Basilosaurus on vaalaliste perekond, mis elas ligikaudu 40–34 miljonit aastat tagasi hilis‑eotseenis. Esimesed tuntud fossiilid leiti Ameerika lõunapoolsetest osariikidest ja hiljem on rohkesti leide ka Põhja‑Aafrika ning Lähis‑Ida koobastes ja setetes, eriti Fayumi piirkonnas.

Avastused ja taksonoomia

Esimesed hästi tuntud Basilosauruse fossiilid leiti USAs — eriti Louisianas ja teistes Lõuna‑liivakivistes piirkondades — ning neid määratleti algselt palju ekslikumalt. Üks varasemaid nimetusi ja kirjeldusi tekkis ajal, mil paleontoloogiline arusaam imetajate ja roomajate erinevusest oli ebakindel: sellest tekkis ka perekonnanimega seotud segadus, sest leid näis „suur roomaja“ moodi. Hiljem selgus, et tegu on meres elanud imetajaga, mitte roomajaga.

Kuulsamaid liike on B. cetoides, mille fossiilid leiti peamiselt Ameerika Ühendriikides, ning B. isis, mille jäänused on leitud Egiptusest (Fayumi ladestused) ja ka Jordaaniast. Mõned uurijad — näiteks Richard Owen — on ajalooliselt püüdnud liike ümbernimetada (nt ettepanek nimeks Zeuglodon ehk „jämehammas“), kuid taksonoomilised reeglid ja nomenklatuur on jätnud algse nime püsima.

Suurus ja kehaehitus

  • Pikkus: Basilosaurus võis ulatuda umbes 15–20 meetrini, olles oma aja üks suurimaid ookeanielanikke.
  • Kehaehitus: keha oli pikenenud ja kõvernev, selgroolülid olid osaliselt väga pikad — sellest tekkis varem ekslik nimetus „saurus“ (roomaja). Pikk kehahoid on andnud neile ajaloolise kirjelduses „vibu‑sarnase“ väljanägemise.
  • Hambad: hammaste kuju oli heterodontne (erinevate tüüpide hambad): esi‑ ja koonuhambad kinnipidamiseks ning tagumised hambad lõikamiseks ja purustamiseks. See viitab kiskjalikule toitumisele.
  • Sääreluud ja tagajäsemed: Basilosaurustel esinesid väikesed, kuid selgelt säilinud tagajalad (puusaluud ja lühemad luud). Need ei ole kohastunud kõndimiseks, vaid pigem võib neile olla olnud roll paaritumisel või erandlikku rolli säilitusfaasis pärast surma.

Liikumine ja toitumine

Basilosaurus oli selgelt mereline kiskja. Tema keha pikkus ja selgroo eripärad viitavad sellele, et liikumine toimus peamiselt kehatõmmete ja sabaundumisega (sarnanedes pigem roomajataolisele lainetavale liikumisele kui tänapäevaste vaalade ülirütmilisele sabalöögi‑liigutusele). On oletatud, et ta toitus suuremast kalast, haikala‑sarnastest saakloomadest ja võimalik, et ka teistest merelistest imetajatest või väiksematest baaslisedest.

Evolutsiooniline koht ja väljasuremine

Basilosaurus ei ole moodsa vaala otsene kaasaegne vorm, vaid kujutab endist etappi vaalade arengus (archeoceti rühm). See on oluline näide üleminekust maismaalt merre: Basilosauruse anatoomia näitab nii veel allesolevaid jäänukomponente (nt tagajalad, koljumorfoloogia) kui ka juba täielikult merelist eluviisi. Perekond ja sellega seotud arhailised vaalad hääbusid hilis‑eotseenis või eotseeni väljasuremise protsesside käigus, kui maailmamere tingimused ja kliima muutusid.

Leiukohad ja geograafiline levik

Tuntumad leiukohad on

  • Ameerika Ühendriigid (Gulf Coastal Plain — Louisiana, Mississippi jpt)
  • Egiptus (Fayumi ladestused, kus säilinud mitmed isendid)
  • Jordaania ja teised Lähis‑Ida setted

Need kohad peegeldavad hilise eotseeni soojasid ja laialdasi meresid (sh Tethyse piirkonna lähedal), kus Basilosaurus ja teised suured mereloomad olid tavalised.

Olulisus paleontoloogias

Basilosaurus on tähtis nii vaalade evolutsiooni mõistmisel kui ka eotseeni meresüsteemide rekonstrueerimisel. Tema hästi säilinud luustikud, pikk kere ja erisused hambumuses annavad väärtuslikku teavet selle kohta, kuidas imetajad kohanesid täielikult veekeskkonnaga ja millised morfoloogilised sammud viisid kaasaegsete vaaladeni.

Basilosaurus on seega huvitav näide sellest, kuidas üks domineeriv mereliik kujunes ja kuidas fossiilid aitavad meil mõista suurt evolutsioonilist üleminekut maismaaimetajast täielikult meres elavaks organismiks.