Pekingi inimene (Homo erectus pekinensis) — avastused, vanus ja tähendus

Pekingi inimene (praegu Homo erectus pekinensis) on hästi tuntud näide Homo erectusest. Jäänused leiti esmakordselt aastatel 1923–1937 Hiinas, Pekingi lähedal asuvas Zhoukoudianis toimunud kaevamistel.

Avastused ja ajalugu

Zhoukoudiani leiukohal kaevati mitu kihti, millest leiti hulgaliselt luid, koljupinde, hambajäänuseid ja kivitööriistu. 1920.–1930. aastatel tegid uuringuid nii Hiina kui ka rahvusvahelised teadlased; nimetuse Sinanthropus pekinensis tegi tuntuks kanadalane Davidson Black, hiljem on liik tavaliselt käsitletud kui Homo erectus pekinensis. 1941. aastal kadusid algsed fossiilid (neid oli otsitakse ja hoiti teekonnal säilitamiseks), ent säilinud on detailsed kirjeldused, joonised ja hulgaliselt valandeid (kopiad), mis võimaldasid leidude teadusliku uurimise jätkamist.

Vanus ja dateerimine

Traditsiooniliselt määrasid vanust kihtide ja fossiilide faunistilised võrdlused. Uuemad geokeemilised meetodid on andnud täpsemaid ajahinnanguid: 2009. aastal dateeriti Zhoukoudiani materjali umbes 750 000 aasta vanuseks ning hilisem Al/¹⁰ Be dateering näitab, et nende vanus jääb vahemikku 680 000–780 000 aastat (²⁶ Al/¹⁰ Be). See asetab Pekingi inimese keskpleistotseeni ajavahemikku.

Morfoloogia ja tehnoloogia

Pekingi inimese koljustruktuur sarnaneb üldjoontes teiste Homo erectuse esindajatega: madal laub, tugev lõualuu ja väljendunud kulmukaared. Ajumaht oli väiksem kui kaasaegsel inimesel, suuremas mõõtkavas mõnesaja kuni ligikaudu tuhande kuupsentimeetri vahel (hinnangulised väärtused varieeruvad sõltuvalt indiviidist).
Leiukohtadest on leitud kivitööriistu — peamiselt lihtsamaid lõike- ja tükktööriistu (tugevamad lõikeservad, flakid ja tuhandikud), mis viitavad siiski kavandatud tööriistakasutusele ja materjalide teadlikule töötlemisele.
Tule kasutamise küsimus on Zhoukoudiani puhul endiselt osaliselt vaidlustatud: leidudest on leitud tuhasegusid ja põletatud luid, mis toetavad tuld kasutamise võimalust, ent mõned teadlased on osutanud, et osa põletusjälgedest võib olla tekkinud looduslike protsesside teel. Enamiku hinnangute järgi on siiski tõenäoline, et Pekingi inimene tuld vähemalt kohati kasutas.

Keskkond ja eluviis

Zhoukoudiani setetes on rikkalik fauna — nii suurte imetajate kui ka väiksemate loomade jäänused — mis annab ülevaate tollasest elupaigast: vahelduvad metsad, rohumaad ja saarestikulaadsed tingimused, mis pakkusid erinevaid toiduvõimalusi. Fossiilid viitavad, et Pekingi inimene oli lihaseliselt tugev, kohanenud jahipidamisele ja/või käsitsi kogumisele ning kasutas kääre ja lõikevahendeid toidu töötlemiseks.

Taksonoomia ja tähendus

Taksonoomiliselt on kasutatud eri aegu erinevaid nimetusi; tänapäeval käsitletakse neid üldjuhul kui Homo erectuse Ida-Aasia alamliiki H. e. pekinensis. On käimas ja on olnud teaduslikke diskussioone selle üle, kui selgelt eristub see rühm teistest Homo erectuse populatsioonidest ja kas teatud omadused peegeldavad kohastumist Ida-Aasia tingimustele.

Seos teiste inimliikidega ja kultuuriline tähendus

Praegu ei ole lõplikult tõestatud, kas Homo erectus ja hilisem Homo sapiens olid omavahel geneetiliselt vahetult ristunud. Samuti ei ole selge, kas Pekingi inimene on otseselt seotud Ida-Aasia Denisovanitega — sellekohased hüpoteesid jäävad ootele, kuni leitakse DNA-d kandvaid säilmeid või muid tugevaid geneetilisi tõendeid.

Arheoloogilised leiud Zhoukoudianist ei sisalda usutavaid religioosseid või selgelt sümboolseid esemeid; senine materjal annab pildi peamiselt praktilisest ja toidukogumisele orienteeritud eluviisist. Pekingi inimeste leid on siiski olnud väga oluline matkija inimliikide leviku ja kohanemise mõistmisel Aasias ning on avaldanud suurt kultuurilist ja teaduslikku huvi nii Hiinas kui rahvusvaheliselt.

Kokkuvõte

Pekingi inimene (Homo erectus pekinensis) on keskpleistotseeni inimene, kelle jäänused Zhoukoudianist annavad väärtuslikku infot varajase inimtegevuse, kivitööriistade, võimaliku tulekasutuse ja Ida‑Aasia varajase inimajalooga seotud küsimuste kohta. Kuigi mõned algsed fossiilid kadusid 1941. aastal, võimaldavad detailne dokumentatsioon ja valandid tulemusi edasi uurida ja uuemate meetoditega dateerida ning tõlgendada.