Homo georgicus on 2002. aastal välja pakutud Homo liik. Selle aluseks on 1999. ja 2001. aastal Gruusiast Dmanisist leitud fossiilsed koljud ja lõuad, mis tunduvad olevat Homo habilis'e ja H. erectus'e vahepealsed. Fossiilide avastused näitavad kombinatsiooni primitiivsetest ja juba edasiarenenumatest tunnustest, mis aitasid tekkinud materjali eristada tol ajal tuntud liikidest.

Avastamine ja vanus

Osaline skelett avastati 2001. aastal. Fossiilid on umbes 1,8 miljoni aasta vanused, mis teeb neist ühe varasemaid Homo perekonna esindajaid väljaspool Aafrikat. Jäänused avastas esimest korda 1991. aastal Gruusia teadlane David Lordkipanidze, keda saatis rahvusvaheline meeskond, kes kaevas jäänused välja. Lisaks iidsetele inimjäänustele leiti ka tööriistu ja loomaluid — kiviriistad ja luudel olevad lõikejäljed viitavad lihatarbimisele ja tegevustele, mis olid seotud toidu ettevalmistamise või tööriistakasutusega.

Morfoloogia ja tööriistad

H. georgicus'i isendid näitavad väiksema ajumahtu ja suhteliselt väikesi kehaehituse märke võrreldes hilisemate H. erectus'e populatsioonidega, kuid samas on neil juba mõningaid edasiarendatud tunnuseid (nt hammaste ja lõualuude struktuuris ning teatud koljustruktuuri aspektides). Koljude suurus ja kuju varieeruvad suurel määral, mis oli üks põhjus, miks teadlased pakkusid uue liigi nime — leiti nii väiksema kui ka suhteliselt suure koljuga isendeid.

Tööriistade tehnoloogia Dmanisi leiukohtadel on enamasti lihtne, Oldowan-tyypi: lõigatud ja nühitud kiviriistad, mis sobivad liha lõikamiseks ja luude töötlemiseks. Need leiud tugevdavad arusaama, et varased Homo-populatsioonid kasutasid tööriistu aktiivselt ning liikusid ja kohanesid erinevatesse keskkondadesse.

Tähtsus ja teaduslikud vaidlused

H. georgicus leiud on olulised mitmel põhjusel:

  • need on ühed vanimad Homo-leiud väljaspool Aafrikat ja kinnitavad, et inimeste varased esindajad rändasid Aafrikast välja juba umbes 1,8 miljonit aastat tagasi;
  • fossiilid näitavad suuret variaalsust isendite vahel — see on oluline argument arutelus, kuidas liigitada varajasi Homo jäänuseid ja kui palju morfoloogilist varieeruvust võib kuuluda ühe liigi piiresse;
  • leiud aitavad paremini mõista varaste Homo liikide füüsilist ja käitumuslikku mitmekesisust ning kohanemisi uutes elupaikades.

Samal ajal käib teadlaskonnas jätkuv diskussioon klassifikatsiooni üle. Mõned teadlased aktsepteerivad nime Homo georgicus eraldi liigi nimetuseks, samas kui teised peavad Dmanisi materiaalset pigem varajase H. erectus'i või H. ergasteri variasiooniks (näiteks Homo ergasterile omaste tunnustega). Arutelud puudutavad nii liigi kontseptsiooni kui ka seda, kuivõrd geograafiline levik ja morfoloogiline varieeruvus peaksid määrama eraldi liigi nime andmise.

Kontekst ja järeldused

Dmanisi leiud on muutnud arusaama inimkonna varajasest levikust ja mitmekesisusest — nad viitavad sellele, et varased Homo-grupid olid võimelised rändama väljapoole Aafrikat varem, kui varem arvatud, ja et nende anatoomia võis olla varieeruv isegi sama ajahetke populatsioonide sees. Edasised analüüsid ja uued leiud aitavad täpsustada nende isendite suhtelist positsiooni Homo sugupuu hargnevikus ning seda, kuidas liigid ja populatsioonid üksteisega seotud olid.

Kuigi nimi Homo georgicus jääb mõne teadlase poolt kasutatuks, on selge, et Dmanisi materjal on paleoantropoloogia jaoks võtmetähtsusega ja jätkab arutelusid meie varajase päritolu ja migratsiooni üle.