Vingerdamistants on eriline "kaheksakandiline" tants, mida mesilased teevad oma tarus. Sellega teatab töötaja teistele, kust ta on leidnud nektarit. Seda näitas Austria etoloog Karl von Frisch, kes sai selle töö eest ka Nobeli preemia. Vingerdamistants on mesilaste kommunikatsiooni üks kõige täpsemaid ja uuritumaid näiteid.
Mida tants edastab?
Tants on mesilaste jaoks üks suhtlusviis. Seda tehakse selleks, et anda teistele mesilastele teavet nektarit või õietolmu või mõlemat sisaldavate õite suuna ja kauguse kohta. Seda kasutatakse ka selleks, et mesilased saaksid teada, kus leidub vett. Tants annab samaaegselt kolme peamist informatsiooni:
- Suund: tantsija suhteline asend taru vertikaalsetes kärjevõrkudes (tavaliselt rippuvas kärjes) näitab suunda päikesest – näiteks vagerdamine ülespoole tähistab suunda otse päikese poole, nurga jaotumine vertikaaliga vastab nurga jaotusele päikese suhtes väljaspool taru.
- Kaugus: kaugus nektari- või õiekogumiskohast kodeeritakse vagerdamise kestuse ja intensiivsuse abil – pikem vagerdamisjooks tavaliselt tähendab suuremat kaugust.
- Kvaliteet ja ergutus: toidu suutlikkus või rohkus peegeldub tantsu tugevuses, korduste arvus ja keemilistes signaalides; parema saagi puhul tantsitakse jõulisemalt ja sagedamini, nii kaasatakse rohkem töömesilasi.
Kuidas tants käib — komponendid ja mehhanism
Tantsija mesilane sooritab korduvaid "vingerdamisjookse" (sagedane keha värin ja jalakõnd) ning naaseb seejärel silmapaistvate poolringjate tagasilendudega alguspositsiooni juurde. Tants koosneb seega kahest osast: vagerdamisjooksust ja tagasilendudest. Varem eristati ka niiöelda "ümmargust tantsu" (round dance) ja vingerdamistantsu; nüüd teatakse, et ümmargune tants on lihtsalt vingerdamistants väga lühikese vagerdamisjooksuga – seega info väga lähedal asuvast ressursist.
Tantsuga kaasnevad ka muud signaalid: tantsija tekitab õhuvoolu ja helisignaale tiibade värinaga, eritub lõhna- ja feromoonijääke ning toimub antennide kaudu kontakti ja trophallaxis (toidu jagamine), mis aitab teistel mesilastel saada kaima ja lõhna proovikoguseid. Järgijad trükkivad tihti tantsija taha ja võrdlevad tema liikumist, lõhnu ja toodetut nektarit, et otsustada, kas minna kohale.
Päikesekompass ja ajakompensatsioon
Suunainfo põhineb päikese asendil. Kui päikest ei ole nähtaval (pilves ilm või ööpäevane taru siseruum), kasutavad mesilased sisemist kompassi, polariseeritud valguse mustreid ja oma sisemist kella, et "korrigeerida" tantsu vastavalt päikese liikumisele – see tähendab, et nad kompenseerivad päikese liikumist aja jooksul, et suunainfo jääks täpseks.
Kauguse hindamine ja optiline voog
Kauguse tajumine ei põhine ainult energiakulul. Uuemad uuringud näitavad, et mesilased hindavad teepikkust osaliselt visuaalse "optilise voo" ehk läbitava maastiku pildi liikumise järgi – mida rikkalikum on maastik (rohkem objektide pildi liikumist), seda suurem tundub vahemaa. Samas võivad temperatuuri-, tuule- ja maastikutingimused mõjutada ka tantsu kalibreerimist.
Kes ja miks tantsib?
Tantsu kasutavad mesilased selleks, et saada teisi inimesi appi taru jaoks ressursside kogumiseks. Tantsivaks isendiks on tavaliselt kogenud töömesilane, kes leidis rikkaliku õieala. Tema signaal aitab teistel valida, kas kulutada aega ja energiat selle ala külastamiseks. Tants võtab arvesse ka ressurssi kättesaadavust ja vajadust – kui palju töömesilasi tegutseb ning kui rikkalik on leid.
Tantsu tähendus mesilaseühiskonnas ja uurimistöös
Vingerdamistants on olnud teaduse klassikaline näide keerukast loomulikust kommunikatsioonist. Lisaks Karl von Frischile on teadurid tänapäeval laialdaselt uurinud, kuidas täpselt informatsioon kodeeritakse ja kuidas teised mesilased seda kasutavad. On ka diskussioone ja täiendavaid avastusi selle kohta, kui palju tants ise suudab täpselt juhatada järgijaid võrreldes lõhna- ja muude abivihjetega – näiteks tihti kasutatakse tantsu esmase juhisena, aga lõplik otsimine toimib lähilõhna abil.
Varem arvati, et mesilastel on kaks erinevat "värbamistantsu". On olemas "ümmargused tantsud" ja vingerdamistantsud. Arvati, et ümaratantse kasutatakse läheduses asuvate asjade jaoks ja vingerdamistantse kaugemal asuvate asjade jaoks. Nüüdseks on teada, et ümar tants on ainult vingerdamistants koos väga lühikese "vingerdamisjooksuga" (vt allpool).
Kokkuvõte
Vingerdamistants on kompleksne ja tõhus kommunikatsioonivorm, mis edastab nii suunda, kaugust kui ka teate ressursi väärtusest. See võimaldab mesilaste kogukonnal kiiresti ja sihipäraselt reageerida õitsvate taimede, veekogude või muude vajalikud ressursside leidmisele ning on üks parimaid näiteid loomade seas nähtavast ruumilisest märgistemehhanismist.
