Beagle — väike jahikoer ja populaarne lemmikloomitõug
Beagle — väike ja energiline jahikoer ning armastatud lemmikloomitõug: tugev haistmisvõime, sõbralik iseloom, mitmekesine karvavärv ja rikas ajalugu.
Beagle on väikese kuni keskmise suurusega koeratõug. Ta on koertest, tal on lühikesed jalad ja pikad, pehmed kõrvad. Beagle'id on aretatud peamiselt jahipidamiseks ja jänese, jänese ja muude ulukite leidmiseks. Nad suudavad seda teha, sest neil on hea haistmisvõime ja väga kiired instinktid. Nad on ka lemmikloomadena populaarsed oma hea suuruse, armsa temperamendi ja tervise tõttu. Tänu sellisele iseloomule kasutatakse neid väga palju ka loomakatsetes.
Välimus ja mõõtmed
Beagle'id on kompaktse kehaehitusega, lühikese ja tihke, ilmastikukindla karvkattega. Tüüpiliselt on karv kolmevärviline (must, pruun ja valge), kuid esineb ka ühevärvilisi või kahes toonis variatsioone — näiteks oranžid, punased või sidrunpunased kirjeldused. Neil on tavaliselt pruunid silmad ja väljendusrikas näoilme.
Keskmine säärtõus (withers) jääb sageli umbes 33–41 cm vahele, sõltuvalt tüübist (mõningad standardid eristavad 13‑ ja 15‑tolliseid beagle'it). Kaaluvahemik on tavaliselt umbes 9–14 kg — isendite suurus võib varieeruda nii aretuse kui individuaalse ainevahetuse tõttu.
Iseloom ja käitumine
Beagle'id on tuntud sõbralikkuse, uudishimu ja suure suhtlussõbralikkuse poolest. Nad sobivad hästi perekondadesse, on kannatlikud lastega ning tavaliselt hästi teiste koertega. Oluline on arvestada, et beagle'il on tugev haistmismeel ja saagi- või jälitusinstinkt — kui nad haistavad midagi huvitavat, võivad nad hakata nuusima ja jälitama ning mõnikord kaugegi kaduda, kui neid ei hoita rihma otsas või turvalises aias.
Beagle'id on ka häälekad: nad võivad haukuda, uluda või "laulda" (bay), eriti kui midagi äratab nende huvi või kui nad on igavad. Treenimisel võib esineda kangust ja pealiskaudset tähelepanu, seetõttu töötab parimalt positiivne, järjepidev ja motiveeriv koolitusmeetod.
Hooldus, tervis ja eluiga
Nende lühike karv on hooldusvaba — regulaarne harjamine hoiab karva läikivana ja aitab vähendada karvapüüdmist. Suurte, pikkade kõrvade tõttu tuleb kõrvu regulaarselt kontrollida ja puhastada, et vältida infektsioone. Samuti on oluline hammaste hügieen, küünte lõikamine ja regulaarne vaktsineerimine ning parasiitide kontroll.
Tüüpilised terviseprobleemid, millega beagle'id võivad kokku puutuda, on allergiad, kõrvapõletikud, ülekaalulisus, mõningad pärilikud haigused nagu puusaliigese düsplaasia, epilepsia ja kilpnäärme alatalitlus (hüpotüreoidism). Beagle'ite oodatav eluiga on tavaliselt 10–15 aastat, sõltuvalt geneetikast, toitumisest ja hooldusest.
Liikumine ja treening
Beagle vajab igapäevast liikumist ja vaimset stimuleerimist: pikad jalutuskäigud, lõhnamängud (scent work), agility või otsimismängud aitavad hoida koera rahulolevana ja käitumist kontrolli all. Tühja energiaga beagle võib hakata kraapima, närima mööblit või häälekalt väljendama rahulolematust. Rihmast lahtivõtmine avalikul alal nõuab väga head tagasikutsumist, sest huvitav lõhn võib ajada koera minema.
Ajalugu ja kasutus
Kuigi beagle-tüüpi koerad on eksisteerinud juba üle 2000 aasta, on tänapäeva koerad pärit Suurbritanniast umbes 1830ndatel aastatel. Tänu oma väiksemale kasvule ja suurele haistmismeelele kasutati neid eelkõige jahikoertena, keda aeti rühmades ja kasutati nii väikeloomade jahil kui ka laiemal maastikul jälitamiseks. Tänapäeval kasutatakse beagle'e nii jahil, lemmikloomadena kui mõnel juhul ka nuusutamiseks ja jälitustöödel.
Beagle kui lemmikloom ja popkultuur
Beagle'id on populaarsed lemmikloomad tänu oma mõõdukale suurusele, sõbralikkusele ja kohanemisvõimele korteri‑ või eramajapidamises. Nad sobivad aktiivsetele perele, kes on valmis pakkuma regulaarset liikumist ja tähelepanu. Tuleb arvestada nende uudishimu ja toidumotiveeritust — paljud beagle'id kipuvad rasvuma, kui neile antakse liiga palju maiuseid.
Beaglesid on popkultuuris esinenud juba alates kuninganna Elizabethi valitsemise ajast, kirjanduses ja maalidel ning viimasel ajal ka filmides, televisioonis ja koomiksites. Snoopy koomiksis Peanuts on valitud "maailma kuulsaimaks beagle'ks".
Kokkuvõte
Beagle on rohke iseloomu ja suure südamega koer — töökas jahikoer, kes on samas armastatud perelemmik. Hea sobivus sõltub omaniku valmisolekust pakkuda piisavalt liikumist, vaimset tegevust ja järjepidevat treeningut. Õige hoolduse ja tähelepanuga võib beagle olla rõõmsameelne, lojaalne ja mitmekülgne kaaslane aastateks.
Ajalugu
Varajased beaglesid
Tänapäevase beagle'iga peaaegu samasuguse välimusega koeri võib leida Vana-Kreekas umbes 5. sajandist eKr. Ksenofon kirjutas "Traktaadi jahipidamisest" ehk Cynegeticus'e, milles ta rääkis, et oli olemas jahikoer, kes jahti jäneseid lõhna järgi ja keda jälgiti jalgsi. Väikseid jahikoeri mainiti metsaseadustes. Kui need seadused oleksid tõesed, oleks see piisavaks tõendiks, et Inglismaal elasid beagle-tüüpi koerad enne 1016. aastat, kuid tõenäoliselt kirjutati need seadused keskajal traditsiooni jaoks.
11. sajandil tõi William Vallutaja Suurbritanniasse Talboti koera. Talbot oli valge, aeglane jahikoer. Kunagi ristati inglise talbotid greyhoundidega, et muuta nad jooksu kiiremaks. Nüüdseks on nad välja surnud, kuid kunagi olid nad muutnud lõunakoerad populaarsemaks, mis aitas lõunakoerte põlvnemisele Beagle'ile kaasa.
Keskajast alates kasutati beagle't väikeste jahikoerte üldnimetusena, kuigi need on tegelikult väga erinevad tänapäevasest tõust. Beagle-tüüpi väikesed koeratõud elasid juba Edward II ja Henry VII ajal. Nii Edwardil kui ka Henryl olid kumbki koerakari Glove Beagles, kes said oma nime oma väikese suuruse tõttu. Ka kuninganna Elizabeth I pidas tõugu, mida tunti Pocket Beagle'i nime all, mis oli õlast 8 kuni 9 tolli (20 kuni 23 sentimeetrit) pikk. Ta sai sellise nime sellepärast, et ta mahtus "taskusse" või sadulakotti, kui nad ratsutasid jahil kaasa. Elizabeth I nimetas koeri oma laulvateks beagliteks ja lõbustas sageli oma kuningliku laua külalisi, lastes oma Pocket Beagle'idel taldrikute ja tasside keskel kobada. Sellest ajast alates on võimalik, et seda nime kasutati samalaadsete väikeste jahikoerte kohta. George Jesse's Researches into the History of the British Dog aastast 1866 on Gervase Markhamit tsiteeritud, kes viitab beagle'ile kui piisavalt väikesele, et istuda inimese käe peal ja:
väike väike käpik-kotkas, kes võib olla kaaslane naiste kirtlile, ja põllul jookseb sama kavalalt kui iga koer, ükskõik kus (kus), ainult nende musika (muusika) on väga väike nagu pilliroog.
Arvatakse, et lõunapoolne koer on beagle'i esivanem.
Küsimused ja vastused
K: Mis tüüpi koer on beagle?
A: Beagle on väikese kuni keskmise suurusega koeratõug.
K: Milleks on beagle'd aretatud?
V: Beaglid on aretatud peamiselt jahiks ja jänese, jänese ja muude ulukite leidmiseks.
K: Miks on nad lemmikloomadena populaarsed?
V: Nad on lemmikloomadena populaarsed oma hea suuruse, armsa temperamendi ja tervise tõttu.
K: Millise värvusega karvad on tavaliselt beagle'idel?
V: Beagle'idel võib olla eri värvi mantel, näiteks kolmevärviline, oranž, punane või sidrunpunane. Siiski on nad laialdaselt tuntud kolmevärvilise välimuse poolest (must, pruun ja valge).
K: Millal tekkis tänapäevane beagle'i liik?
V: Tänapäevane beagle'i liik tuli Suurbritanniast umbes 1830. aastatel.
K: Kui kaua on beagle-tüüpi koer eksisteerinud?
V: Beagle-tüüpi koer on eksisteerinud üle 2000 aasta.
K: Kes on "maailma kuulsaim beagle"?
V: Snoopy koomiksist Peanuts on "maailma kuulsaim beagle".
Otsige