Kaljukotkas (ladinakeelne nimetus: Haliaeetus leucocephalus) on Põhja-Ameerikas elav röövlind. Ta on Ameerika Ühendriikide rahvuslind. Kaljukotkas on merikotka liik. Seda võib leida enamikus Kanadas, kogu Ameerika Ühendriikides ja Mehhiko põhjaosas. Ta elab suurte veekogude lähedal, kus on puid, kus pesitseda, ja kus on palju toitu, mida süüa. Kaljukotkast kutsutakse tema valge pea ja kaela tõttu. (Kaljukotka nime kohta on rohkem teavet allpool olevas jaotises "Nimi").
See liik peaaegu suri Ameerika Ühendriikides välja (samal ajal kui selle arvukus Alaskal ja Kanadas kasvas) 20. sajandi lõpus. Nüüd on selle populatsioon stabiilsem.
Kirjeldus
Täiskasvanud kaljukotkas on kergesti äratuntav: tal on erksalt valge pea ja saba ning tumepruun keha ja tiivad. Noorlinnud on pruunikamustrilised ja võivad valgeid sulgi saada alles alles 4.–5. eluaastal, kui nad liiguvad suguküpsesse vanusesse. Tiivalaius on tavaliselt 1,8–2,3 meetrit ja kehakaal 3–6,3 kg; emased on üldiselt suuremad kui isased. Lennus on kotkas tugev ja stabiilne, sageli liugleb kõrgelt otsides toitu.
Elupaik ja levik
Kaljukotkas eelistab elada järvede, jõgede, rannikualade ja suuremate veekogude läheduses, kus on kõrged puud või kaljud, mille külge saab kinnitada suure pesa. Tema levila hõlmab enamikku Kanadast, kogu Ameerika Ühendriikidest ja Mehhiko põhjapoolset osa. Mõned põhjapoolsemad populatsioonid rändavad talveks lõunasse, samas kui teised – eriti põhjapoolsetel aladel ja ranniku lähistel elavad populatsioonid – võivad olla aastaringi paiksed.
Toitumine ja käitumine
Peamiseks toiduks on kala, kuid kaljukotkas ei põlga ka surnud looma- või linnuliha, vee- ja rannikulinde ning väiksemaid imetajaid. Ta kasutab hästi ära ka kalurite jäätmeid ja röövib tihti hõlpsama saagi. Kaljukotkas on osav saagivargaja: vahel röövib oma saagi teistelt lindudelt või võtab ära nõrgemad isendid. Jahipidamisel ja toidu otsimisel kasutatakse tugevat haarduvõimet ja teravat nägemist.
Paljunemine
Kaljukotkad ehitavad suured pesad, mis võivad aastate jooksul kasvada mitme meetri laiuseks ja kaaluda sadu kilosid. Paaridest saavad sageli eluaegsed partnerid ja nad hoiavad pesitsusalasid rangelt. Emane muneb tavaliselt 1–3 muna; inkubatsioon kestab umbes 35 päeva. Pojad jäävad pesasse mitu nädalat ning lõpuks õppivad lendama umbes 10–12 nädala vanusena, kuid vanemate juures toitumine ja õppimine võivad kesta kauem.
Konservatsioon ja ohud
20. sajandi keskpaigas langes kaljukotka arvukus drastiliselt, peamiselt DDT-põhiste pestitsiidide tõttu, mis õhenestasid mune ja vähendasid poegade ellujäämist. Pärast DDT ärakeelamist (USA-s 1972) ning tugeva kaitse ja elupaikade taastamise tulemusena hakkas liik taastuma. Ameerika Ühendriikides eemaldati liigi kuulumine ohustatud liikide nimekirjast 2007. aastal, kuid see ei tähenda, et ohud oleksid kadunud. Tähtsamad tänased ohud on:
- põllumajandus- ja metsahindamisega seotud elupaikade kadu,
- leadimürgistus (saastunud söödaga või laipadelt),
- kokkupõrked elektriliinidega ja vabrikustruktuuridega,
- ilmastikutingimuste ja toidukülluse kõikumine ning inimtegevusest tingitud häirimine pesitsusaladel.
Konservatsioonimeetmed hõlmavad pesapaikade kaitset, mürgiste ainete asendamist jaajatiste ohjamist ning avalikku haridust. Jätkuv seire aitab avastada uusi ohte ja suunata kaitsemeetmeid.
Nimi
Teaduslik nimetus Haliaeetus leucocephalus tähendab kreeka-mõistetega „merikotkas valge peaga“: haliaetos = merikotkas ja leukos/kephalos = valge/pea. Eesti keeles kasutatakse mitmeid nimetusi – levinud on nii kaljukotkas kui ka valgepea merikotkas; nimetuste erinevus peegeldab keelelisi traditsioone ja tõlkeid, kuid viitab samale liigile.
Märkus: Kuigi populatsioonid on paljudes piirkondades taastunud, on oluline jätkata elupaikade kaitset ja ohtude vähendamist, et tagada kaljukotka püsiv juurdekasv ja hea tulevik nii looduslikes ökosüsteemides kui ka inimeste läheduses.
