Vääneljalalised (Cirripedia) — kirjeldus, arenguetapid ja elupaigad
Vääneljalalised (Cirripedia) — põhjalik ülevaade: morfoloogia, arenguetapid, elupaigad ja kinnitumine paatidele, kividele ning loomadele; uurimused Darwinist tänapäevani.
Vääneljalalised (Cirripedia) on koorikloomade alamhulk, kuuludes üldisesse koorikloomade rühma. Need on mereelu organismid, kes kinnituvad kõvadele pindadele ja on sageli kaetud jõulise, kaltsiumkarbonaadist moodustunud valjuga plaatidega. Kuigi esmapilgul ei paista nad koorikloomadele sarnased, on nende ehitus ja arenguetapid koorikloomade omadustega kooskõlas.
Kirjeldus
Vääneljalalised on sessiilsed filtritoidulised loomad. On kahte põhivormi:
- Vardikujulised (nt Lepas) — pikk varreosa, millega kinnituvad kontaktpinnale;
- Kõrvitsakujulised ehk "kuklakarbid" (acorn barnacles, nt Balanus) — otse pinna külge kinnitunud, ilma pikema varreta.
Arenguetapid
Vääneljalaliste elutsükkel hõlmab mitut larvaasetappi ja lõplikku kinnitumist:
- Emased ja isased võivad olla samas isendis (hermafrodiitlus) või esineda eraldi sugupoolt — paljunemine toimub paljudel liikidel vastasmõjul ja viiakse läbi sperma ülekandega pikki liigutusi võimaldava sugutoru abil.
- Viljastatud munadest kooruvad varem vabalt ujuvad vastsed, mis algfaasis on tüüpilised koorikloomade nauplius‑ tüüpi naupliumi vastsed.
- Naupliusetapist edasi areneb tihti mitmeastmeline vaba‑ujuv larva, kuni viimane larvaform — tsüpris — otsib sobiva pinna kinnitumiseks.
- Kui tsüpris kinnitub, toimuvad ümberkujundused, mille tulemusena tekib täiskasvanud, plaatidega kaetud vorm.
Elupaigad ja ökoloogiline mõju
Vääneljalalisi leidub eelkõige randmevööndi ja madalate vetete kõvadel pindadel. Levinumad kinnituskohad on muulid, paadid, kivid ning teiste loomade ehk ka selgrootute ja selgroogsete keha pinnad, näiteks kilpkonnadel ja vaaladel. Nad on seega oluline osa rannaökosüsteemist ja võivad mõjutada nii elupaiku kui ka inimmõjusid.
Nad on suguluses teiste koorikloomadega nagu Krabid ja krevetid. Nad moodustavad siiski omaette eripärase rühma ning ei ole samasugused kui näiteks teised vabas rändavad krabid ja krevetid, kuna barnaclitel on sessiilne eluviis ja erilised kinnitumis‑ ning filtreerimisstruktuurid.
Majanduslikud ja praktilised aspektid
Vääneljalalised on laevanduse ja paatide omanike jaoks sageli problemaatilised, sest nende kinnitumine põhjustab nn kleepumist (biofouling), mis suurendab veelaeva vastupanu ja kütusekulu ning võib kahjustada ankrutamist ja tehnosüsteeme. Samas on mõned liigid inimtoiduks hinnatud (nt merepõhjas või kivipinnal elavad „gooseneck“‑liigid paljudes kohtades delikatessid).
Biofoulingu kontrollimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid: mehaaniline puhastus, spetsiaalsed antifouling‑värvid ning laevade regulaarne hooldus. Samuti uuritakse bioloogilisi ja keskkonnasõbralikumaid lahendusi vastsete kinnitumise ennetamiseks.
Oluline teadmine
Vääneljalalised on huvitav näide sellest, kuidas tundmatu esitus võib algselt tekitada segadust — ajalooliselt peeti neid molluskiteks (molluskiks), kuni larvaalsete ja anatoomiliste uuringute abil selgus nende koorikloomade‑pärisolu. Nende uurimine on andnud olulise panuse mereelustiku mõistmisse ja evolutsiooni‑uuringutesse.
Kokkuvõtvalt: vääneljalalised on spetsialiseerunud, kõvade plaatidega kaitstud koorikloomad, kelle areng hõlmab vabu larvaalseid staadiume ning lõplikku eluviisi kinnitunult kõvadele pindadele. Nad mängivad tähtsat rolli mereökosüsteemides, samas tekitavad nad ka majanduslikke väljakutseid inimese tegevuses.
Kopsepoodi nauplius vastne
Tirpedee nauplius'i vastne
Cypris'i , karpkala teise astme vastsevorm.
Life-style
Tursklased on riputussööjad, kes pühkivad oma kumerate "jalgadega" väikest toitu suhu. Nad on (tavaliselt) kalju külge tsementeeritud ja kaetud kõvade lubjakiviplaatidega, mille nad sulgevad kindlalt, kui tõusu ja mõõna väheneb. Tursklased paljunevad suguliselt ja toodavad väikeseid naupliuse vastseid, mis levivad planktonis. Lõpuks muutuvad vastsed cypris'iks ja kinnituvad teistele kõvadele pindadele, et moodustada uusi merikarbid. Nende võrdlevat anatoomiat töötas üksikasjalikult välja Charles Darwin.
Reproduktsioon
Turskedel on loomariigis suurim peenise ja keha suuruse suhe. Mõned vormid on muutunud täielikult parasiitideks suurematel koorikloomadel.
Tursklased on kaugelt kõige levinumad loomad kivistel merekaldadel. Nende arvukust Mani saare rannikul on hinnatud tuhandele miljonile (109) ja nad toodavad pärast kuivatamist kaalutud 12sada kilogrammi (~600 kg) koematerjali. Igal aastal lasevad nad välja tohutu hulga vastseid, hinnanguliselt miljon miljonit (1012). p110
Darwini töö
Darwin koostas oma töö neljas osas: Need olid varrelised (pedunculated) ja need, mis istusid kõval substraadil (sessile barnacles). Igaüks neist jagunes elavateks ja fossiilseteks barnacles'ideks.
- 1851: Cirripedia alamklassi monograafia koos kõigi liikide joonistega. Lepadidae; või, Pedunculated Cirripedes. Elusad rannakarbid.
- 1851: A Monograph on the Fossil Lepadidae, or, Pedunculated Cirripedes of Great Britain. Fossiilsed karbid.
- 1854: Cirripedia alamklassi monograafia koos kõigi liikide joonistega. Balanidae (või Sessile Cirripedes); Verrucidae jne.
- 1854: Monograafia Suurbritannia fossiilsetest Balanidæ ja Verrucidæ liikidest.
Galerii
· 
Mererannikul olevad merekarbid
· 
Lähivõtte paisjärvele
· 
Chthamalus stellatus barnacle'i koloonia
Küsimused ja vastused
K: Mis on karskusravi?
V: Tursk on koorikloomade liik, mis elab kõvade pindade külge kleepunult.
K: Milline näeb rannakarp välja?
V: Tursik ei näe välja nagu tüüpiline vähk, sest teda katavad kõvad kaltsiumkarbonaadist plaadid.
K: Milline oli esialgne väärarusaam merikarpide kohta?
V: Paljude sajandite vältel peeti merikarpide asemel molluskideks.
K: Kes avastas rannakarbi vastsed?
V: J. V. Thompson avastas 1830. aastatel rannakarbi vastsed.
K: Milline on koorikloomade tüüpiline vastne?
V: Koorikloomadel on tavaliselt nauplius'e vastsed, mis on ka merikarpidel.
K: Kes kinnitas Thompsoni avastust barnaklite kohta?
V: Charles Darwin kinnitas J. V. Thompsoni avastust, et rannakarbid on koorikloomade liik.
K: Kus kasvavad merikarbid?
V: Karploomad kasvavad kõvadel pindadel, nagu muulidel, paatidel, kividel ja teistel loomadel, näiteks kilpkonnadel ja vaaladel.
Otsige