Merelinnud: elu merel, kohastumised, pesitsemine ja ränded

Merelinnud: avasta nende kohastumised, kolooniapesitsemine, toitumisstrateegiad ja pikaealised rändemustrid — põhjalik juhend merelindude elu, pesitsemise ja rännete kohta.

Merelinnud on linnud, kes on kohanenud nii, et nad suudavad paremini elada merel või selle lähedal. Paljud merelinnud elavad merel, st kaugel maismaast, ja tulevad maale peamiselt pesitsemiseks. Teised merelinnud elavad kolooniates saartel või kaljulõhedes. Väga sageli kasutavad merelinnud merest toitu, kõige sagedamini kala või karploomi, kuid toitumisviisid on väga erinevad. Esimesed merelinnud arenesid välja kriidiajal ja tänapäeva merelindude perekonnad ilmusid esmakordselt paleogeenis. Nende sarnasused on näited konvergentsest evolutsioonist: sarnased keskkonnatingimused ja toitumisnurgad on toonud kaasa sarnased kohandused eri sugukondades.

Kohastumised

Merelindudel on palju erilisi kohastumisi, mis aitavad neil merekeskkonnas toime tulla. Tüüpilised kohastumised hõlmavad:

• Soolakliiratsioon: paljudel merelindudel on spetsiaalsed soolakanalid (soolanäärmed), mis eemaldavad liigsoola, võimaldades juua merevett.
• Veekindel sulelus: rasvane ja tihe sulekate hoiab soojust ja vett eemal; mitu liiki õlitavad sulekatte lisarasvaga.
• Jalad ja tiivad: ujuvjalad (labajalad) ning tiibade ja keha kuju on kohandunud kas pikal hõljumislennul (nt albatrossid) või vee all ujuvaks liikumiseks (nt pingviinid, kormoranid).
• Tõhusad hingamis- ja energiakasutuse strateegiad: paljud elavad kaua, pesitsevad hiljem ja annavad vähem järglasi kui sisevoolu linnud, investeerides rohkem järglaste hooldusse.
• Tundlik nägemine ja terav haistmisvõime: aitavad toitu leida nii pinnalt kui vee alt.

Toitumine ja käitumine

Merelinnud toituvad mitmel erineval moel: pinnalt korjates, vette sukeldudes, vee all jahti tehes ning vahel ka teiste liinide röövimise või matsautamise abil. Enamik liike kasutab merest toitu, kuid toitumisstrateegiad jagunevad näiteks järgmiselt:

• Surface-seizing – toidu kättesaamine vee pinnalt (nt kajakad, ternid osaliselt).
• Plunge-diving – kiire sulandumine vette suurest kõrgusest (nt papagoi- või kalakotkad, mõned ternid ja merivardad).
• Pursuit-diving – vee all ujudes saagi järgi jahtimine (nt kormoranid, auksid, pingviinid).
• Filter-feeding ja kühveldamine – mõned liigivad toitu filtreerides või kasutavad nokka saagi kogumiseks (nt pelikanid, mõned lamedapõhjalised röövlinnud).
• Kleptoparasitism ja scavenging – röövimine ja prügi/surmajääkide söömine (nt külalised, merikotkad, kajakad).

Pesitsemine ja paljunemine

Enamik liike pesitseb kolooniates – need võivad olla väikesed mõnest tosinast linnust kuni miljoneid isendeid. Kolooniad annavad kaitset röövloomade eest ja aitavad leidmisel ning kommunikatsioonil, kuid suurtes kolooniates on ka konkurents pesa- ja toiduressursside pärast. Pesitsemisstrateegiad:

• Pesakohad: maapinnalised pesad, kaldakraavidesse kaevatud pesad, kivipraod, rändetüüpi platvormid või puudel pesitsemine sõltuvalt liigist.
• Paljundus: paljud merelinnud on monogaamsed üheks pesitsushooajaks või kauem, tihti korduvad paarisuhted.
• Munad ja poegimine: tavaliselt munetakse väike arv mune, mida vanemad hoolikalt kütavad; poegi kasvatatakse sageli pikka aega ja mõlemad vanemad osalevad toitmises.
• Site-fidelity ja natal philopatry: paljud liigivad naasevad iga aasta samasse pesitsuspaika; mõned liigid on väga truud oma pesitsusalale.

Ränded

Paljud merelinnud teevad pikki rändeid, mõnel juhul ületades ekvaatorit või tiirutades ümber maailma. Näiteks arktika-tärn on tuntud kui rändaja, kelle aastane tulekulugemine katab maailma pikima vahemaa lindude seas. Rändeajad, -teed ja peatustehad sõltuvad toidukättesaadavusest, ilmastikutingimustest ja paljunemisnõuetest.

Ohud ja kaitse

Merelinde ähvardavad mitmed inimtekkelised ja looduslikud ohud:

• õlireostus ja kemikaalid, mis rikuvad sulekatet ja põhjustavad hukkumist;
• plastikutarbitus ja -ummistused seedetraktis;
• ülepüügi tõttu toidu vähenemine;
• meri- ja kalapüügil kasutatavad tööriistad (nt köied ja konksud) põhjustavad kõrvalsaaki (bycatch);
• võõrliigid, näiteks rotid ja kassid pesitsemissaartel, kes hävitavad mune ja poegi;
• ilmastiku- ja kliimamuutused, mis mõjutavad veetemperatuuri, merepinna kõrgust ja toiduahelaid;
• inimtegevusest tulenev häiring pesitsusaladel ja infrastruktuuri arendamine rannikupiirkondades.

Kaitsemeetmed hõlmavad meresaitide kaitset, pesitsussaartel võõrliikide likvideerimist, kalaressursside säästvat majandamist, õlireostuse ja plastireostuse vähendamist ning spetsiaalseid tehnikaid kõrvalsaagi vähendamiseks kalapüügil (nt satiinipositsioonid, liinikaalutuste kasutamine). Rahvusvahelised kokkulepped ja kohalikud kaitseprojektid aitavad paljusid liike säilitada.

Tüüpilised rühmad ja näited

Merelindude hulka kuuluvad mitmed hästi tuntud rühmad: kajakad, ternid, auksid ja pingviinid, kormoranid, pelikanid, albatrossid, pikalinnustikud ja petrellid. Igal rühmal on oma elustiil ja kohastumised – näiteks albatrosside laiad tiivad sobivad pikaajaliste lendudeks ookeanide kohal, samas kui pingviinide tiivad on muutunud tõhusateks ujujaksid.

Merelinnud on olulised mereökosüsteemi näitajad ja nende kaitse aitab säilitada terveid mereelustikke. Linnuvaatlus, teadusuuringud ja kaitseprojektid annavad väärtuslikku infot ning võimaluse sekkuda, enne kui ohud muutuvad pöördumatuks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on merisiilid?

K: Kus elavad paljud merelinnud?

K: Milleks kasutavad merelinnud merd?

K: Millal arenesid välja esimesed merelinnud?

K: Mis on konvergentne evolutsioon?

K: Milliseid merelindude kohanemisi mereeluga jagavad?

K: Kas merelinnud veedavad kogu aasta merel?

Otsing