Viimane kohtuotsus Michelangelo Vatikani Sixtuse kabeli fresko ja tsensuur
Viimne kohtuotsus on Michelangelo maalitud suur fresko, mis katab Vatikani Sixtuse kabeli altari seina. Tellija oli algselt paavst Clemens VII, kes andis ülesande 1534. aastal oma valitsusaja lõpus; pärast tema surma jätkas asjaajamist uus paavst Paul III. Michelangelo alustas tööd 1536. aastal, olles umbes 61-aastane, ja lõpetas fresko 1541. aasta sügisel. Teos kujutab Kristuse tagasitulekut ja viimset kohtumomenti, mis peegeldab evangeeliumide ja Johannese apokalüpsise motiive.
Ajalooline ja kunstiline taust
Viimne kohtuotsus sündis ajastul, mil katoliku kirik seisis muutuste ja kriitika ees: Lutheri reformatsioon ning sellele järgnenud vastureformatsioon muutsid kiriklikku ilutunnetust ja moraalset nõudmiste raamistikku. Michelangelo väljendas teoses oma isiklikku, monumentaalset ja dramaatilist stiili: figuuride intensiivne lihaseline modellatsioon, dünaamiline kompositsioon ja tugev emotsioon teevad freskost ühe kõrgaegse manierismi näite.
Sisu ja sümboolika
Maal kujutab hetke, mil Kristus kohtub elavate ja surnutega: kes tõuseb taevasse, kes langeb hukatusse. Keskne kujundus on domineeriv Kristusefiguur, kes on ümbritsetud pühakute, inglite, vapustuse ja kirega ringlevate hingede hordidega. Maalilt leiab ka muinasjutulisi ja klassitsistlikke viiteid (näiteks allilma kohtunik Minos ja teised koletised), samuti martüüluse märkmeid — paljud pühakud on kujutatud oma tööriistadega.
Michelangelo lisas teosesse ka sügava isikliku noodi: püha Bartholomeuse käeshoitav nülitud nahk kannab kunstniku enese portreed. See kujutus tõlgendatakse sageli kui Michelangelo enesepeegeldust — kannatust, viha ja ilmselget kriitikat selle tellimuse ja avaliku vastuvõtu suhtes.
Vaidlustused ja tsensuur
Maal ei tekitanud üksmeelset imetlust: paljude silmis olid kujutatud alastused ebakohased just selles kiriklikus kontekstis. Michelangelo kujutas pühasid inimesi alasti või poolalasti, mis tekitas teravat kriitikat ja süüdistusi ebamoraalsuses ja rõveduses. Töösse suunatud rünnakute hulgas on tuntud nii avalikud kui ka ametlikud protestid: mitmed kirjamehed ja kõrgemad kirikuisikud leidsid, et selline kujutamine ei sobi kristluse tähtsaimasse kirikusse.
Algatati tsensuurikampaania, mida mõnikord nimetatakse "viigilehe kampaaniaks". Selle taga olid muu hulgas kardinal Carafa ja monsignor Sernini (Mantova saatkonna liige), kes nõudsid fresko muutmist või eemaldamist. Kuulus on ka anekdoot, kus paavsti tseremooniameister Biagio da Cesena hüüatas, et teos on häbiväärne ja sobiks pigem "avalikele vannidele ja kõrtsidele" ning ei peaks asuma paavsti kabelis. Michelangelo vastas teravalt, maalides Cesena näo allosas asuva Minose kujule; vastuseks olevat paavst väitnud, et tema jurisdiktsioon "ei ulatu põrgusse", seega portree peab jääma — see lugu illustreerib toona valitsenud pinget ja irooniat.
Hiljem tehtud muudatused ja restaureerimine
Pärast avalikku survet võeti kasutusele muudatused, et maali "tõmbida tagasi" moraalsetest standarditest: mõningaid mehefiguuride genitaale kaeti hiljem üle. Selle töö tegijaks oli kunstnik Daniele da Volterra, keda rahvas hakatas halvustavalt kutsuma "Il Braghettone" ehk "püksetegelane" — hüüdnimi viitas tema ülesandele üle maalida või maalile drapeeringuid lisada.
Mitmed sajandite jooksul tehtud ülemaalimised ja hilisemad sekkumised on osa fresko ajaloost. 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse restaureerimistööde käigus puhastati Viimset kohtuotsust ja eemaldati osa hilisematest lisandustest ning mustusest, mis oli kogunenud sajandeid. Restaureerimine tõi taas paremini nähtavale Michelangelo algse pintslitöö ja detailide nüansid, kuid mõned Daniele da Volterra lisandused ja hilisemad parandused jäid osaliselt alles või on dokumenteeritud konserveerimise ajal.
Tähendus ja pärand
Viimane kohtuotsus on jäänud üheks olulisemaks ja vaieldumaks teoseks kunstiajaloo puhul: see on monumentaalne ilmutus Michelangelo kujust, tema käsitöö- ja ideoloogilisest julgusest ning tema vastavusest aja kunstilisele retoorikale. Teos mõjutas tulevasi kunstnikke ja stiile ning jääb oluliseks allikaks arutlusteks kunstilise vabaduse, religioosse tundlikkuse ja tsensuuri piiride kohta.
Teemale on pühendatud arvukalt teaduslikke uurimusi, käsitlusi ja populaarseid lugusid, mis käsitlevad nii fresko tehnilisi aspekte kui ka selle vastuvõttu kiriklikus ja ühiskondlikus kontekstis.
Michelangelo "Viimne kohtuotsus
Püha Bartholomeus, kes näitab oma nülitud nahka (Michelangelo autoportree) "Viimsel kohtupäeval".
Küsimused ja vastused
Küsimus: Kes tellis "Viimse kohtuotsuse" maali?
V: Clemens VII tellis selle maali 1534. aastal, oma paavstiaja viimasel aastal.
K: Millal alustas Michelangelo tööd "Viimse kohtuotsuse" kallal?
V: Pärast Paul III Farnese valimist alustas Michelangelo 61-aastasena tööd 1536. aastal.
K: Mida kujutab "Viimne kohtuotsus"?
V: "Viimne kohtuotsus" kujutab Kristuse teist tulemist, nagu seda kirjeldab evangelist Johannes apokalüpsises. Maal kujutab hetke, mil Kristus mõistab kohut elavate ja surnute üle ning nende hinged saadetakse taevasse või põrgusse.
K: Kuidas võeti Michelangelo pühade isikute kujutamine algul vastu?
V: Kuna Michelangelo kujutas pühasid isikuid alasti ja paljastatud suguelunditega, süüdistati teda ebamoraalsuses ja rõveduses. Algas tsensuurikampaania, mida tuntakse kui "Viigilehtede kampaaniat".
K: Kes algatas selle tsensuurikampaania?
V: Carafa ja Monsignor Sernini (Mantova saadik) algatasid selle tsensuurikampaania, et eemaldada "Viimse kohtuotsuse" freskod.
K: Mis juhtus, kui Biagio da Cesena kaebas "Viimsel kohtupäeval" kujutatud alastuse üle?
V: Kui Biagio da Cesena kaebas paavst Paulus III-le "Viimsel kohtupäeval" kujutatud alastuse üle, vastas ta, et tema jurisdiktsioon ei ulatu põrgu, seega peab see jääma.
K: Mis peegeldab Michelangelo tundeid, et talle anti tellimus maalida "Viimne kohtuotsus"?
V: Maalil teeb Michelangelo eneseportree, kus ta kujutab end püha Bartholomeusena pärast seda, kui ta oli nülitud (elusalt maha nülitud). See peegeldab põlgust, mida ta tundis selle pärast, et tal telliti "Viimse kohtuotsuse" maalimine.
