Kollased herilased (Vespula & Dolichovespula) — määratlus, omadused ja levik
Uuri Vespula ja Dolichovespula kollaste herilaste määratlust, tunnuseid, toitumist, nõelamist ja levikut Põhja‑Ameerikast kuni Okeaaniani.
Kollased herilased (sageli nimetatud ka kollasejakilisteks) kuuluvad peamiselt perekondadesse Vespula ja Dolichovespula. Mõnes ingliskeelses riigis kutsutakse neid lihtsalt „wasps“. Enamik liike on erksalt musta‑kollase triibustusega, kuid leidub ka must‑valge kirjaga vorme. Nende keha on suhteliselt siledapinnaline, tiivad on läbipaistvad ja emassel on väikese okastraadiga nõel, mida nad kasutavad kaitseks ja saagi alistamiseks.
Kirjeldus ja sõltuvused Vespula ja Dolichovespula vahel
Erinevus kahe perekonna vahel on peamiselt pesitsemise ja kehalise ehituse iseloomus: Vespula liigid ehitavad sageli pesi maapõue või varjulisematesse avadesse, samas kui Dolichovespula ehitab tihti õhus ja nähtavatesse kohtadesse. Dolichovespula isenditel on tavaliselt pikem tagakeha ning nad on õhulisemad kui Vespula. Täiskasvanud herilased on mõõtmetelt töölistel tavaliselt 1–2 cm, kuningannad suuremad.
Elutsükkel ja pesaehitus
Enamik kollaseid herilasi on üheaastased koloniseerijad: kevadel ärkab talve üleelanud mated kuninganna ja hakkab pesa ehitama, kevadel ja suve alguses ilmuvad töölised, kes pesitööde ja toitmise eest vastutavad. Hilissuvel ja sügisel tekivad uued kuningannad ja isasloomad; pärast paaritumist surevad enamik töölasi ja isaste sugupooled, ning ainult mated kuningannad talvituvad. Pesa on tavaliselt papjast sarnane struktuur — herilased närivad puidu kiude ja segavad neid sülje ja veega, et moodustada vastupidav materjal.
Toitumine ja ökoloogiline roll
Täiskasvanud kollased herilased toituvad peamiselt magusatest vedelikest — nektarist, puuviljade mahlast ja muudest süsivesikuteallikatest — ja vajavad kiiret energiat. Samuti külastavad nad söögikraami ja magusaid jooke, mis põhjustab nende suuremat kokkupuudet inimestega. Larvid saavad peamiselt valgurikast toitu: töölised toovad pesasse närida‑tükeldatud putukaid ja muud loomset materjali, et vastseid toita. See muudab herilased oluliseks putukate röövloomana ja putukite populatsioonide kontrollijana.
Selle teema kohta oli algses tekstis viide: täiskasvanud kollatüüka toitumine koosneb tavaliselt suhkrutest ja süsivesikutest.
Nõelamine ja inimeste ohutus
Kollased herilased võivad nõelata korduvalt, sest nende nõelil ei ole mesilase omale iseloomulikku katkestuvat kinnitusorgani. Nõelamised on valusad ja võivad põhjustada lokaalset turset; allergilistel inimestel võib esineda tõsine ületundlikkus ehk anafülaksia, mis vajab kiiret arstiabi. Ohutum käitumine on:
- ära lüüa ega raputada pesade läheduses, sest ärritamine kutsub esile rünnaku;
Levik ja inimtekkeline levitamine
Kollased herilased on looduslikult laialt levinud põhjapoolkera laiuskraadidel, kuid mitmed liigid on inimtegevuse kaudu levinud ka teistesse piirkondadesse. Mõned liigid on Lääne‑Euroopast ja Aasiast levinud Põhja‑Ameerikasse ning vastupidi. Algteksti viide avaldas niisuguse kuvatuse: nad on pärit Põhja-Ameerikast ning osadest Kanadast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Paljud liigid kohanevad hästi inimkeskkonnaga ja suudavad edukalt kolooniaid rajada ka linnalistes tingimustes.
Tuntud liigid
Mõned sageli kohatavad ja tuntud liigid Euroopa ja Põhja‑Ameerika aladel on:
- Vespula vulgaris (tavalisem kollane herilane)
- Vespula germanica (Saksa herilane)
- Dolichovespula maculata (Ameerika suurherilane)
- Dolichovespula saxonica (Saxon‑herilane)
Kuidas ära tunda ja vältida konflikte
- Õpi eristama herilasi mesilastest: herilased on saledamad, neil on erksad triibud ja nad liiguvad agressiivsemalt söögikoha kaitsmisel.
- Vaata pesakohta: maapinnased augud või lagunenud varjualused viitavad Vespula‑pesa olemasolule; nähtavad papist pesad puude või hoonete alla kinnitatuna viitavad Dolichovespula‑liigile.
- Kui leiad pesa oma majapidamise lähedal ja see tekitab ohtu, ära proovi seda koduste vahenditega lõhkuda — kutsu spetsialist.
Kokkuvõte
Kollased herilased (Vespula ja Dolichovespula) on olulised nii ökosüsteemis oma röövloomse rolli kui ka inimestele tekitatava ohuga. Nende äratundmine, pesitsemisharjumuste tundmine ja ettevaatlik käitumine vähendavad konflikte. Kui pesa asub inimeste lähedal ja tekitab riski, tasub kaasata professionaalne abi.
Küsimused ja vastused
K: Mis on "Yellowjacket"?
A: Kollane mürsk on Vespula ja Dolichovespula perekondadesse kuuluv herilane.
K: Millega peetakse kollataki sageli segi?
V: Kollatõbiseid peetakse sageli ekslikult mesilastega, sest nende värvus on sarnane.
K: Milline on kollatõkke pistoda?
V: Kuldmardika nõel on väikese ogaga ja nad võivad nõelata korduvalt.
K: Mida söövad täiskasvanud kollatäkid tavaliselt?
V: Täiskasvanud kolletigu toit on tavaliselt suhkrud ja süsivesikud.
K: Miks on kollatriibud olulised teiste putukate röövloomad?
V: Kuldussid on teiste putukate olulised kiskjad, sest nad toidavad oma vastseid näritud putukatega.
K: Kus on kollatakid kodumaised?
V: Kuldussid on kodumaine Põhja-Ameerikas ja osades Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa piirkondades.
K: Milline värvus on kolletablettidel tavaliselt?
V: Enamik kollatakke on mustad ja kollased, mõned on must-valged.
Otsige