Sinilind (Alcedo azurea) on väike jäälind (17–19 sentimeetrit), jõejäälindlaste sugukonda (Alcedinidae) kuuluv lind. Ta esineb Austraalia ja Tasmaania osades, samuti Uus-Guineas ning mitmel lähedalasuvail saarel (nt Põhja-Malukul ja Romangil). Mõnikord märgitakse liigi teaduslikus kirjanduses erinevaid perekonna- või nimevariatsioone; vanemas taksonoomias on ta tihti nimetatud ka Alcedo-sugukonda.
Välimus
Selle liigi nimi tuleneb selja ja tiibade erksinakas-läikivast värvusest. Sinilind on väike ja kompaktse kehaehitusega: selg ja tiivad on erk sinakas kuni türkiissed, rinna- ja kõhuosa võivad olla kirjud laigulised või pruunikassinised. Jalad on punakad; varvaste ehitus on osaliselt liitunud, mistõttu võib tunduda, et esivarvaste arv on vähendatud. Isased ja emased on välimuselt sarnased, selge seksuaalne dimorfism puudub või on nõrk.
Elupaik ja levik
Sinilind eelistab tihedalt veega seotud elupaiku — jõekäärud, ojakäärud, järvede ja tiikide kaldad, sood ning mangroovid ja rannikualad. Ta vajab puid või oksasid, millelt on mugav jälgida vett ning teha kiireid sukeldumisi. Liik on paikne või lokaalsete rännetega sõltuvalt ilmastikust ja veeseisust; mõnes piirkonnas liigub sademeperioodil või kuival ajal sobivamate elupaikade otsingul.
Toitumine
Sinilind on peamiselt kalapüüdja ja kiskub peamiselt veest. Peamised saakliigid on:
- väikesed värvitud ja magedad kalad,
- mageveekrabid (mageveekrabi),
- vähid, konnad, putukate vastsed ja teised vees elavad selgrootud.
Lind istub sageli oksal või madalal väljasirutatud kohalt vee kohal, jälgib saaki ja teeb kiirel sukeldumisel vette laskudes haarangu, mille järel kuivab ja neelab saagi enamasti kaldal või oksal.
Pesaehitus ja paljunemine
Pesitsusaegadel kaevab sinilind sageli vertikaalse või kergelt kaldu oleva pesakäigu järvekallastesse või ojakallastesse. Pesa tunnel võib ulatuda kuni ~1 meetri pikkuseks, lõppedes pesakambri ehk pesaloomuga. Paarid munetavad tavaliselt 5–7 valget ja ümmargust muna. Mõnikord kasutatakse pesitsemiseks ka teiste looduslike varjendite varjulisemaid pinnasekohti või vanu termiititeemasid, kui need on sobivate kasutustingimustega.
Käitumine ja hääl
Sinilind on enamasti üksik või pesitsusajal paaris, territoriaalne vesipiirkonna suhtes. Ta on kiire ja osav lennus ning harjub inimtegevuse läheduses elupaikade puhul aeg-ajalt ka linnalähedastel aladel. Häälitsus on kõrge ja terav, kirjeldatuna tavaliselt kui "pseet-pseet" või sarnane korduv kisa, mida kasutatakse suhtluseks ja hoiatamiseks.
Kaitse ja ohud
Kuigi paljud sinilindude populatsioonid on kohalikult stabiilsed, ohustavad liiki looduslikud ja inimtekkelised muutused: veekogude reostus, kaldarike ja looduslike pesitsuskohtade hävitamine, vesikogude ümberehitus ning invasiivsete liike mõjud. Piirkondlikes hindamistes võib staatus erineda; liigi säilitamiseks on tähtis kaitsta jõe- ja sooökosüsteeme, hoida veekogude veekvaliteeti ning jätta sobivad kaldad pesitsemiseks puutumatuks.
Lisamärkus: Sinilinnu täpne taksonoomiline positsioon ja jaotus võivad erineda erinevates linnuteaduse allikates; huvilised võivad otsida täpsemat liiginime ja jaotuseinformatsiooni kaasaegsest ornito loogilisest kirjandusest.