Mesilased on lendavad putukad Hymenoptera seltsi kuuluv rühm, kuhu suguluslikult kuuluvad ka sipelgad, herilased ja saarmaslased. Maailmas on teada umbes 20 000 liiki mesilasi. Enamik mesilasi kogub õietolmu ja nektarit õitest, mistõttu on nad väga olulised taimede tolmeldajad. Mesilasi leidub kõigil mandritel, välja arvatud Antarktikas.
Mesilased jagunevad mitmeks rühmaks; lihtsustatult võib eristada nelja peamist tüüpi:
- Mesilased, sealhulgas aafrika mesilased ja kornišimädarad.
- Kimalased
- Torkimata mesilased (tuleb olla ettevaatlik, et mitte segi ajada isasmesilastega).
- Üksikud mesilased
Rühmade lühikirjeldus
Mesilased (nt Apis) — hulkraksed mesilased, kelle hulka kuuluvad tuntud tarumesilased. Need liigid ehitavad hästi arenenud pesasid, elavad suurtes kogukondades ja toodavad meevarusid.
Kimalased (Bombus-perekond) on sageli karvased, tugevad lendajad ja tähtsad külmetundlikud tolmeldajad. Neil on väiksemad ühiskonnad kui tarumesilastel, kuid nad on väga efektiivsed tolmeldajad aianduses ja metsataimedes.
Torkimata mesilased (nt Meliponini hõim) on troopilistes piirkondades levinud hulkraksed mesilased, kellel puudub või on väga nõrk nõel. Neid kasutatakse mõnes piirkonnas mee tootmiseks ja nad on tähtsad kohaliku taimestiku tolmeldajad.
Üksikud mesilased moodustavad suure osa mesilaste liigirikkusest: neid iseloomustab see, et iga isend elab ja pesitseb eraldi. Nad kaevavad pinda või kasutavad varjulisi õõnsusi ning tolmeldavad paljusid looduse ja põllumajanduse taimi.
Bioloogia ja eluviis
Mesilaste keha koosneb kolmest põhiosaosast: pea, rinnakorv ja kõht. Neil on kahepaiksed tiivad, suured compound-silmad ning erilised tolmukorvikesed või karvakeste mustrid, mille abil nad kannavad õietolmu. Enamikul tusel on keerulised toitumis- ja kogumiskäitumised, mis on kohandatud eri taimede nektari ja tolmu kogumiseks.
Hulkrakselistes mesilaste kogukondades on selge tööjaotus: emin on emane kuninganna (paljundamine), töölised on sterilised emased, kes hoolitsevad pesakonna ja varude eest, ning emased, isased (või mardikad), kelle peamine ülesanne on paaritumine. Elutsükkel hõlmab arenguastmeid: muna → vastne → nukuke → täiskasvanu.
Mee tootmine ja mesindus
Euroopa mesilasi (bioloogid nimetavad neid Apis mellifera) peetakse tavaliselt kodustamiseks ja pidamiseks mee saamiseks. Mesilaste pidamist mee ja teiste tarbesaaduste (nagu mesilasvaha, taruvaik, õietolm ja mesilasmao) hankimiseks nimetatakse mesinduseks. Mesinikel kasutatakse raamidest koosnevaid pesasid, mesitarusid ja erinevaid tööriistu, et tagada mesitarude tervis ja korjata saak õigeaegselt.
Mee tootmine algab õietolmu ja nektari kogumisest: mesilased matkivad lilli, koguvad nektarit ja töötlevad selle oma mesilas, kus nektar kuivatatakse ja säilitatakse mesikoogis. Mee kvaliteeti mõjutavad korjeallikas (üksik- või mitmeliikne taimestik), kliima ja töötlemisviis.
Levimine, tähtsus ja ohud
Mesilased on kogu planeedi jaoks väga olulised tolmeldajad — hinnanguliselt sõltub suur osa inimtoidust ja looduslikust taimestikust mesilaste tolmeldusest. Nad mõjutavad viljakust nii metsades, loodusalades kui ka põllumajanduses.
Olulised ohud mesilastele on:
- parasiidid ja haigused (nt Varroa destructor),
- pestitsiidide ja teiste kemikaalide kasutamine,
- elupaikade kadu ja monokultuurid,
- kliimamuutused ja globaalsed keskkonnaprobleemid.
Mesilaste säilitamiseks on tähtis toetada mitmekesist taimkatet (õistaimed aasta jooksul), vähendada kahjulike kemikaalide kasutamist ja soodustada jätkusuutlikku mesindust. Ka koduaednikuna saab igaüks aidata, istutades kohalikke õistaimi ja tagades varjualused ning veeallikad.
Kokkuvõte
Mesilased on mitmekesine ja ökoloogiliselt ülitähtis putukate rühm: nii hulkrakselised kui üksikud mesilased mängivad keskset rolli taimede tolmeldamises ja toiduahela toetuses. Inimene on kasutanud mõningaid liike mee ja teiste saaduste tootmiseks läbi mesinduse, kuid mesilaste heaolu sõltub säilitamisest ja vastutustundlikust majandamisest.
