Homo erectus

Mõned omadused

H. erectus'e kolju maht (aju suurus) oli suurem kui varasema Homo habilis'e oma. Kõige varasemate H. erectus'e jäänuste koljumaht on 850 cm³, samas kui kõige hilisemate Javani isendite suurus on kuni 1100 cm³. See kattub H. sapiens'i omaga: otsmikuluu on vähem kallutatud ja hambakaar väiksem kui australopitheciinidel. Nägu on vertikaalsem (vähem väljaulatuv) kui australopitheciinidel või H. habilis'il, suurte kulmurajoonte ja vähem silmatorkavate põsesarnadega.

Need varajased hominiinid olid umbes 1,79 m (5 ft 10 in) pikkused, ainult 17 protsenti tänapäeva meesinimestest on pikemad. Nad olid sihvakad, pikkade käte ja jalgadega.

Sooline dimorfism isaste ja emaste vahel oli veidi suurem kui tänapäeva inimesel, kusjuures isased olid umbes 25% suuremad kui emased. Richard Leakey ja Kamoya Kimeu poolt 1984. aastal Keenias Turkana järve ääres tehtud luustiku KNM-WT 15000, "Turkana poiss" (Homo ergaster), avastamine on üks täielikumad avastatud hominidi luustikud, mis on oluliselt kaasa aidanud inimese füsioloogilise evolutsiooni tõlgendamisele.

Tööriistad

Erectuse kõige iseloomulikum tööriist oli 1,8 miljonit aastat tagasi (mya) esmakordselt leiutatud acheule'i käsikirves. See käsikirves valmistati sobiva kivi raiumise teel haamrikiviga. Hiljem kasutasid neandertallased paremate tööriistade valmistamiseks pehmet vasarat, mis oli valmistatud hirve sarvesarve luust. Acheulei käsikirves püsis peamise tööriistana üle miljoni aasta. Selle peamine kasutusala oli liha lahtilõikamine. Seda teame, sest erinevad kasutusviisid jätavad käsikirve pinnale erineva mikrokasutuse.

Järeltulijad ja alamliigid

Homo erectus on endiselt üks edukamaid ja pikaealisemaid Homo perekonna liike. Üldiselt arvatakse, et ta on andnud mitmeid järglasi liike ja alamliike. Vanim teadaolev iidse inimese isend on leitud Lõuna-Aafrikast.

• Homo erectus:

Homo ergaster, Homo erectus pekinensis,

• Muud seotud liigid:

Homo antecessor, Homo cepranensis, Homo floresiensis, Homo georgicus Homo heidelbergensis, Homo neanderthalensis, Homo rhodesiensis, Homo sapiens,

Üksikud fossiilid

Mõned tähtsamad Homo erectus'e fossiilid:

• Indoneesia (Java saar): Trinil 2 (holotüüp), Sangirani kollektsioon, Sambungmachan kollektsioon, Ngandongi kollektsioon.
• Hiina: Lantian (Gongwangling ja Chenjiawo), Yunxian, Zhoukoudian, Nanjing, Hexian.
• India: Narmada (taksonoomiline staatus vaieldav!)
• Keenia: WT 15000 (Nariokotome), ER 3883, ER 3733.
• Tansaania: OH 9
• Vietnam: Põhja, Tham Khuyen, Hoa Binh
• Gruusia Vabariik: Dmanisi kollektsioon
• Türgi: Kocabas fossiil

Hiljutised uuringud

Javalt 1930. aastatel leitud H. erectus'e fossiilsed koljud on hiljuti uuesti dateeritud. On 12 koljupead (kolju ülemine osa) ja kaks alajäseme luud. Hiljutised uuringud näitavad, et H. erectus elas Javal umbes 100 000 aastat tagasi. Uuringud annavad lõpliku vanuse vahemikku 117 000 kuni 108 000 aastat tagasi. See on palju pikem säilimine kui mis tahes muus maailma osas, niipalju kui on teada. Aruandes öeldakse, et H. erectus oli veel olemas, kui meie enda liik [mujal] Maa peal kõndis. Java on saar ja arvatavasti ei olnud neandertallased ega meie enda liik seda veel avastanud. Jäänused viitavad sellele, et meie liik jõudis Javale alles umbes 39 000 aastat tagasi.

Seotud leheküljed

• Australopithecus
• Inimese ajaskaala
• Elu ajakava