Herilased

Anatoomia

Paljud inimesed ajavad herilased ja mesilased segamini. Mesilasi ja herilasi on üsna lihtne eristada, sest mesilased näevad üsna karvased välja, herilased aga mitte.

Herilastel on hammustavad suulõiked ja 12 või 13 segmendiga antennid. Neil on tavaliselt tiivad ja nende kõhuosa on rinnakorvi külge kinnitatud peenikese varrega ehk "vöökohaga". Emastel on nõel, mida nad kasutavad pistmiseks ja munade munemiseks. Täiskasvanud herilased toituvad peamiselt nektariga, kuid nende vastsed toituvad emade poolt pakutavatest putukatest või õietolmust.

Vabalt elavad herilased

Paberist tehtud pesad

Enamik vabalt elavaid herilasi on sotsiaalsed putukad, nagu mesilased ja sipelgad, kuid on ka üksikuid üksikuid herilasi. Sotsiaalsed herilased on paberimardikad, kollatakid ja herilased. Kõik kolm teevad paberipesasid puust. Nad loovad paberist kärged, mis sarnanevad mesilaste vahast tehtud kammidele. Nad närivad puidutükke ja muudavad need pastaks, mida nad kasutavad oma paberipesade ehitamiseks.

Munad ja vastsed

Kuninganna muneb ühe muna igasse pesakambrisse. Pärast koorumist toidavad töölised herilased vastsetega, mida nad on välja söönud. Ühes rühmas, õietolmu herilaste seas, söödetakse vastseid ainult õietolmuga ja nektariga. Täiskasvanud herilased söövad ainult nektarit. Erinevalt mesilastest on sotsiaalses herilasekoloonias ainus, kes talve üle elab, kuninganna. Ta leiab talvitumiseks koha - puuõõnsustes, koore all või hoonete seintes. Kevadel roomab ta välja ja alustab uuesti, ehitades mõned rakud, munedes mõned munad ja kasvatades neid, kuni neist saavad töölised, kes teevad kogu töö ära, samal ajal kui ta muneb veel rohkem mune.

Parasiitilised herilased

Enamiku liikide puhul ei võta täiskasvanud herilased ise oma saagist mingeid toitaineid ning sarnaselt mesilaste, liblikate ja koikega saavad need, kes täiskasvanuna toituvad, tavaliselt kogu oma toitumise nektarist. Parasiitmardikad on tavaliselt parasitoidid ja äärmiselt mitmekesised eluviisiga, paljud neist munevad oma munad peremeesorganismi inertsetesse staadiumidesse (muna või pupp) või mõnikord halvavad oma saaki, süstides sellele mürki oma munajuhi kaudu. Seejärel asetavad nad ühe või mitu muna peremehe sisse või asetavad need peremehe peale väliselt. Peremees jääb ellu, kuni parasitoidi vastsed on küpsed, tavaliselt surevad nad kas siis, kui parasitoidid poegivad või kui nad ilmuvad välja täiskasvanud isenditena. Põllumajandustootjad ostavad neid parasiitobaktereid putukate tõrjeks oma põldudel.

Üksildane elu

Mudarähn on üks levinumaid üksikuid herilasi. Erinevus tavaliste herilaste ja mudamardikate vahel on kergesti märgatav nende pikkade kroonlehtede tõttu. Emane kogub muda kokku ja paneb selle oma suhu, et kasutada seda oma poegadele paberipesa ehitamisel. Ta kasutab oma ovipositorit, et nõelata ja halvata pisikesi putukaid, ämblikke, roomikuid ja muid olendeid, mis topitakse mudapessa. Pärast seda, kui iga pesa lahtri on täidetud ja peaaegu üle ujutatud ämblikute ja putukatega, muneb mudatriinu igasse lahtrisse ühe muna, sulgeb avad ja lahkub. Siis, kui munad lõpuks kooruvad, on vastsetel täiesti mõnus pidu, millest nad toituvad kuni täiskasvanuks saamiseni.

Mõned üksikud herilased tekitavad taimede peal ebatavalisi kasvukohti, mis kujutavad endast ebanormaalseid kasvukohti. Need tekivad vahetult pärast seda, kui herilane muneb oma munad ja taimele tekib muna ümber kasv, mis ümbritsevad seda. Mädaniku tekkimise põhjustaja ei ole teada. Mädanik kaitseb mune nende arengu ajal. Mädanikke võib hilissuvel peaaegu kõikjal leida, eriti tammede okstel, nagu siinsel pildil.

Mõned herilased asetavad oma munad puitu, nii et noored herilaste vastsed toituvad puust ise, tehes söömise ajal puitu ringikujulisi tunneleid, kuni nad poegivad ja roomavad täiskasvanud herilastena puust välja.

Näide tamme oksal olevast sapipõletikust


Aleiodes indiscretus herilane, kes muneb munad mustlaskoe roomiku sisse.

Allergia ja nõelad

Mõned inimesed on allergilised ja võivad herilase nõelamise korral surra. Harilikult ei nõelata herilasi, kui see neid kõigepealt ei häiri. Allergia mesilaste suhtes on haruldane võrreldes allergiaga herilaste suhtes. Mõnel inimesel on herilase nõelamise peale väga tugev kohalik reaktsioon. Seda saab tavaliselt ennetada hea enesehooldusega, näiteks tõstmise, külmakompressi, valuvaigistavate tablettide ja (kui arst soovitab) antihistamiinikumidega.

Pistis ei ole sama, mis allergia: reaktsioon pistikule on normaalne immuunreaktsioon. Kui inimesel tekivad nõelast eemal sümptomid (laialivalguv lööve või sügelus, pigistav rinnus, vilistav hingamine, neelamisraskus, paistes huuled/nägu, minestus või iiveldus), tuleb viivitamatult pöörduda arsti poole. Pistete ennetamine on üsna lihtne, kui inimesed mõistavad, kuidas herilased elavad. Vältige nende keskkonnas magusat toitu ja olge ettevaatlik magusate lõhnade suhtes, kui nad on sügisel eriti näljased.

Seotud leheküljed

• Mesilased