Valgepea-merikotkas

Kirjeldus

Kaljukotkas on suur lind. Ta on tavaliselt 70-102 sentimeetrit pikk ja tema tiivaulatus on 2,44 meetrit. Emakotkad on umbes 25 protsenti suuremad kui isased. Täiskasvanud emased kotkad kaaluvad 5,8 kilogrammi, isased aga 4,1 kilogrammi. Täiskasvanud kaljukotka keha on pruun, pea ja saba on valged. Tal on ka kollased jalad suurte küünarnukkidega ja konksuga kollane nokk. Isaste ja emaste tiivad on ühesuguse värvusega.

Enne kui kaljukotkad saavad täiskasvanuks, on nende tiivad pruunid. Kuni viienda eluaastani on nende tiivad tavaliselt valgete täppidega märgistatud. Linnu suurus sõltub sellest, kus ta elab. Kõige väiksemad linnud on Floridas, kus täiskasvanud isane on vaid umbes 2,3 kilogrammi kaaluv. Suurimad kaljukotkad on Alaskal, kus suured emased võivad olla kuni 7,5 kilogrammi (17 lb).

Kaljukotkas on tihedalt suguluses liigiga, mida nimetatakse merikotkaks. Kaljukotkas erineb kaljukotkast füüsiliselt ja vaimselt. Kaljukotkal on suurem pea ja suurem nokk ning tema jalgadel puuduvad suled.

Kui kaljukotkad "helistavad" (teevad hääli), siis piiksuvad nad nõrgalt ja vilistavad. Noored linnud vilistavad kirevamalt kui täiskasvanud.

Kaljukotkad elavad tavaliselt umbes 20 aastat, kui nad elavad looduses. Vanimad elavad mõnikord 30 aastat. Kui kaljukotkad elavad vangistuses, näiteks loomaaias, võivad nad elada palju kauem.

Noor kaljukotkas liival

Nimi

See merikotkas saab nii oma ühise kui ka teadusliku nime oma pea järgi. Inglise keeles on kaljukoera nimi pärit sõnast piebald, mis tähendab "valge peaga". Teaduslik nimi tuleneb sõnast Haliaeetus, mis on ladina keeles "merikotkas".

Kaljukotkas oli üks paljudest liikidest, mis on kirjas Carolus Linnaeuse 18. sajandi raamatus Systema Naturae. Linnaeus oli rootsi botaanik, arst ja zooloog, kes lõi binoomilise nomenklatuuri süsteemi.

Kaljukotkastel on kaks peamist alamliiki:

• H. l. leucocephalus (Linnaeus, 1766) on üks alamliikidest. Seda leidub Ameerika Ühendriikide lõunaosas ja Baja Californias.
• H. l. washingtoniensis (nimetas Audubon, 1827) on põhjapoolne alamliik. See on suurem kui lõunapoolne liik leucocephalus. Seda liiki leidub Ameerika Ühendriikide põhjaosas, Kanadas ja Alaskal. Kaljukotkas näeb välja nagu Euraasia merikotkas. Neil mõlemal liigil on sama suur valge pea, kuigi merikotka sulgi on heledama värvusega. Tõenäoliselt jaguneb see paar Vaikse ookeani põhjaosas kaheks. Merikotkas on Euraasias ja kaljukotkas Põhja-Ameerikas. Kaljukotkas on saanud nime sellepärast, et ta võib saavutada kiirust kuni (30)mph.

Kaljukotkas lendamas, Alaskas

Elupaik

Kaljukotka looduslik elupaik on enamikus Põhja-Ameerikas, sealhulgas enamikus Kanadas, kogu Ameerika Ühendriikides ja Mehhiko põhjaosas.

Enamik kaljukotkaid elab merede, jõgede, suurte järvede, ookeanide ja muude suurte avatud vee ja rohkete kaladega paikade lähedal.

Kaljukotkad vajavad elamiseks, magamiseks ja pesade tegemiseks vanu kõva puid. Neile meeldivad puud, millel on augud ja mis on röövloomade eest kaitstud. Puu kõrgus või liik ei ole siiski nii oluline kui selle kaugus veekogust. Kaljukotkad peavad elama vee lähedal.

Kaljukotkale ei meeldi inimeste lähedal olla. Ta on enamasti kohtades, kus inimesi ei ole või on neid väga vähe. Mõned kaljukotkad elavad siiski suurlinnade sees asuvates puudega kohtades. Nad võivad elada linnaparkides. Kaljukotkad elavad Oregoni linnas. Üks kaljukotkaste perekond kolis hiljuti Harlemisse, mis on koht New Yorgi keskel.

Kaljukotkas koos lõhega

Käitumine

Kaljukotkas lendab väga kiiresti. Ta võib liuglemisel või tiibade lehvitamisel liikuda kiirusega 56-70 kilomeetrit tunnis (35-43 mph). Kui ta aga kannab kala, lendab ta umbes 48 km/h (30 mph). Tema sukeldumiskiirus on 120-160 kilomeetrit tunnis (75-99 mph), kuigi ta ei sukeldu palju. Kaljukotkas on tavaliselt rändlind, mis tähendab, et ta reisib (rändab) üksteisest väga kaugel asuvate kodade vahel. Mõnes kohas ei ole kaljukotkad rändavad. Kui kaljukotka territooriumi lähedal on vesi, jääb ta sinna aastaringselt. Kui aga vesi, kus ta elab, jäätub talvel, peab ta rändama lõunasse või rannikule, et leida midagi söödavat.

Dieet

Kaljukotkas sööb peamiselt kala. Vaikse ookeani loodeosas on kaljukotka põhitoiduks kudevad forellid ja lõhed.

Mõnikord võivad kotkad süüa palju korjuseid, eriti talvel. Nad söövad ka kuni vaalade suuruseid surnukehi. Siiski söövad kotkad rohkem suuri surnud kalu kui vaalad. Mõnikord söövad nad ka laagriplatsidel või prügimägedes allesjäänud toitu. Nende söödavate imetajate hulka kuuluvad jänesed, jänesed, pesukarud, muskuslased, koprad ja hirvejooksikud. Linnud, keda nad söövad, on rähnid, pardid, kajakad ja haned. Samuti söövad nad roomajad, kahepaiksed ja koorikloomad (eriti krabid).

Kalade püüdmiseks tõuseb kotkas vee kohale ja haarab kalad oma küünistega veest välja. Nad söövad, hoides kala ühe küünisega kinni ja rebides teise küünisega kala liha. Kotkastel on varvastel spetsiaalsed esemed, mida nimetatakse spiraalideks ja mis aitavad neil kala kergemini kinni hoida. Kaljukotkastel on võimsad küünised. Neid on nähtud lendamas koos 7 kg kaaluva noorukiga. Mõnikord, kui kala on liiga raske, tirib kotkas selle koos sellega vette. Mõnikord ujuvad kotkad tagasi kaldale ja jäävad ellu, kuid mõnikord võivad nad uppuda või surra hüpotermia tõttu (seisund, kus inimese keha läheb nii külmaks, et kehatemperatuur langeb alla normi). Teinekord varastavad kaljukotkad teistelt loomadelt kala ja muud liiki toitu. Terved täiskasvanud kaljukotkad ei söö kuskil looduses. Seetõttu peetakse neid üheks toiduahela tipploomaks.

Reproduktsioon

Kaljukotkad saavad täiskasvanuks, kui nad on neli- või viieaastased. Kui nad on paaritumiseks piisavalt vanad, tulevad nad tavaliselt tagasi sinna, kus nad sündisid. Arvatakse, et kaljukotkad paarituvad kogu eluks. Kui aga üks paarilistest sureb või kaob, valib teine paariline endale uue paarilise. Paar, kes ei saa pärast pikka aega kestnud katsetamist poegi, võib lahku minna ja otsida uusi paarilisi. Kui kaljukotkad kurameerivad, kutsuvad nad ja näitavad oma lennuoskust. Kui nad seda teevad, võivad kaks paarilist lennata kõrgele, seejärel sulgeda oma küünised kokku ja langeda, lahutades uuesti vahetult enne maapinnale langemist. Kaljukotka pesa on suurem kui ükski teine pesa Põhja-Ameerikas. Seda seetõttu, et seda kasutatakse ikka ja jälle ja igal aastal lisatakse pesa juurde, kuni see võib varsti muutuda kuni 4 meetri sügavuseks, 2,5 meetri laiuseks ja 1 tonni kaaluvaks. Üks pesa Floridas oli 6,1 meetri sügavune, 2,9 meetri laiune ja 3 tonni kaaluv. Pesa ehitatakse okstest, tavaliselt suurtes puudes vee lähedal. Kui puud puuduvad, teeb kaljukotkas oma pesa maapinnale. Kotkastel on aastas üks kuni kolm muna. Nii isane kui ka emane hauduvad mune kordamööda. Teine lapsevanem püüab toitu või otsib pesa juurde. Munad on umbes 73 millimeetri pikkused.

Valaste korjuste söömine


Haliaeetus leucocephalus


Kaks tibu (kotkaste)

Suhted inimestega

Rahvaarvu langus ja tõus

Kunagi Ameerika Ühendriikide mandriosas kergesti nähtavad kaljukotkad olid pestitsiidi DDT kasutamise tõttu peaaegu välja surnud. DDT hävitas täiskasvanud linnu kaltsiumi ja ta ei suutnud enam terveid mune muneda. Emakotkad munesid mune, mis olid liiga nõrgad, et oma vanemate kaalule vastu pidada. 1700. aastate alguses oli kaljukotkaste arvukus 300 000-500 000, kuid 1950. aastateks oli Ameerika Ühendriikides vaid 412 pesitsevat paari. Muud asjad, mis peatasid kaljukotkaste hea tootluse, olid elupaikade kadumine ja kaljukotkaste ebaseaduslik küttimine. Ka nafta ja plii olid teised suured põhjused, miks kaljukotkad hakkasid välja surema.

Esimest korda kaitsti seda liiki Ameerika Ühendriikides ja Kanadas 1918. aasta rändlindude lepinguga. Ka 1940. aasta kaljukotkaste kaitse seadusega Ameerika Ühendriikides püüti peatada kaljukotka ja merikotka tapmine. Kaljukotkas kuulus 1967. aastal ohustatud liikide hulka ja karistused selle liigi tapjatele muutusid üha rangemaks. Samuti keelustati 1972. aastal Ameerika Ühendriikides DDT. Kanadas keelustati DDT täielikult 1989. aastal.

Kogu selle raske töö tulemusena hakkas kaljukotkaste arvukus taas tõusma. Ametlikult võeti ta 12. juulil 1995. aastal Ameerika Ühendriikide ohustatud liikide nimekirjast välja.

Kaljukotkaste pidamiseks vangistuses pidid töötajad olema kotkaste hooldamise kogemustega. Kaljukotkas võib vangistuses kaua elada, kui teda hästi hooldatakse, kuid ta ei paaritu hästi isegi parima hoolduse korral.

Ameerika Ühendriikide rahvuslind

Kaljukotkas on Ameerika Ühendriikide rahvuslind. Ta esineb enamikul Ameerika Ühendriikide pitsatitel, sealhulgas Ameerika Ühendriikide presidendi pitsatil. Kontinentaalne kongress tegi 20. juunil 1782. aastal Ameerika Ühendriikide suure pitseri kujunduse, millel on kaljukotkas, kelle käes on kolmteist noolt ja kolmeteistkümne lehega õlipuuoks.

Kaljukotkast võib leida mõlemal riiklikul pitsatil ja mitmete müntide tagaküljel (sealhulgas veeranddollariline münt kuni 1999. aastani). Aastatel 1916-1945 oli Ameerika Ühendriikide presidendi lipul vasakule suunatud kotkas.

On levinud legend, et Benjamin Franklin toetas kunagi metskalkunit kui Ameerika Ühendriikide sümbolit kaljukotka asemel. Selle kohta ei ole siiski mingeid tõendeid, et see vastab tõele. Legend pärineb kirjast, mille Franklin kirjutas oma tütrele 1784. aastal Pariisist. See kiri käsitles aga Cincinnati Seltsi ja selles ei olnud midagi kaljukotka ega metskalkunite kohta.

Ameerika indiaanlaste kultuuris

Kaljukotkas on mõnes Põhja-Ameerika kultuuris püha lind. Tema sulgi peetakse eriliseks. Neid kasutatakse ameerika põliselanike seas väga palju vaimsetes tavades. Kotkast peetakse jumalate ja inimeste vaheliste sõnumitoojateks. Kotkasulgi kasutatakse sageli traditsioonilistes esemetes, eriti fännides. Lakota rahvas näiteks annab kotkasule au sümbolina inimesele, kes saavutab mingi ülesande. Tänapäeval võidakse seda anda mõne sündmuse, näiteks kolledži lõpetamise puhul. Pawnee rahvas pidas kotkast looduse ja viljakuse sümboliks. Seda seetõttu, et nende pesad on ehitatud kõrgele maapinnast ja et nad kaitsevad oma noori väga vapralt. Choctaw'd selgitasid, et kaljukotkas, kes näeb päikest otsesemalt, on rahu sümbol.

Päikesetantsu ajal, mida tantsivad paljud Ameerika indiaanlaste hõimud, on kotkas kaasatud mitmel erineval viisil. Tantsu ajal kasutatakse kotka tiivaluudest valmistatud pilli. Samuti võib tantsu ajal meditsiinimees suunata oma fänniga, mis on valmistatud kotkasulest, inimesi, kes vajavad tervendamist. Seejärel hoitakse viuhka taeva poole, et kotkas saadaks kõik haiged palved jumalale.

Siiski ei saa Ameerika indiaanlaste hõimud enam kasutada kaljukotka või kuldkinga sulgi oma religioosseks või spirituaalseks kasutamiseks. Selle põhjuseks on seadus, mida nimetatakse kotkasulgede seaduseks. Kotkasulgede seadus kaitseb tavaliselt indiaanlasi, sätestades palju erandeid eluslooduse seadustest, kuid praegu ei luba see indiaanlaste hõimudel neid veel kasutada. See ajas indiaanlaste rühmitused pahaseks, sest nad nõudsid, et see takistab nende võimet oma usku vabalt kasutada.

Esimene aasta


Ameerika Ühendriikide presidendi pitser