Zhejiangopterus — Hiina hambutu pterosaur (tiibade siruulatus 3–5 m)
Zhejiangopterus — Hiinas leitud hambutu pterosaurus. Hiliskreekaaja lendaja, tiibade siruulatus 3–5 m, pikk õhuke nokk ja tugev lühike tiib — avasta fossiilid ja uuringud.
Zhejiangopterus on Hiinas leitud pterosaurus. Ta elas hiliskreekaajal.
On leitud vähemalt kuus täiskasvanud isendit. Zhejiangopterus oli mõõdukalt suur pterosaurus. Tema tiibade siruulatuseks hinnati esmakordselt viis meetrit (16,4 jalga). Hilisemad hinnangud vähendasid seda umbes 3,5 meetrile (11 jalale).
Selle kolju oli pikk, madal, täiuslikult kumer, ja sellel puudus "kiil" või mõni muu harja, mida mõnikord on näha sugulasliikidel. Nokk oli pikk, õhuke, teravalt terav ja ilma hammasteta. Kaelavõlvid olid piklikud. Esimesed kuus seljaosa selgroolüli olid kokku sulanud. See aitas rindkere püsida stabiilsena tiibade tekitatud jõudude vastu.
Säilinud on mitu paari kõhulihaseid ribisid. Selle ülemine jalaluu oli poole suurem kui ülemine käeluu ning tugev ja õhuke. Tiivad olid lühikesed, kuid tugevad.
Liigitus ja avastused
Praeguse arusaama järgi kuulub Zhejiangopterus tõenäoliselt azhdarchiidide rühma — hambutute, pikakaelsete pterosauride hulka, keda tuntakse eelkõige pikkade nokkade ja teravate, hammasteta lõualuude järgi. Esialgsed leiud pärinevad Hiinast ja vähemalt kuue täiskasvanu skeleti leid viitab sellele, et liik oli suhteliselt tavaline oma elukeskkonnas. Uurimused põhinevad mitmel hästi säilinud fragmentaarsel ja mõnel puhul üsna komplektsel materjalil, mistõttu suuruse- ja anatoomiahinnangud on aja jooksul täpsustunud.
Anatoomia ja eluviis
Zhejiangopterus oli anatoomiliselt kohanenud nii lendamiseks kui ka maapealseks eluviisiks. Kolju oli madal ja kumer ning ilma suure rostraalse harjata, mis mõnel sugulasliigil esineb. Pikad kaelalülid viitavad pidevale ja sirgele kaelale, mida võis kasutada saagi haaramiseks või uurimiseks. Hambutud nokk viitab sellele, et ta ei närinud kõva koorikudest või tükeldanud saaki hammastel, vaid pigem noppis, torkas või kühveldaski pehmemat toitu.
Esimesed kuus selgroolüli olid omavahel sulandunud — selline luustruktuur tugevdas rühti ja aitas ühtlustada tiibade pingeid lennu ajal. Tiibade morfoloogia — küll lühemad, kuid massiivi ja tugevad — näitab, et Zhejiangopterus võis teha lühikesi, jõulisi tõuse ja maandumisi ning tõenäoliselt kasutas neljakäpalisel hüppel põhinevat õhkutõusu, nagu paljudel pterosaurustel arvatakse.
Toitumine ja käitumine
Kuigi otseseid tõendeid toitumise kohta on vähe, näitavad hambutud, terava lõikava profiiliga nokad ja pikk kael, et Zhejiangopterus võis toituda väikestest selgroogsetest, võrsetest või merest/kaldalt leitud saagist. Azhdarchiidide sarnased liigid on tihti tõlgendatud kui maismaal ringiliikuvad saagijad (nn "terrestrial stalkers"), kes kõnnivad madalalt ja noppivad või püüavad saaki kiirelt, mitte ei reastaks seda lennult neelamiseks.
Mõõtmed ja teaduslik tähtsus
Esialgne ligi viie meetri suurune hinnang tiivaulatusele põhines fragmentaarsel materjalil, kuid hilisemad täpsemad mõõtmised ja uued leiud toetasid väiksemat, umbes 3,5-meetrist (11 jalga) siruulatust. Mitme isendi säilmed võimaldavad teadlastel võrrelda kasvuastmeid, anatoomilisi muutusi ja populatsiooni struktuuri, mis on väärtuslikud pterosauruste evolutsiooni ja ökoloogia mõistmisel.
Olulisus paleontoloogias
Zhejiangopterus annab olulise panuse Hiina ja laiemalt Aasia kreetatseid pterosauride koosluste tundmaõppimisse. Suuremate ja paremini säilinud isendite leid võimaldab rekonstruerida mitte ainult liigi väljanägemist, vaid ka selle käitumist, liikumist ja keskkonda, kus ta elas. Täiendavad leiud ja täpsustavad uuringud võivad tulevikus anda veel selgema pildi selle pterosauri täpsest positsioonist pterosauruste sugupuus ning tema ökoloogilisest rollist.
Otsige