AlegsaOnline.com

Herilased (Vespidae): bioloogia, elutsükkel, parasitoidid ja biotõrje

Herilased (Vespidae): sügav ülevaade bioloogiast, elutsüklist ja parasitoididest ning nende rollist tõhusa ja loodussõbraliku biotõrje ning põllukaitse kasutamisel.

Autor: Leandro Alegsa

10-09-2025

Herilased kuuluvad Hymenoptera-klassi, kuhu kuuluvad ka sipelgad, mesilased ja saaglendlased.

Harilikud või aia- või aedmesilased (Vespula vulgaris) ja herilased (Vespa) on eusotsiaalsete Vespidae perekonna liikmed. Selles perekonnas on umbes 5000 liiki.

Ülekaalukult kõige rohkem herilasi (üle 100 000 liigi) on parasiitide hulgas. Enamik neist on parasitoidid, kes munevad teiste putukaliikide roomikutesse. Peaaegu igal kahjurputukaliigil on vähemalt üks herilase liik, kes seda varitseb või parasiteerib. Seetõttu on herilased kahjurite arvukuse looduslikus tõrjes (biotõrje) üliolulised. Parasiitidest herilasi kasutatakse üha enam põllumajanduslikus kahjuritõrjes, kuna nad saagivad peamiselt kahjurputukaid ja mõjutavad põllukultuure vähe.

Bioloogia ja taksonoomia

Vespidae hõlmab nii eusotsiaalseid (kolooniates elavaid) kui ka üksikuid (soliitaarseid) liike. Eusotsiaalsed liigid, näiteks Vespula ja Vespa, moodustavad pesasid, kus on eri rolle täitvad emased (kuninganna ja töötajad) ning sugukärjed. Morfoloogiliselt on herilastel selgelt eristatav vöötaoline kõht, tugevad lõug- ja hammastussilmad ning tihti läikiv keha ja kontrastsed värvilaigud, mis hoiatusvärvina toimivad.

Elutsükkel ja eluviis

Pesa asutamine: mõõduka kliimaga piirkondades talvitub munas või n-ö talvekuningannana üksik isend, kes kevadel ülesärgates asutab pesakonna ja muneb esimesed töölised.
Koloonia kasv: varakevadel ja suvel kasvab pesakond, töölistest kujuneb toidukogujate ja pesaehitajate mass.
Sugukärgede ja uute kuningannade teke: suve lõpul toodetakse uusi sugukooslasi (isased ja uued kuningannad), kes paarituvad ja uued kuningannad otsivad kohti talvitumiseks.
Pesa lõpp: temperatuuri langemisel hukkub enamik vanu emaseid ja töötajaid, alles uued kuningannad üle talvituvad ja tsükkel algab uuesti.

Üksikutel (soliitaarsetel) herilastel on sageli teistsugune eluviis: iseseisev pesitsus, kus iga emasloom hoiab ja toidab oma järglasi ning varustab pesa toiduga kuni vastsete muutumiseni täiskasvanuteks.

Herilaste toitumine on mitmekesine: täiskasvanud isendid toituvad sageli nektarist ja mahladest (süsivesikud energiaallikaks), samas kui töötajad ja emasloomad jahivad putukaid või nende vastseid, et toita oma noori (valkude allikas).

Parasiitid ja parasitoidid (selgitus)

Terminid parasiit ja parasitoid segi minnes on tähtis selgitada: parasiidid elavad oma peremehe peal või sees ja tavaliselt ei tapa teda kohe, samas kui parasitoidid (paljud herilaste hulgas) munevad oma munad peremehe sisse või peale ning vastsed toituvad peremehest, põhjustades lõpuks selle surma. Suured parasitoidiliste herilaste taksonoomilised rühmad on näiteks Ichneumonidae ja Braconidae, aga parasitoidseid liike on palju ka teistes sugukondades (nt Chalcidoidea).

Rolle biotõrjes

Herilased on looduslikud kahjurite kontrollerid kahes mõttes:

Saaliks söövad ehk röövellikud eusotsiaalsed herilased (nt Vespula) vähendavad paljude putukate ja ämblikulaadsete arvukust – neid võib osaagrite ja aiapidajate jaoks pidada kasulikeks, kuigi nad võivad muutuda tüütuks toidu läheduses ja teatud juhtudel ohtlikuks inimesele (õnneallergia).
Parasitoidsed herilased (paljudest erinevatest perekondadest) on üheksa tähtsusega biotõrjevahendid: neid kasutatakse laialdaselt põllumajanduses ja kasvuhoonetes, sest nad sihivad spetsiifiliselt kahjurputukaid ning ei kahjusta taimi. Näited praktilistest biotõrjeagendidest: Trichogramma (munaparasitoidid), Aphidius (lutikate/afiidide parasitoidid), erinevad Cotesia-liigid (tõrjuvad röövikuid).

Biotõrjes kasutatakse erinevaid strateegiaid:

Kõrvaldamine ja massiline vabastamine (augmentatiivne): kasvatatakse parasitoide ja lastakse need kontrollitavate kahjurite vastu lahti (nt ikka ja jälle perioodiliselt kasvukahjurite surve vähendamiseks).
Kaitse ja soodustamine (conservation biological control): looduse mitmekesisuse säilitamine, pesitsusalade hoidmine ja kemikaalide vähendamine, et säilitada ka loodulikud parasitoid-popolatsioonid.
Klasiikaline biotõrje: import kohalikku faunasse mittetuntud looduslikest vaenlastest, et kontrollida invasiivseid kahjureid (see nõuab ranget riski- ja mõjuhindamist).

Tõrje, ohutus ja majanduslik mõju

Herilased kui kahurid: mõned liigid võivad kahjustada mesi-, puuvilja- ja marjakasvandusi, käies söömas küpset vilja või vigastades puukooret. Samuti on herilaste nõelamine terviserisk allergikutele.
Ennetus ja lihtsad tõrjemeetmed: hoidke toidujäätmeid ja magusaid jooke kaetuna, sulgege prügikastid, tihendage hoonete läbipääsusid, kus herilased võivad pesa teha. Ohutuse huvides eemaldage või hävitada pesad õhtul või varahommikul, kui isendid on vähem aktiivsed — paraku tuleb see sageli jätta spetsialistile.
Professionaalne sekkumine: suured pesad, pesad inimeste elamute või mänguväljakute lähedal või allergilise reaktsiooni ohule viitavad olukorrad nõuavad parameedikute või kahjuritõrjespetsialisti sekkumist.
Mittekahjuritele suunatud kontroll: biotõrje puhul tuleb alati kaaluda mittesihtmõjusid: vabastatavad parasitoidid peaksid olema spetsiifilised sihtkahjurile, et vältida kohaliku putukafauna kahjustamist.

Praktilised näpunäited ja lõpetuseks

Kui herilased on kasulikud: paljud herilased aitavad kontrollida põllus ja aias leiduvaid kahjureid ning õhutavad tolmeldamist (mõned liigid). Kui nad on tüütud või ohtlikud: järgida turva- ja eemaldusnõuandeid, kasutada ohutuid ja sihipäraseid biotõrje meetodeid ning eelistada loodussõbralikke lahendusi, mis säilitavad kasulikke parasitoide ja röövlinge.

Lisateavet herilaste liigselevi ja juhtimise kohta saab kohalikest kahjuritõrje teenustest ning põllumajandus- ja keskkonnaametitest, kes annavad nõu nii ohutuse kui biotõrje parimate praktikate osas.

Anatoomia

Paljud inimesed ajavad herilased ja mesilased segamini. Mesilasi ja herilasi on üsna lihtne eristada, sest mesilased näevad üsna karvased välja, herilased aga mitte.

Herilastel on hammustavad suulõiked ja 12 või 13 segmendiga antennid. Neil on tavaliselt tiivad ja nende kõhuosa on rinnakorvi külge kinnitatud peenikese varrega ehk "vöökohaga". Emastel on nõel, mida nad kasutavad pistmiseks ja munade munemiseks. Täiskasvanud herilased toituvad peamiselt nektariga, kuid nende vastsed toituvad emade poolt pakutavatest putukatest või õietolmust.

Vabalt elavad herilased

Paberist tehtud pesad

Enamik vabalt elavaid herilasi on sotsiaalsed putukad, nagu mesilased ja sipelgad, kuid on ka üksikuid üksikuid herilasi. Sotsiaalsed herilased on paberimardikad, kollatakid ja herilased. Kõik kolm teevad paberipesasid puust. Nad loovad paberist kärged, mis sarnanevad mesilaste vahast tehtud kammidele. Nad närivad puidutükke ja muudavad need pastaks, mida nad kasutavad oma paberipesade ehitamiseks.

Munad ja vastsed

Kuninganna muneb ühe muna igasse pesakambrisse. Pärast koorumist toidavad töölised herilased vastsetega, mida nad on välja söönud. Ühes rühmas, õietolmu herilaste seas, söödetakse vastseid ainult õietolmuga ja nektariga. Täiskasvanud herilased söövad ainult nektarit. Erinevalt mesilastest on sotsiaalses herilasekoloonias ainus, kes talve üle elab, kuninganna. Ta leiab talvitumiseks koha - puuõõnsustes, koore all või hoonete seintes. Kevadel roomab ta välja ja alustab uuesti, ehitades mõned rakud, munedes mõned munad ja kasvatades neid, kuni neist saavad töölised, kes teevad kogu töö ära, samal ajal kui ta muneb veel rohkem mune.

Parasiitilised herilased

Enamiku liikide puhul ei võta täiskasvanud herilased ise oma saagist mingeid toitaineid ning sarnaselt mesilaste, liblikate ja koikega saavad need, kes täiskasvanuna toituvad, tavaliselt kogu oma toitumise nektarist. Parasiitmardikad on tavaliselt parasitoidid ja äärmiselt mitmekesised eluviisiga, paljud neist munevad oma munad peremeesorganismi inertsetesse staadiumidesse (muna või pupp) või mõnikord halvavad oma saaki, süstides sellele mürki oma munajuhi kaudu. Seejärel asetavad nad ühe või mitu muna peremehe sisse või asetavad need peremehe peale väliselt. Peremees jääb ellu, kuni parasitoidi vastsed on küpsed, tavaliselt surevad nad kas siis, kui parasitoidid poegivad või kui nad ilmuvad välja täiskasvanud isenditena. Põllumajandustootjad ostavad neid parasiitobaktereid putukate tõrjeks oma põldudel.

Üksildane elu

Mudarähn on üks levinumaid üksikuid herilasi. Erinevus tavaliste herilaste ja mudamardikate vahel on kergesti märgatav nende pikkade kroonlehtede tõttu. Emane kogub muda kokku ja paneb selle oma suhu, et kasutada seda oma poegadele paberipesa ehitamisel. Ta kasutab oma ovipositorit, et nõelata ja halvata pisikesi putukaid, ämblikke, roomikuid ja muid olendeid, mis topitakse mudapessa. Pärast seda, kui iga pesa lahtri on täidetud ja peaaegu üle ujutatud ämblikute ja putukatega, muneb mudatriinu igasse lahtrisse ühe muna, sulgeb avad ja lahkub. Siis, kui munad lõpuks kooruvad, on vastsetel täiesti mõnus pidu, millest nad toituvad kuni täiskasvanuks saamiseni.

Mõned üksikud herilased tekitavad taimede peal ebatavalisi kasvukohti, mis kujutavad endast ebanormaalseid kasvukohti. Need tekivad vahetult pärast seda, kui herilane muneb oma munad ja taimele tekib muna ümber kasv, mis ümbritsevad seda. Mädaniku tekkimise põhjustaja ei ole teada. Mädanik kaitseb mune nende arengu ajal. Mädanikke võib hilissuvel peaaegu kõikjal leida, eriti tammede okstel, nagu siinsel pildil.

Mõned herilased asetavad oma munad puitu, nii et noored herilaste vastsed toituvad puust ise, tehes söömise ajal puitu ringikujulisi tunneleid, kuni nad poegivad ja roomavad täiskasvanud herilastena puust välja.

Aleiodes indiscretus herilane, kes muneb munad mustlaskoe roomiku sisse.

Näide tamme oksal olevast sapipõletikust

Allergia ja nõelad

Mõned inimesed on allergilised ja võivad herilase nõelamise korral surra. Harilikult ei nõelata herilasi, kui see neid kõigepealt ei häiri. Allergia mesilaste suhtes on haruldane võrreldes allergiaga herilaste suhtes. Mõnel inimesel on herilase nõelamise peale väga tugev kohalik reaktsioon. Seda saab tavaliselt ennetada hea enesehooldusega, näiteks tõstmise, külmakompressi, valuvaigistavate tablettide ja (kui arst soovitab) antihistamiinikumidega.

Pistis ei ole sama, mis allergia: reaktsioon pistikule on normaalne immuunreaktsioon. Kui inimesel tekivad nõelast eemal sümptomid (laialivalguv lööve või sügelus, pigistav rinnus, vilistav hingamine, neelamisraskus, paistes huuled/nägu, minestus või iiveldus), tuleb viivitamatult pöörduda arsti poole. Pistete ennetamine on üsna lihtne, kui inimesed mõistavad, kuidas herilased elavad. Vältige nende keskkonnas magusat toitu ja olge ettevaatlik magusate lõhnade suhtes, kui nad on sügisel eriti näljased.

Seotud leheküljed

Mesilased

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on Hymenoptera perekond?

V: Korpus Hymenoptera hõlmab herilasi, sipelgaid, mesilasi ja saaglehti.

K: Milline on harilike ehk aia- ja herilaste perekonnanimi?

V: Harilike või aia- või herilaste ja herilaste perekonnanimi on Vespidae.

K: Mitu liiki on Vespidae perekonnas?

V: Vespidae perekonnas on umbes 5000 liiki.

K: Milline on parasiitide rolliks herilased?

V: Parasiitoblikad munevad teiste putukaliikide roomikutesse ja neil on oluline roll kahjurite arvukuse looduslikus tõrjes (biotõrje).

K: Kui paljud herilaste liigid on parasiitilised?

V: Suurem osa herilaseliikidest (üle 100 000) on parasiitilised.

K: Mis kasu on parasiitidest herilased põllumajanduslikus kahjuritõrjes?

V: Parasiitseid herilasi kasutatakse põllumajanduslikus kahjuritõrjes üha enam, sest nad toituvad peamiselt kahjurputukatest ja mõjutavad põllukultuure vähe.

K: Kas kõikidel kahjuriliikidel on vähemalt üks herilase liik, kes neid püüab?

V: Jah, peaaegu igal kahjurputukaliigil on vähemalt üks herilase liik, mis teda varitseb või parasiteerib.