Urus (Bos primigenius): välja surnud auroks — päritolu, välimus, käitumine

Urus (Bos primigenius) — väljasuremise lugu, päritolu, välimus ja agressiivne käitumine. Avasta hiiglasliku aurokhi areng, tunnused ja kultuuriline tähendus.

Aurochs ehk urus (Bos primigenius) oli suur veiseliik. Aurochs oli varem Euroopas tavaline. Nüüdseks on ta välja surnud. See oli metsloom, mitte kodustatud loom. Väljasurnud aurochis/urus ei ole sama liik kui wisent (Euroopa piison).

Oslo ülikooli paleontoloogiamuuseumi andmetel arenesid aurochid Indias umbes kaks miljonit aastat tagasi, jõudsid Lähis-Itta ja edasi Aasiasse ning jõudsid Euroopasse umbes 250 000 aastat tagasi. Kunagi arvati, et nad on tänapäeva Euroopa veistest (Bos taurus) erinev liik. Tänapäeval arvavad inimesed, et aurochid ja tänapäeva veised on üks ja sama liik.

Tänapäeva veised on muutunud palju väiksemaks kui nende looduslikud esivanemad: suure kodustatud lehma pikkus on umbes 1,5 meetrit (5 jalga, 15 kätt), samas kui aurochid olid umbes 1,75 meetrit (5,75 jalga, 17 kätt).

Aurochidel olid ka mitmed tunnused, mida tänapäeva veistel sageli ei näe, näiteks ettepoole kaldu seatud sarved, kahvatu triip mööda selgroogu ja erinev värvus vastavalt soole. Isasloomad olid mustad, selja all oli kahvatu triip, samas kui emasloomad ja vasikad olid punakad (need värvid esinevad veel mõnel kodustatud veisetõul, näiteks Jersey veistel). Aurochid olid tuntud ka väga agressiivse käitumisega ja ühe looma tapmist peeti iidsetes kultuurides julguse näitena.

Päritolu ja levik

Aurochide sugupuuharu hõlmas mitmeid alamliike ja populatsioone, kes elasid mitmesugustes piirkondades: Põhja-Aafrika, Euroopas, Aasias ja Lähis-Idas. Paleontoloogilised leiud ja paleogenoomika on näidanud, et tänapäeva koduloomad on tuletatud aurochidest — kodustamine toimus peamiselt Lähis-Idas ja eraldi ka Indias — kuid protsess oli keeruline: toimus korduvalt kohalike aurochide ja domestike ristumist ning geenivoolu.

Välimus ja suurus

Aurochid olid üldiselt suuremad ja lihaselisemad kui enamik tänapäevaseid veiseid. Isaste õlgkõrgus võis ulatuda ligikaudu 160–180 cm-ni (erinevates allikates ka pisut kõrgem), emased olid väiksemad. Omadustest võib välja tuua:

• ettepoole ja väljapoole kõverduvad, tugevad sarved, mis olid sageli laialivalguvad;
• selja peale kulgev kahvatu triip (dorsal stripe);
• seksuaalne dimorfism värvuses: isased tavaliselt tumedamad või mustjad, emased pigem pruunikad kuni punakad;
• tugev rindkere ja jämedad jalad, mis sobitasid nad kiiresti liikuva elustiiliga läbilõikavatel rohumaadel ja metsaservades.

Käitumine ja elupaik

Aurochide eelistatud elupaikadeks olid avaramad rohumaatkonnad, põõsastikud ja metsade vahealad — paigad, kus oli nii karjatamisvõimalusi kui ka varju ning puhtust vee lähedal. Nad olid peamiselt taimtoidulised (grazers ja osaliselt browserid), liikudes suuremates gruppides: emased ja vasikad moodustasid karju, isased võisid elada üksikuna või väiksemates seltskondades väljaspool sigimisperioodi.

Paljud kirjeldused rõhutavad aurochi agressiivsust ja võitluslikku käitumist, eriti isaste vahel sigimisajal. Nad olid vilkad ujujad ja suutsid läbida pikemaid migratsioone, kui elutingimused seda nõudsid.

Miks ja millal välja suri

Aurochide väljasuremise põhjused olid mitmekesised ja seotud inimtegevusega: ulatuslik jahindus, elupaikade kõrvaldamine põllumajanduse laienemisega, metsade raiumine ja karjamaade muutumine, samuti haigused ja ristumine domestike veistega. Euroopas on hästi dokumenteeritud, et viimased metsikud aurochid hukkusid 17. sajandil — sageli märgitakse viimaseks teadaolevaks indiviidiks isendit, kes suri 1627. aastal Poolas (Jaktorów), kus viimased isendid olid kuninglikus jahiaias säilitatud ja kaitstud.

Kultuuriline tähendus

Aurochidel oli suur koht inimeste kujutluspildis: neid kujutatakse paleoliitilistes koopamaalides (näiteks Lascaux’ maalid), pronks- ja kiviaja alatöös ning mütoloogias. Nende jõulisus ja mõõtmed tegid neist sümboli—üllatuse, jõu ja oskuse mõõdupuu paljudes varajastes ühiskondades.

Püüdlused "tagasi tuua" ja aretusprojektid

20. sajandil hakati katsetama aurochi väljanägemist taotlevate tõugude aretamist. Kuulsaim varajane katse olid saksa zooloogide Hecki vennad, kes 1920.–1930. aastatel aretasid "Heck cattle" eesmärgiga taastada aurochi välimust. Kuigi need loomad sarnanevad mõnes tunnuses aurochidele, pole tegemist tõelise aurochiga: need on hübriidide segu erinevatest koduloomatõugudest.

Tänapäeval jätkuvad mitmed projektid (näiteks Tauros-, Uruz- ja teised "back-breeding" programmid), mis kasutavad mitmete vana-põhjalike tõugude ristamist, et tekitada väliselt aurochilaadseid veiseid — eesmärk on nii teaduslik kui ka maastikuökoloogiline: sarnased suured kariloomad võivad aidata säilitada ja taastada looduslikke rohumaid ning suuremahulist koosluse dünaamikat.

Mida auroch meile õpetab

Aurochide lugu on meeldetuletus inimese mõjust loodusele: ühe laialt levinud ja ökoloogiliselt olulise liigi väljasuremine toimus suhteliselt lühikese aja jooksul koos põllumajanduse ja metsanduse muutustega. Samal ajal näitab aurochide pärand, kuidas domestikatsioon, geneetiline segu ja kultuurilised tähendused kujundavad eluslooduse edasist arengut.

Kuigi aurochi ei saa tänapäeval tagasi tuua originaalses geneetilises tähenduses, aitavad selle järeltulijad ja aretusprojektid teadlastel paremini mõista domestikatsiooni protsesse, suurte kariloomade rolli maastikus ning võimalusi taastada ökosüsteeme, mida suured taimtoidulised loomad kunagi hoidsid ja kujundasid.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli karja liigi nimi?

K: Kus olid aurochid varem levinud?

K: Kas väljasurnud aurochis/urus on sama liik nagu wisent (Euroopa piison)?

K: Kui pikad olid aurochid võrreldes tänapäeva lehmadega?

K: Mis värvi olid selle liigi isased ja emased?

K: Kui agressiivne oli see loom teadaolevalt?

K: Millal arenesid nad Oslo ülikooli paleontoloogiamuuseumi andmetel?

Otsing