Mesilane

Evolutsioon

Kõige varem tolmeldasid loomset tolmeldamist kasutavaid lilli putukad, näiteks suured mardikad, ammu enne mesilaste esmakordset ilmumist. Mesilased on teistsugused, sest nad on spetsialiseerunud tolmeldajatele, kellel on käitumuslikud ja füüsilised muutused, mis muudavad tolmeldamise lihtsamaks. Üldiselt on mesilased selles ülesandes paremad kui teised tolmeldavad putukad, näiteks mardikad, kärbsed, liblikad ja õietolmu herilased. Arvatakse, et selliste õitsemise spetsialistide ilmumine on ajendanud angiospermiate ja omakorda mesilaste endi kohanemisvõimet.

Mesilased, nagu ka sipelgad, on herilaste spetsialiseerunud vorm. Mesilaste esivanemad olid herilaste sugukonda kuuluvad herilased, kes kisklesid teisi putukaid. Üleminek putukasaagilt õietolmule võis tuleneda saakputukate püüdmisest, mis olid õietolmuga kaetud, kui neid söödeti herilaste vastsetele. Sarnane käitumine võis ümber lülituda õietolmu kogumisele. Sama evolutsiooniline stsenaarium on toimunud vespoidsete herilaste seas, kus "õietolmu herilaste" nime all tuntud rühm arenes samuti röövloomade esivanematest.

Hiljuti teatatud mesilase fossiili perekonnast Melittosphex peetakse "välja surnud õietolmu koguvate Apoidea sugukonnaks, mis on tänapäeva mesilaste sõsarrühm" ja pärineb alumisest kriidist (~100 mya). Selle morfoloogilised tunnused paigutavad selle selgelt mesilaste hulka, kuid sellel on säilinud kaks modifitseerimata esivanemate jalgade tunnust, mis reedavad selle päritolu. Küsimus on endiselt vaieldav ja mesilaspere sugukondade fülogeneetilised suhted on halvasti mõistetavad.

Mesilaste kehad

Nagu teistelgi putukatel, võib mesilase keha jagada kolmeks osaks: pea, rindkere (keskmine osa) ja kõht (tagumine osa). Nagu teistelgi putukatel, on ka mesilastel kolm paari jalgu ja kaks paari tiibu. Paljud mesilased on karvased ja neil on kollane ja must või oranž ja must hoiatusvärv.

Paljudel mesilastel on nõelad (nagu õõnsad nõelad) keha tagaküljel. Kui nad satuvad segadusse, vihastuvad või ehmatavad, võivad nad nõelata ja süstida mürki, mis teeb haiget. Kui töömesilane on pistnud, sureb ta lühikese aja pärast, kuid teised mesilased ja herilased võivad uuesti pista. Mõned inimesed on mesilaste nõelamise suhtes allergilised ja võivad sellesse isegi surra.

Mesilase roojamine: tähelepanuväärne kaader. Pange tähele päraku kokkutõmbumist, mis tagab sisemise surve.

Sotsiaalsed mesilased

Mõned mesilased on eusotsiaalsed putukad; see tähendab, et nad elavad organiseeritud rühmades, mida nimetatakse kolooniaks. Mesilased, keda kasutatakse mesinduses, on eusotsiaalsed. Mesilasperekonna kodu nimetatakse taruks. Üks taru koosneb ainult ühest kuningannast.

Mesilasperedes on kolme liiki mesilasi. Mesilasema on mesilasperekonna kõige tähtsam mesilane, sest ta muneb munad. Kuninganna kasutab oma nõelaga ainult teiste mesilaste nõelamiseks. Kuninganna on tavaliselt töömesilaste ema. Ta sööb noorena spetsiaalset tarretist, mida nimetatakse kuninglikuks tarretiseks. Ka töömesilased on emased mesilased, kes koguvad õietolmu ja võitlevad koloonia kaitseks. Töötajad teevad vingerdamistantsu, et teatada teistele, kust nad on leidnud nektarit; selle avastas Karl von Frisch.

Mesilased (isased) paarituvad mesilasema, et mesilane saaks muneda. Isasdroonide ainus ülesanne on paaritumine. Muud tööd nad tarus ei tee.

Seotud leheküljed

• Bumblebee
• Mesi
• Aafrika mesilane
• Hymenoptera