Maniola jurtina — Euroopa niiduliblikas: omadused ja käitumine

Maniola jurtina — Euroopa niiduliblikas: avasta liigile iseloomulikud omadused, sugudimorfism, käitumine, levik ja kaitsemehhanismid ning silmapunktide roll kiskjate tõrjumisel.

Maniola jurtina on Euroopa niitudel elav liblikas, kelle vastsed toituvad rohttaimedest.

Sellel liigil on mõningane sugudimorfism. Isased on vähem värvilised, nende silmapunktid on väiksemad ja esitiibade ülemine osa on palju vähem oranžikas. Nad on ka palju aktiivsemad ja liiguvad kaugele, samas kui emased lendavad vähem ja sageli ei pruugi nad kasvukohast kaugemale lennata.

Evolutsiooniline tähendus ülemiste tiibade silmapunktide puhul on tõenäoliselt rünnaku tõrjumine. Väikesed, perifeerselt paiknevad silmapunktid toimivad atraktiivsetena, mis suunavad kiskjate rünnakuid keha mitteelulistele osadele.

Välimus ja mõõtmed

Maniola jurtina on mõõduka suurusega liblikas, tiivavahemik tavaliselt umbes 38–50 mm. Ülemised tiivad on pruunikad, sageli oranži laiguga esitiibadel, millel võib olla üks või mitu tumedat silmapunkti. Emastel on oranžjas ala selgem, isastel see osa sageli nõrgem või väiksem. Alati vaadeldes on tiibade alumine pool mõnevõrra tuhmim, sobitudes hästi rohumaaga ja pakkudes peituvust.

Levik ja elupaik

Seda liiki kohtab laialdaselt üle Euroopa: alates rannikumadest ja madalikelast kuni mägialadeni, kus leidub sobivaid niite ja rohumaid. Eelistab avatud, rohukattes kasvavaid alasid, näiteks looduslikke niite, muru-ja rändeserva, aga ka kadalipu ja heinate vahelisi kohti. Sobivaks elupaigaks on mitmekesine, toite- ja varjukohti pakkuv rohukate.

Eluring ja käitumine

Maniola jurtina on tavaliselt üheaastane (univoltine) või piirkonniti võib esineda ka osaliselt teist sugupõlve. Täiskasvanud liblikad lendavad peamiselt suvekuudel (õues nähtavus tavaliselt mai–september, tipphooaeg juunist augustini). Munad pannakse üksikult või väikestes kogustes rohttaimede lehtede ja varte lähedusse. Vastsed (raanduvad) toituvad peamiselt erinevatest kõrrelistest, kasvavad läbi suve ning üle talve tihti viimastes haarangutes—talvituvad nooremate järgustena ja arenevad edasi kevadel. Nukkumine toimub maa lähedal varjulistes kohtades rohu või taimejäänuste küljes.

Toitumine ja toittaimed

Vastsed toituvad peamiselt erinevatest kõrrelistest (Poaceae). Levinumad söödavad liigid hõlmavad näiteks:

• Poa-sugut (nt Poa pratensis)
• Agrostis-sugu (karvased kõrrelistes)
• Festuca-sugu (leikharjad)
• Dactylis (kakerdav nälkjane)

Täiskasvanud liblikad toituvad nektarist, kui õitsvaid lilli leidub, kuid nad võivad toime tulla ka loomuliku vedelikuga (kõdunenud õunad, niisked mullapinnad jms).

Kaitse, kiskjad ja kaitsestrateegiad

Nagu mainitud, võivad tiibade silmapunktid suunata kiskjate tähelepanu mitteolulistele tiivaosadele, andes liblikale võimaluse põgeneda. Kiskjateks on linnud, närilised ja putukad (nt parasitoidpisti- kud). Tiivaku varjund ja madal lendustiil aitavad vältida tähelepanu.

Kuigi Maniola jurtina on paljudes piirkondades tavaline ja levinud liik, mõjutab intensiivne põllumajandus, varakevadel või -suvel lõigatud heinamaa ja niitmata jätmine populatsiooni heaolu. Muru- ja niidu mitmekesisuse säilitamine, hilisem niitmine ja rohke õitsemise võimaldamine aitavad liiki toetada.

Kust ja kuidas vaadelda

Parim aeg vaatluseks on päikesepaistelised, rahulikud päevad suve keskpaigas. Otsi liikujate ja rustikaalsete rohumaade servades: isased on tihti aktiivsemad ja liiguvad, emased istuvad rohkem ja võivad olla kergemini märgatavad õitsvate taimede ümbruses. Fotografeerides püüa pildistada nii ülemist kui alumist tiivapinnast, et paremini eristada sugupoolte tunnuseid ja võimalikke segavaid liike.

Tähtsamad eristusmärgid

• Pruun-oranž ülemine tiivapind, esitiival ühe või mitme tumeda silmapunktiga.
• Emastel selgem oranž laik ja sageli veidi suurem suurus; isastel tumedam ja vähem kontrastne värvus.
• Alumisel tiival toonitud, sobitudes hästi rohuga—abiks peidusolekul ja määramisel koos ülemise mustriga.

Kokkuvõte

Maniola jurtina on hästi kohanenud Euroopa niitudel ja rohumaadel elav liblikas, kelle eluviis ja välimus peegeldavad elupaikade mitmekesisust. Kuigi liik on laialt levinud, vajab ta sobivaid rohumaid, õitsemis- ja talvitumiskohti—seetõttu aitab jätkusuutlik niitmine ja niitude hooldus säilitada selle tuntud ja armastatud liblika esinemist looduses.

Otsing