Maniraptorid ehk Maniraptora on koelurosauruste hulka kuuluv dinosauruste klaster. See rühm tekkis jura perioodist alates ja laienes peamiselt keskjurasikust kuni kriidi lõpuni, olles üks edukamaid ja mitmekesisemaid theropoodsete dinosauruste hargmikke.
Päritolu ja taksonoomia
Paljud paleontoloogid usuvad, et linnud arenesid neist umbes 150 miljonit aastat tagasi. Seega, fülogeneetilise taksonoomia kohaselt on linnud definitsiooni järgi maniraptorid ja teised maniraptorid on nende lähimad sugulased. See tähendab, et tänapäeva linnud (Aves) on taksonoomiliselt maniraptorite hulka kuuluvad pärilased — mitte ainult sugulased, vaid osa samast laiemast kladist.
Peamised anatoomilised tunnused
Maniraptorite iseloomulikud omadused on mitmekülgsed, kuid tavapäraselt esinevad järgmised tunnused:
- pikendunud esijäsemed ja selgelt arenenud randmeliiges (sh semilunaarkarpal), mis võimaldas tihedamat haardumist ja lõpuks tiiva liikumist;
- kolju ja lõualuu kohastuvad, mõnedes liikides hampaste vähenemine või asendumine nokaga;
- luustikuline furkula (rinnahkond), mis on oluline rinna- ja tiivalihaste kinnituskohana;
- paljudel rühma liikmetel tagumine puusaosa oli pöördunud tagasi (opisthopubis), sarnanedes tänapäeva lindudega;
- suure erinevusega kehaehitus — alates väikesest, kergest kuni suhteliselt suurte röövloomadeni, näiteks Deinonychus.
Suled, termoregulatsioon ja lennu-evolutsioon
Nüüdseks on Jeholi elustikust teada, et paljudel või kõigil selle kladi liikmetel olid suled. Leitud suled varieerusid lihtsatest karvataolistest filamentidest kuni keerukamate pennacealiste (sulgadelaadsete) struktuurideni. Mõned mitte-lindudest maniraptorid (näiteks Microraptor) kandsid asümmeetrilisi primaarsulgi, mis annavad eelduse võimekusele liikumiseks õhus — kas glidinguks või aktiivsemaks lendamiseks.
Maniraptorite puhul on välja kujunenud mitu hüpoteesi lennu tekkimise kohta: üks populaarne seisukoht on, et lend arenes algselt puult alla libisemisest (arboriaalne hüpotees), teine rõhutab maa peal jooksvalt tekkivat tõukevõime ja tiibade kasutuse kasvu (cursorialne hüpotees). Mõlemad stsenaariumid võivad olla osaliselt tõsi, kuna eri rühmad ja liigid võisid suunata oma tiiva- ja sulestikumuutusi eri viisidel.
Olulised liigid ja leidud
Rühma kõige primitiivsem (algeline) liige võib olla Ornitholestes, kuid maniraptorite hulgas leidub palju tuntud ja uuritud liike. Kõige arenenum (tuletatud) mitte-lindudest maniraptoritest on Deinonychus, kelle teravad küünised ja kiiresti liikuv keha aitasid kujundada arusaama maniraptorite kui jahipidamisega kohastunud metsikutest röövloomadest.
Muud tähelepanuväärsed näited on Velociraptor, Microraptor, Oviraptor ning üleminekuliik Archaeopteryx, mis toob esile piiri dinosauruste ja lindude vahel. Jeholi setted Hiinas ja Põhja-Ameerika kriidiajastukihid on pakkunud hulgaliselt hästi säilinud fossiile, mis dokumenteerivad sulestiku ja muude peenstruktuuride olemasolu.
Eluviis ja ökoloogia
Maniraptorid hõlmasid toitumis- ja elustiilide mitmekesisust: hulgas olid kiskjad, oportunistlikud toiduotsijad, osaliselt taimtoidulised või omnivoorid. Oviraptoroidsed maniraptorid näitavad tõendeid pesakäitumisest ja vanemhooldusest (nt pesad ja munadega seotud leidud), mis viitab keerukale käitumisele ja sotsiaalsele struktuurile.
Miks maniraptorid on olulised?
Maniraptorid on võtmerühm lindude evolutsiooni mõistmisel: nende anatoomilised ja paleobioloogilised tunnused näitavad, kuidas lihtsatest karvataolistest struktuuridest arenesid välja keerukad suled ja lõpuks lendamine. Fossiilne materjal, eriti hästi säilinud Jeholi paikadest, on muutnud meie arusaama sellest, et "linnud on dinosaurused"—see pole pelgalt filogeneetiline väide, vaid hästi põhinev teaduslik järeldus.
Rühma uurimine jätkub: iga uus leid annab täpsema pildi maniraptorite bioloogilisest mitmekesisusest, eluviisidest ja lindude tekkemeetoditest, sidudes fossiilse kirjelduse kaasaegse anatoomia ja evolutsiooniteooriaga.