Kuldkotkas (Aquila chrysaetos) on üks tuntumaid röövlinde põhjapoolkeral ja üks laiemalt levinud kotkaliik. See suur ja võimas lind kasutab saagi püüdmiseks teravaid küüniseid, tugevaid jalgu ning suurepäraseid lennu- ja jahioskusi: hoogsat süstimist, kõrgelt laskumist ning saagi ründamist maapinnalt või liikumises olles. Isendite sulestik on üldiselt tumedat pruunist kuni mustpruunini, sageli kuldkollase või vasekirmega kukla- ja kaelanokas, mis annab liigile eestikeelse nime.
Kirjeldus ja tunnused
Suurus ja välimus: Kuldkotkas on üks suurimaid röövlinde: tiivaulatus ulatub tavaliselt 1,8–2,3 meetrini ja kaal varieerub ligikaudu 3–7 kg sõltuvalt soost ja alaliigist. Pea on suhteliselt suur, nokk tugev ja konksjas, jalad on kaetud sulestikuga kuni varvasteni.
- Suguerinevused: emased on üldiselt suuremad kui isased.
- Tuvastamine: lennul on tüüpiline sirge tiibade kuju ja pikk kuldne kuklapläts; vastupidist tähistab täiskasvanu laia tiivalaiusega ja pikkade saba- ning tiivalauludega.
Levik ja elupaik
Kuldkotkas oli kunagi levinud kogu Holarktikas; tänapäeval on ta kadunud mõnest inimtekkelisest või intensiivselt majandatud piirkonnast, kuid liigi levik on endiselt laialdane. Ta esineb nii Euraasias, Põhja-Ameerikas kui ka osades Põhja-Aafrikas. Eestis on liigi esinemine piiratud ja pigem rändeline, ent kuldkotkas pesitseb laialdasemalt külmemates mägialadel ja avatud maastikel; teda kohata võib ka Šoti mägismaal ja mujal mäestikus.
Elupaigad: eelistab avatud ja poolavatud maastikke nagu mäed, rohumaad, kivine haljasmaa, kaljused nõlvad ja harvad metsalaigud, kus leidub sobivaid pesaalasid (kaljused või suured puud).
Toitumine
Kuldkotkas on oportunistlik kiskja ning tema toidusedel on mitmekesine. Nad jahivad peamiselt väiksemaid ja keskmise suurusega imetajaid ning linde, aga söövad ka söödet ja surnukehasid.
Oluline on märkida, et liigi toiduvalik sõltub piirkonnast ja aastaajast. Tavapärased saakliigid on näiteks jäneseid, jäneseid, marmoreid ja teised maaoravaid (marmote, maasised närilised), samuti põdrakalvedelt, rebastelt või lindudelt hangitud toidujäägid. Lisaks püüavad kuldkotkad väiksemaid metslinde, siirduvaid linde ja mõnikord noori imetajaid; nad võivad ka lihakilu ja muid surnukehi ära kasutada.
Eluviis ja paljunemine
Käitumine: Kuldkotkad on valdavalt üksikud või paarikaupa liikuvad linde, kes on territoriaalsed pesitsusaladel. Nad kasutavad lennul termilisi õhukanaleid, et hõljuda ja otsida saaki, ning suudavad teha ülikiireid laskumisi saagi tabamiseks. Paarid hoiavad sageli sama territooriumi mitu aastat ja taastavad või suurendavad olemasolevaid pesi.
Pesa ja sigimine: Pesa on suur, tavaliselt puupesa või kas kaljulõhedes või puude (kui kättesaadavad) ehitatud tütarpesa. Emane muneb tavaliselt 1–4 muna; inkubatsioon kestab ligikaudu 40–45 päeva. Poegi toidab ja kaitseb vanem läbi esimeste elukuude; poegade lennuvõime tekkimine võib võtta 60–90 päeva ning noorlind võib vanematega püsida veel mitu kuud.
Kaitse ja populatsioon
Tervikuna on kuldkotkas rahvusvaheliselt hinnatud tavaliselt kategoorias "vähem muret tekitav", kuid lokaalsetes piirkondades on tema arvukus langenud inimtekkeliste mõjude tõttu: jahindus, pesakohtade hävitamine, elupaikade killustumine, tahtlik kurnamine (nt mürgitamine, metsaheitmine) ning kokkupõrked kõrgpingeliinidega. Paljudes riikides on kuldkotkas kaitse all ning temaga seotud kaitsemeetmed hõlmavad pesitsuskohade kaitset, ohutute elupaikade säilitamist ja mürgipanuste keelamist.
Eluea pikkus: vabas looduses võivad kuldkotkad elada mitukümmend aastat (tavaliselt 15–30 aastat); vangistuses dokumenteeritud vanused võivad olla suuremad.
Tähtsamad faktid kokkuvõtlikult
- Kuldkotkas on võimas Holarktika röövlind, laialt levinud kotkaliik.
- Omab muljetavaldavat tiivaulatust (üle 2 m) ja teravaid küüniseid saagi tabamiseks.
- Toitumine on mitmekesine: väikesed kuni keskmise suurusega imetajad ja linnud, aga ka rööbiti või surnukehad.
- Kaitse seisab kohalike ohtude vastu ja paljudes riikides on liigi kaitse ning pesitsusalade säilitamine prioriteet.
