Keeltes, kus kasutatakse tähestikku — näiteks inglise keeles — on iga tähestiku märk üks täht. Tähed on kirjutuse üksused, mis kirjutatud keeles tavaliselt esindavad kõnes toimuvaid üksikuid häälikuid. Kirjasüsteemide ja tähestike vahel on siiski suuri erinevusi: mõni süsteem on häälikuline ja läbinähtav, teine kasutab silbiruudu ehk süllaba- või morfeemipõhist kujutust, ning kolmas koosneb semantilisest märgisüsteemist.

Tähed, sümbolid ja häälikud

Täht (või kirjamärk) on graafiline märk, mida kasutatakse sõnade moodustamiseks. Häälik (täpsemalt foneem) on kõne väikseim tähendusloomeline üksus. Seetõttu on täht ja häälik eri mõisted: üks täht ei pea tingimata vastama täpselt ühele häälikule — see sõltub keelest ja ortograafiast.

Erinevates keeltes on kirjasüsteemid eri tüüpi:

  • Fonemaatilised (tähestikulised) ortograafiad — üks täht või tähtkombinatsioon vastab enam-vähem ühele foneemile (näiteks hispaania, soome). See teeb lugemise ja kirjutamise lihtsamaks.
  • Sügavad ortograafiad — sama täht võib esindada mitut erinevat heli või sama heli võib kirjutada erinevalt (näiteks inglise keel). See raskendab õigekirja ja häälduse õppimist.
  • Silbitähe- ja moraalsed süsteemid — sarnane silpadele või morfeemidele (näiteks jaapani kana süsteem).
  • Logograafilised süsteemid — iga märk kannab sageli ideelist või leksikaalset tähendust (näiteks hiina keel kasutab "ideogramme".).

Näited ja selgitused

Mõned konkreetsed näited aitavad vahet teha:

  • Hispaania: feliz koosneb 5 tähest ja vastab enamasti 5 häälikule — ortograafia on siin üpris häälikupõhine.
  • Inglise: happy on 5 tähte, ent häälikuid (foneeme) on selles sõnas tavaliselt 4 (/ˈhæpi/), sest tähtede ja foneemide vastavus ei ole alati üks-ühele.
  • Inglise vokaali «a» hääldus varieerub: see võib esineda näiteks kui /æ/ (näiteks sõna vastavas osas inglise cat), /ɑ/ (näiteks sõnas father) või diphthongina /eɪ/ (näiteks cake). See näitab, kuidas üks ja sama kirjapilt võib häälduses erineda.
  • Hispaania: tähe «a» hääldus on stabiilsem: a = /a/ (näiteks gato).

Tähestikud maailmas

Mitu suurt tähestikusüsteemi on maailmas levinud. Näiteks ladina tähestikku kasutavad tänapäeval paljud keeled (sh inglise keeles, prantsuse, hispaania jt). Ladina tähestikus on iga tähe jaoks sageli kaks graafilist vormi — suurtäht ja väiketäht (näiteks A ja a).

Teised laialt levinud süsteemid on näiteks kirillitsa tähestikus põhinevad keeleregistrid (vene, ukraina jt), araabia kiri, heebrea kiri ning erinevad Aasia süsteemid (jaapani kana, hiina märgisüsteem jpm). Erinevates tähestikes ja skriptides võib ühe heli kohta olla mitu tähte (näiteks digraafid või kombineeritud tähemärgid), või vastupidi: üks märk võib katta tervet silpi või mõistet.

Muud olulised aspektid

  • Diakriitilised märgid ja täpitähed: paljud keeled lisavad ladina tähtedele täpid, kriipsud või täpid (näiteks ñ hispaania keeles, ö, ä, õ eesti keeles), mis muudavad tähte ja tähendust.
  • Digraafid ja ligatuurid: mõnes keeles tähistavad kaks tähte ühe heli (näiteks inglise th, hispaania ajalooline ch), mõnes skriptis on ka ligatuurid (ühendatud tähemärgid).
  • Suurtäht ja väiketäht: paljud tähestikud eristavad graafiliselt suurt ja väiketähte, mida kasutatakse näiteks lause alguses, nimedes jms.
  • Järjestus ja tähenimed: tähestikes on tavaliselt fikseeritud järjekord (alfabeet), mille järgi sõnastikke, indekseid ja kodeeringuid koostatakse. Iga tähtel on sageli nimi ja nime hääldus (näiteks inglise «A» hääldus /eɪ/).
  • Digitaalne esitus: tänapäeval kodeeritakse tähestikke ja kirju standardites nagu Unicode, mis võimaldab eri kirjapiltide ühtset esitamist arvutis.

Kokkuvõtlikult: täht on kirjamärk, mille põhiülesanne on esindada kõneosas toimuvat — kuid seos tähe ja täishääliku või foneemi vahel sõltub konkreetsest keelest ja selle ortograafiast. Mõned keeltesüsteemid on väga lähedased häälikutele, teised mitte; seetõttu erineb lugemise keerukus ja õigekirja loogika keelitiiti.

Näide ladina tähestikust (suurtähed): ABCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVWXYZ