman Amiot ja tema kolleegid võrdlesid 2010. aastal tehtud uuringus spinosauriidide, nagu Baryonyx, Irritator, Siamosaurus ja Spinosaurus, hambaid teiste lihasööjate dinosaurustega. Nad leidsid, et spinosauriidide eluviis oli väga poolveekeskne (elasid osaliselt vees ja osaliselt maismaal). Selle järelduse tugisime jäätiste jaotusele ja keemilistele signatuuridele hammaste mineraalses koostises, mis sarnanesid tänapäevaste poolveelistel loomadel leitud mustritega. Selline eluviis tähendas, et nad elasid jõehobude, krokodillide ja kilpkonnade sarnastes elupaikades — ranna- ja jõekallaste, suudmealade ning madalaveeliste laguunide lähedal, kus oli rohkelt kala ja muid veeloomi.
Poolveekeskne eluviis võimaldas spinosauriididel eksisteerida samal ajal ja samas kohas kui teised suured maismaakiskjad ilma otsese toidukonkurentsita — nad täitsid eraldi ökoloogilise niši, keskendudes peamiselt akvaatilisele või veepiirilisele saagile. Selline nišieristus aitab selgitada, miks samades setetes võivad koos eksisteerida mitmed suured kiskjad, igaüks eristuva toitumise ja käitumisega.
Miks Siamosaurus on teadusele oluline
Isegi kui Siamosaurus põhineb vaid hammaste leidudel ja tema staatus võib jääda ebaselgeks, on selle leidudest suur paleobioloogiline väärtus: nad näitavad, et spinosauriidid olid geograafiliselt laialt levinud ka Kagu-Aasias ning et sarnane poolveekeskne toitumisstrateegia arenes mitmetes gruppides. Edaspidine selgema luustikuga materjali leidmine Tais või lähedastest piirkondadest oleks vajalik, et kinnitada Siamosaurus'e eraldusvõime ning paremini mõista selle anatoomiat, suurust ja täpset eluviisi.