Metskalkun (Meleagris gallopavo): elupaik, käitumine ja kodustamine

Metskalkun (Meleagris gallopavo): avasta elupaik, käitumine ja kodustamise ajalugu — levik, metsad, kohanemisvõime ning roll tänapäeva põllumajanduses.

Metskalkun (Meleagris gallopavo) on kahest kalkuniliigist tavalisem nimi. Seda suurt lindu leidub suures osas Ameerika Ühendriikides ja Kanada lõunaosas.

Metskalkunid eelistavad lehtpuid ja okaspuu-puupuidu segametsasid koos hajusate avatud aladega, nagu karjamaad, põllud, viljapuuaiad ja hooajalised sood. Nad suudavad kohaneda mis tahes tiheda taimekooslusega, kui seal on katet ja avasid väljapoole lendamiseks. Kõige paremad tunduvad olevat avatud, küpsed metsad, kus on mitmesuguseid puuliike.

Kodustatud kalkunid on inimeste poolt metskalkunitest taltsutatud ja aretatud, et neid põllumajandusettevõtetes kasvatada.

Välimus ja suurus

Metskalkun on suur, tugeva kehaehitusega lind. Isased (kükad) on tavaliselt suuremad ja erksamalt sulestunud kui emased (kukked). Mõned tunnused:

• Keha pikkus tavaliselt 100–125 cm.
• Isased võivad kaaluda 5–11 kg, emased 2,5–5 kg (kaal võib piirkonniti varieeruda).
• Sulestikus esineb läiget ja eri värvitoone olenevalt alast ning vanusest; isastel on sageli tähendusrikas sabasulatükeldus ja suured kaelalapid.
• Metskalkunitel on tugevad jalad, noka ja lühike saba, mis avaldab rüüteldes muljet.

Söötumine ja toitumine

Metskalkunid on ülimalt mitmekülgsed sööjad (omnivoorid). Nende toidusedel hõlmab:

• pähkleid ja seemneid (eriti tammetõrud ehk aknõrud),
• marju ja vilju,
• varrelisi ja maapinnal leiduvaid seemneid,
• putukaid, ämblikke ja muid väiksemaid selgrootuid (eriti noortel lindudel oluline valguallikas),
• vahel ka väiksemaid selgroogseid või taimeosi.

Neil on kombeks toita end maapinnal kraapides, kuid õhtul tõusevad nad sageli puude oksale pesitsus- ja ööbimiskohta.

Käitumine ja eluviis

Metskalkunid elavad nii rühmadena kui ka üksikult, sõltuvalt aastaajast ja soost. Talvel võivad moodustuda suuremad parved, suvel ja pesitsusajal hoiavad isased ja emased eraldi. Peamised käitumisomadused:

• Ööbimine puudes – turvalisus kiskjate eest.
• Isaste iseloomulik „gobbling“ hääl ja keerukad väljendus- ning rüüdlemisrituaalid paaritumisel.
• Hea kohalendamisvõime lühikestel vahemaadel; tippkiirus lühikeste lennukatsetega.
• Territoriaalsus pesitsusajal, kuid mitte tugevalt agressiivne väljaspool paaritumisperioodi.

Paljunemine ja arenguetapid

Pesitsus toimub maapinnal varjulises kohas, kus emane kraabib pesakoha ja muneb sinna 8–14 muna (keskmiselt 10–12). Munade haudumine kestab umbes 26–30 päeva; pojad (poults) on kohe järelikäivad (precocial) — nad jätavad pesa juba varsti peale koorumist ja järgivad ema otsides toitu. Noor-linnud kasvavad kiiresti ja õpivad lühikese ajaga sööma nii taimset kui ka loomset toitu.

Kiskjad, ohud ja säilitamise seis

Metskalkunid seisavad silmitsi mitmesuguste kiskjate ja ohtudega: rebased, kojootid, röövlinnud (nt kotkad), ja inimesed (jahipidamine, elupaikade hävitamine). Varasem suremus noorloomade seas on kõrge, eriti pesitsusajal.

Pärast 19. ja 20. sajandi alguses aset leidnud elupaikade kadumist ja liigset jahipidamist on paljud populatsioonid taastunud tänu aktiivsele kultiveerimisele, jahindusele ja elupaikade taastamisele. Rahvusvahelises punases nimekirjas on metsKalkun üldiselt liigina hindatud kui Least Concern (pole otseselt ohustatud), kuid kohalikud populatsioonid võivad vajada kaitsemeetmeid.

Kodustamine ja inimeste suhe

Kodustatud kalkun (Meleagris gallopavo domestica) pärineb metsikust metskalkunist. Kalkuneid hakati taltsutama ja Euroopasse tooma 16. sajandil ning sellest ajast alates on neid aretatud tarbimiseks ja eriomadustega tõugudeks. Mõned olulised punktid:

• Kodustatud tõud on sageli palju raskemad ja lihakamad kui metsikud sugulased ning ei suuda hästi lennata.
• Aretuse tulemusena on tekkinud palju rasaalsusi, mis on mõeldud lihatootmiseks; mõnda tõugu kasutatakse ka munade ja muude eesmärkide jaoks.
• Kultuuriliselt on kalkun tähtis näiteks Põhja-Ameerika püha tänupüha (Thanksgiving) traditsioonis.

Jahindus ja juhtimine

Jahindus on paljudes piirkondades reguleeritud ja seda kasutatakse nii rahvastiku kontrolliks kui elupaikade haldamise vahendina. Tõhusa metsade majandamise ja toitumisalase mitmekesisuse tagamisega (nt mastipuuistutused, avatud alade hooldus) saab parandada metskalkunite ellujäämist ja pesitse edukust.

Kokkuvõte

Metskalkun on mitmekülgne suurlind, kes vajab elupaigaks segametsa koos avatud aladega. Ta on kohanenud nii metsas toimetamiseks kui ka inimeste läheduses elamiseks (kodustatud vorm). Säilitamiseks on tähtis elupaikade kaitse, jahinduse reguleerimine ja kohalike populatsioonide monitooring.

Küsimused ja vastused

K: Mis on metskiskja teaduslik nimi?

K: Kus võib metskalkunit leida?

K: Milliseid metsi metskalkunid eelistavad?

K: Kas metskalkunid suudavad kohaneda mis tahes taimekooslusega?

K: Millised metsad tunduvad olevat metskalkunitele kõige paremad?

K: Mis on kodustatud kalkun?

K: Mille poolest erinevad metskalkun ja kodustatud kalkun?

Otsing