Australopitheciinid (Australopithecus ja Paranthropus) — varajased kahejalgsed hominiinid

Australopitheciinid: Avasta Australopithecus ja Paranthropus — varajased kahejalgsed hominiinid, nende elupaigad, anatoomia ja tähendus inimeste evolutsioonis.

Australopitheciinid (lühendatult "australos") on traditsiooniline nimetus kõigi nende hominiinide kohta, kes kuuluvad perekondadesse Australopithecus ja Paranthropus. Need Aafrikas elanud kahejalgsed hominiinid elasid pliotseeni ja pleistotseeni ajastul ning mängivad olulist rolli inimliini varases evolutsioonis.

Üldised omadused

Australopitheciinide kehaehitus näitab kombineeritud kohastumusi nii maapinnal kõndimiseks kui ka puude vahel liikumiseks. Nad olid kahejalgsed, kuid arvatavasti säilitasid osalist ronimisvõimet: käed olid keha suhtes suhteliselt pikemad ja mõned liigid kandsid sõrmedel ronimiseks kohastunud tunnuseid. Hambakaar ja hammaste paigutus olid sarnasemad inimestele kui tänapäeva ahvidele — neil ei olnud ahvidele iseloomulikke suuri hambu.

Aju maht oli märgatavalt väiksem kui perekonna Homo liikidel: enamikel australopitheciinidel oli ajumaht ligikaudu 350–600 cm³ (sõltuvalt liigist), mis jääb tänapäeva inimeste tasemest palju alla. Selle tõttu ei peeta suure aju kasvu alust just australose ajastuks.

Ajalisus ja levik

• Australopithecus — umbes 4 miljonit aastat tagasi (mya) (mitmed liigid, sh A. afarensis, A. africanus jne).
• Paranthropus — umbkaudu 2,7 mya (robustsed vormid, nt P. boisei, P. robustus).

Nende leviala piirnes peamiselt Ida- ja Lõuna-Aafrikaga. Mitmed varasemad hominiinid, nagu Ardipithecus ja Orrorin, elasid veel varem ning nende suhe australosega on uurimise teema.

Peamised liikumise ja toitumise tunnused

Australopitheciinide luustiku tunnused viitavad fakultatiivsele kahejalgsusele — nad suutsid tõhusalt kõndida ka pikki vahemaid, kuid samas säilisid ronimisele kohandused. Nende käte pikkus ja sõrmede kuju viitavad sellele, et puudel liikumine oli endiselt osa eluviisist. Tõhusus kahejalgsena oli madalam kui tänapäeva inimesel: jalaluud, puusaliiges ja selgroo kuju näitavad kahejalgsuse varajasi astmeid.

Hammaste ja lõualuude morfoloogia annavad infot toitumise kohta. Gracilised Australopithecus liigid toitusid tõenäoliselt segatoiduliselt (puuviljad, lehed, juured, seemned ja väike loomne toit), samas kui robustsed Paranthropus näitasid suuri molaarpindu, paksu emaili ja sageli sagitaalkammikut — tunnused, mis viitavad tugevale närimisele kõvemat ja kiulisemat toitu.

Suhtlus, sotsiaalne struktuur ja tööriistade kasutus

Seksuaalne dimorfism (isaste suurem keha- ja hammaste suurus võrreldes emastega) on paljudel australopitheciinidel märgatav. See viitab võimalikule polügeensele sotsiaalstruktuurile, kus üks või mõned domineerivad isased paarituvad mitme emasega, nagu on täheldatud mõnede tänapäevaste ahvivormide puhul.

Tööriistade kasutamise kohta on tõendeid ebakindlaid ja vaidlusaluseid. Varaseimad selged kiviriistad (Oldowan) ilmuvad fossiilsesse rekordisse umbes 2,6–2,5 mya ja seostatakse peamiselt varajase Homo liikidega (nt Homo habilis). Mõned autorid väidavad, et mõnel australopitheciinil võis olla lihtne kivide kasutus või lihatöötlus enne Homo domeeni, kuid see jääb diskussiooni all.

Tähtsamad fossiilid ja liigid

• Australopithecus — hulka kuuluvad tuntud liigid nagu A. afarensis (kuulus "Lucy") ja A. africanus (sh "Taungi laps", "Mrs Ples"). A. afarensis on üks kõige paremini teadaolevaid varaseid kahejalgseid vorme.
• Paranthropus — robustsed australopitheciinid (nt P. boisei, P. robustus), millel on tugev näoluu, laiad põsesarnad ja suured molaarid.
• Kenyanthropus — (3,5–3,2 mya) mõnikord peetud eraldi sugukonnaks või mõne autori järgi Australopithecus liigiks.
• Ardipithecus — (5,6 ja 4,4 mya) miotseeni-lõpu hominiin; tal oli haarav suur varvas ja seetõttu on tema puhul kirjeldatud fakultatiivset kahejalgsust.
• Sahelanthropus — miotseeni hominiin (umbes 7 mya); selle seos hilisemate australosega on ebaselgem.
• Orrorin — (6,1–5,7 mya) tuntud peamiselt luutükkide järgi; mõnede arvates on reieluu morfoloogiliselt lähemal kaasaegsele inimesele kui teistel varajastel liikidel, kuid selle tõlgendused on vaidlustatud.

Pärinemine ja evolutsiooniline tähendus

Australopitheciinid kuuluvad laiema hulka hominiinide, ja nende varajased eelkäijad ilmuvad miotseeni lõpu-fossiilirekordis. Võimalik lähtealus australopitheciinidele on Ardipithecus, kuid hominiinide filogenees on keeruline ega ole lõplikult lahendatud. Perekond Homo ilmub fossiilides umbes 2,4 mya koos liigi Homo habilisega, kellele on omistatud varased kiviriistad.

Kliima jahenemine miotseenis ja pliotseenis tõi kaasa metsade kahanemise ning segasavannide laienemise, mis võis soodustada kahejalgsuse ja uute toitumisstrateegiate arengut. Australopitheciinide anatoomia peegeldab nende eluviisi vahepealset etappi: nad olid kohastunud nii maapinnal liikumiseks kui ka puudes elamise osaks säilinud.

Kokkuvõte: australopitheciinid olid mitmekesine rühm varaseid kaherajalisi hominiine, kelle kehalised ja hambatunnused näitavad üleminekut puudeelust maapõhisele elule. Need hominiinid on võtmetähtsusega inimliini evolutsiooni mõistmisel — nad ei olnud veel inimesega samas suuruses aju ja nende tööriistakasutus ning sotsiaalsed mustrid on osaliselt veel uurimise all.

Muud perekonnad ja varasemad hominiinid on loetletud eespool ning oluliseks taksonoomiliseks viiteks võib vaadelda ka Briggs & Crowtheri käsitlust australopitheciinidest.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähistab mõiste "Australopithecine"?

K: Mille poolest erinesid australopitheciinid tänapäeva ahvidest?

K: Milline oli nende kõndimise tõhusus võrreldes inimestega?

K: Mida saab öelda nende perekonnakorralduse kohta?

K: Mida on teada nende tööriistade kasutamise kohta?

K: Millal nad ilmusid ajalukku?

K: Millised teised sugukonnad on australopitiine sugulased?

Otsing