Homo erectus (ladina keeles "püsti inimene") on välja surnud liik perekonnast Homo. Fossiilseid jäänuseid on leitud Javalt (1890. aastatel) ja Hiinast (1921). Peaaegu kõik neist kadusid Teise maailmasõja ajal, kuid on olemas valandid, mida peetakse usaldusväärseteks tõenditeks.

20. sajandi alguses arvati, et esimesed kaasaegsed inimesed elasid Aasias. Kuid 1950-1970ndatel aastatel näitasid paljud Ida-Aafrikast (Keenia) leitud fossiilid, et vanimad hominiinid on pärit sealt.

Mõiste ja tähtsus

Homo erectus on üks olulisemaid inimliike inimkonna varajases ajaloos, sest selle liikidehulk ja levik näitavad esimesi pikaajalisi rändeid Aafrikast väljapoole. H. erectus oli füüsiliselt rohkem sarnane hilisemate Homo-liikidega kui varasemad hominiinid: tal olid püstine kehaehitus ja suhteliselt suur aju võrreldes eelkäijatega. See liik mängis olulist rolli inimeste tehnoloogilise ja käitumusliku arengu eelkäijana.

Olulisemad leiukohad ja avastused

  • Java (Indoneesia) — Trinil ja Sangiran on kuulsad leiukohad, kus 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses leitud jäänused andsid liigi esimeseid kirjeldusi.
  • Hiina — Zhoukoudian (Peking) oli üks tähtsamaid kohti, kus leiti palju H. erectuse proove; paljud algsed leiuoriginaalid kadusid sõjaaegsetes hävingutes, kuid on olemas koopiaid ja valandeid.
  • Aafrika ja Kaukaasia — Ida-Aafrikas ja Gruusias (nt Dmanisi) leitud fossiilid on näidanud liigi varajast vanust ja mitmekesisust ning toetavad ideed, et H. erectus oli üks esimesi hominiine, kes lahkus Aafrikast.

Ajaskaala ja levik

H. erectus elas ligikaudu alates umbes 1,9 miljonist kuni mõnes piirkonnas alla 200 000 aasta eest; mõned saarerühmad (nt Javas) võivad olla püsima jäänud oluliselt hilisemani, kuid täpsed kuupäevad on uurijate vahel vaidlusalused. Üldiselt tähistab see liik olulist ajaperioodi, mil hominiinid levisid Aafrikast Euroopasse ja Aasiasse.

Füüsilised tunnused ja käitumine

Iseloomulikud jooned hõlmavad:

  • püstine kõndimine ja inimlikud keha proportsioonid (pikemad jalad võrreldes kätega);
  • suurem koljumahutavus kui varasematel hominiinidel (tavaliselt ~600–1100 cm³), mis viitab intellektuaalse arengu kasvule;
  • tahkem lõualuu ja tugevamad näolihased, kuid vähene lõualuukampaania võrreldes veelgi varasemate liikidega.

Käitumises näitab H. erectus tõendeid sotsiaalsusest, toidu jagamisest ja tõenäoliselt organiseeritumast jahist või korilusest. Tõendid tule kasutamise kohta on vastuolulised: mõned leiuandmed viitavad kontrollitud tule kasutamisele, kuid selle levik ja regulaarne kasutamine jäävad osaliselt vaidlustatuks.

Tööriistad ja tehnoloogia

H. erectusega on seotud erinevad kivist tööriistakultuurid. Varasemad leiud kannavad Oldowan-tüüpi tunnuseid, kuid paljud H. erectuse gruppid arendasid edasi Acheuleani tüüpi tööriistu (nt kärud ehk handaxe'id), mis näitavad paremat tööriistade planeerimist ja oskustööd. Aasia leiukohtades võib Acheuleani traditsioon olla nõrgem või asendunud kohalikute tööriistastiilidega.

Taksonoomia ja mitmekesisus

H. erectuse hulka kuuluvate leidude vahele on palju mitmekesisust, mistõttu taksonoomias on tekkinud vaidlusi. Mõned teadlased eristavad Aafrika vorme eraldi liigina Homo ergaster, teised liigitavad need kõik H. erectuse alamvormideks. Leiukohtade ja morfoloogiliste erinevuste tõttu on arutluse objektiks, kas tegemist on ühe laialt levinud liigiga või mitme lähisugulase rühmaga.

Lõpp ja tähendus tänapäeval

H. erectuse väljasuremine ei ole täpselt selge — põhjused võivad hõlmata keskkonnamuutusi, toiduvõrgustike muutumist, konkurentsi teiste Homo liikidega (nt H. sapiens) ja saastumist/võimalikke haiguspuhanguid. Sõltumata väljasuremise põhjusest on Homo erectus tähtis nii evolutsioonilises kui ka kultuurilises kontekstis, kuna see liik näitab esimesi püsivaid samme, mis viisid kaasaegse inimese kehaehituse ja käitumiseni.

Uurimistööd jätkuvad: iga uus leiukoht ja täpsem dateerimine aitab paremini mõista H. erectuse levikut, eluviisi ja rolli inimliigi arengus.