Markhor (Capra falconeri) – Kesk-Aasia mäekits ja Pakistani rahvusloom

Markhor — võimas Kesk-Aasia mäekits ja Pakistani rahvusloom. Tutvu korgitsasarvede, elupaikade (500–3500 m), käitumise ja kaitsega — haruldane looduse aardejaht.

Markhor (Capra falconeri) on suur mäekits, kes elab peamiselt kivistel ja rohtunud mägialadel. Ta on looduslikult levinud Kesk-Aasia, Karakorami ja Lääne-Himaalaja metsades ning ka nende vahetus läheduses.

Välimus ja eripära

Markhorid on õlgadest 65–115 sentimeetrit pikad ja kaaluvad tavaliselt 40–110 kilogrammi. Emased on üldiselt pruunikad, neil on valge alumine kõht ning must-valge muster jalgadel. Isased on tihti heledama pruunika karvaga, neil on samuti valge alumine kõht ja sarnane jalamuster, kuid isenditel on iseloomulik tumedam nägu ja pikk valge karvkate kaelal ja rinnal, mis võib ulatuda kuni põlveni.

Nii isastel kui emastel on korgitsakujulised sarved. Sarvede keerukus ja suurus sõltub alamliigist ja soost: isasloomade sarved võivad kasvada väga suured — mitmete allikate järgi kuni umbes 160 cm pikkuseks keerduvana — emastel on sarved tunduvalt väiksemad (kuni mõned kümned sentimeetrid).

Elupaik ja levik

Markhorid eelistavad künklikke ja mägiseid elupaiku, kus on rohkelt põõsaid ja puid, mille lehti nad saavad karjatada. Nad liiguvad tavaliselt 500 kuni 3500 meetri kõrgusel merepinnast, sõltuvalt aastaajast ja piirkonnast. Talvel liiguvad mõned populatsioonid madalamatele aladele, et leida toitu ja peavarju.

Toitumine ja käitumine

Markhorid on peamiselt lehtede ja võrsete sööjad (browsers), kuid tarbivad vajadusel ka rohtu. Neid on sageli näha seisvat tagajalgadel, et ulatuda kõrgemate puude ja põõsaste harude lehtedele. Oluline on, et nende elupaik pakuks varju, karjatamisvõimalusi ja lähedust jõe- või allikavesile.

Markhorid on aktiivsed peamiselt varahommikul ja hilisõhtul. Emased kogunevad tavaliselt rühmadesse, mis võivad sisaldada kuni üheksat isendit (karjadesse), samas kui vanemad isased elavad tihti üksikult või väikestes üksikute isaste rühmades. Paljunemisperioodil võivad isased ühineda emaste juurde.

Paljunemine

Sigimisperiood on enamasti sügisel-talvel (riigiti erinev), paaritumise järel kestab tiinus mitu kuud ja vasikad sünnivad tavaliselt kevadel, kui toiduvarud hakkavad taas suurenema. Emane toidab tavaliselt ühte või kahte vasikat. Isased kaitsevad oma sigimisõigust ja võivad paaritumisajal teiste isastega rinda pista, kasutades selleks oma sarvi.

Popiulatsioon, ohud ja kaitse

Markhor on mitmes piirkonnas kaitse all, kuid populatsioonid on ajalooliselt kannatanud ja alles jäänud mõnes piirkonnas hõredad. Varem ähvardasid markhore peamiselt ebaseaduslik küttimine ja elupaikade kadu, samuti konkurents koduloomadega ja haigused, mis kanduvad üle lammastelt ja kitsedelt. Tänu erinevatele kaitsemeetmetele on mõnes piirkonnas populatsioonide stabiliseerumine või kasv märgitud, kuid markhorid vajavad endiselt aktiivset kaitset ja elupaikade säilitamist.

Kaitsemeetmete hulka kuuluvad looduskaitsealade loomine ja haldamine, salaküttimise tõkestamine ning kogukonnapõhised programmid, kus kohalikele elanikel on stiimulid märgata ja kaitsta markhore (näiteks reguleeritud trofeeküttimise tulude jagamine kogukondadega). Pakistanis on olnud edukaid näiteid sellistest algatustest, mis on aidanud kohalikke populatsioone taastada.

Inimsuhted ja kultuuriline tähtsus

Markhor on Pakistani rahvusloom. Pakistanis — eriti põhjaosades nagu Chitral, Ghizar ja Hunza — on markhoril suur kultuuriline ja majanduslik tähtsus. Sõna "markhor" pärineb pärsia keelest ning tähendab otseses tõlkes "madu sööja", mis viitab traditsioonilisele legendile või sarvede kõveruse sarnastusele maoga.

Kuna markhor on silmapaistev ja atraktiivne loom, on ta ka sihtmärk nii loodusfotograafide kui ebaseaduslike küttide jaoks. Samal ajal on tema staatuse ja ilu tõttu tekkinud ka toetavaid kaitsealgatusi, mis püüavad ühendada looduskaitset ja kohalike inimeste huve.

Mida saab teha markhori kaitseks?

• Toetada ja laiendada kaitsealasid ning ökosüsteemi terviklikkust.
• Tugevdada salaküttimise vastast tööd ja õiguskaitset.
• Edendada kogukonnapõhiseid projekte, kus kohalikele makstakse hüvitist loodusvarade säästlikust kasutamisest.
• Vähendada konkurentsi kariloomadega läbi parema karjahaldamise ja haiguste ennetamise.
• Tõsta teadlikkust markhori tähtsusest ja ohustatuse põhjustest.

Markhor on muljetavaldav ja ökoloogiliselt tähtis liik, kelle säilitamine nõuab nii regionaalset koostööd kui ka kohalike kogukondade aktiivset kaasamist.

Küsimused ja vastused

K: Mis on markhor?

K: Kui pikk on markhor?

K: Milline on emas- ja isasloomade värvus?

K: Millised on isaste markhorite eripärad?

K: Kus elavad markhorid ja mida nad söövad?

K: Kas isased ja emased markhorid elavad koos?

K: Miks on markhorite arv looduses vähenenud?

Otsing