Thylacoleo (marsupiaallõvi) — Austraalia väljasurev lihasööja

Marsupiaalne lõvi, Thylacoleo, on väljasurev lihasööja marssupiaalne, kes elas Austraalias umbes 1 600 000 kuni 46 000 aastat tagasi. See oli suurim Austraalias elanud marsupiaalne lihasööja. Kuival Nullarbori tasandikul leiduvad fossiilsed jäänused näitavad, et tõenäoliselt põhjustasid inimene ja kliimamuutused Austraalia megafauna väljasuremise umbes 45 000–46 000 aastat tagasi.

Välimus ja eripärad

Thylacoleo oli jõuline loom, kelle üldkuju ja luustik viitavad tugevale lihaselisele kehale, tugevatele lõualihastele ja hästi arenenud esijäsemetele. Erinevalt paljudest teistest marssupiaalidest oli tal:

• eksperimendi väärilised sissetõmmatavad küünised — omadus, mis on marssupiaalide seas haruldane; need võimaldasid küüniseid teravana hoida ja kaitsta kulumise eest.
• poolvõimeline pöial (mõlema käe esimesed sõrmed olid osaliselt pööratavad) ning suurenenud küünised, mida paleontoloogid tõlgendavad kui vahendit saagi haaramiseks ja kindla haardena puuokstel.
• iseloomulik hammaste komplekt: suured lõiketeravad eespurihambad (muudetud premolaarid) ning suhteliselt väikesed esihambad — hambumus oli kohandunud liha lõikamiseks.
• tagajäsemetel neli funktsionaalset varvast; esimene varvas oli palju väiksem ja tekstuurilt kare, mis võis abistada ronimist.

Toitumine ja käitumine

Thylacoleo oli spetsialiseerunud lihasööja. Tema tugevad lõuad ja lihaselised lõualihased andsid talle väga võimsa hammustuse — arvatakse, et see oli üks tugevamaid hammustusi kõigist teadaolevatest imetajatest kui seda hinnata kehakaalu suhtes. Tema hambad olid kohandunud liha haardumiseks ja lõikamiseks, mistõttu ta võis edukalt rünnata suuri imetajaid.

Uuringud ja luustiku anatoomia viitavad, et ta suutis küttida suuri loomi nagu suured kängurud ja suured diprotodontiidid (sagedamini nimetatud "hiiglaslikud vombatid"). Samas ei ole siiski selge, kas Thylacoleo tegutses peamiselt ambush-küttina, puude otsast ründajana või kas ta kasutas ka varitsevat/saaki ahistavat strateegiat. Tema tugev pea ja lõualuunurk ei oleks olnud sobiv pikkade distantside kiireks tagajooksuks, mistõttu arvatakse teda pigem lühikeste, jõuliste rünnakute tegijaks.

Suurus ja elundkond

Juhtivad hinnangud panevad täiskasvanu kehakaaluks kuni umbes 130 kg. Kehapikkuseks on toodud kuni umbes 1,5 m (sõltuvalt mõõtmismeetodist) ja õlaskõrguseks umbkaudu 75 cm. Need väärtused sõltuvad leidudest ja rakendatud samastamismetoodikast, kuid annavad pildi jõulisest, kompaktseks lihaselisest saakloomast.

Levik ja fossiilid

Thylacoleo fossiile on leitud mitmest kohast üle Austraalia, sh kõrbete ja rannikualade kivimites. Nullarbori tasandiku ja teiste kohtade fossiilirekordid aitavad mõista liigi ajalugu, ökoloogilist rolli ja levikut eelmise poole miljoni kuni mõne miljoni aasta vältel.

Väljasuremine

Thylacoleo suri tõenäoliselt välja koos teiste Austraalia megafauna liikidega umbes 45 000–46 000 aastat tagasi. Väljasuremise taga on suure tõenäosusega mitme teguri koosmõju: inimtegevus (jahindus ja elupaikade muutumine), kliimatingimuste muutumine ja sellest tulenev ökoloogiline surve. Nullarbori ja teiste piirkondade fossiilid näitavad ühtset mustrit, mis viitab inimeste saabumise ja kliimastressi üheaegsele mõjule megafauna arvukuse langemisele.

Uurimisolukord ja tähendus

Thylacoleo on teadlaste ja avalikkuse huvi keskmes tänu oma eripärase kombinatsiooni — marsupiaalse päritolu ja suure jõulise kiskjana — mis annab tähtsat teavet eelmise geoloogilise perioodi Austraalia ökosüsteemide kohta. Paljud detailid (nt osa käitumuslikud ja täpsed mõõtmed) on jätkuva uurimise teemad ning iga uus leid pakub väärtuslikku täiendust meie arusaamale sellest unikaalsest väljasurevast liigist.

Küsimused ja vastused

K: Millisest loomast on tekstis juttu?

K: Millal elas see loom Austraalias?

K: Mis põhjustas selle liigi väljasuremise?

K: Kuidas oli see loom kohanenud oma saakloomade küttimiseks?

K: Kui tugev oli tema hammustus võrreldes teiste imetajatega?

K: Millise suurusega oli ta umbes?

Otsing