Sixtuse kabel on suur kabel Vatikani palees, kohas Itaalias, kus elab paavst. Kabel ehitati aastatel 1473–1481 arhitekt Giovanni dei Dolci järgi paavst Sixtus IV tellimusel ja kabel ongi nimetatud tema järgi (ladina keeles Cappella Sistina). Hoone on ristkülikukujuline ja selle sisemõõtmed on ligikaudu 40 m pikk, 13–14 m lai ja umbes 20 m kõrge; sisekujundus ühendab gooti ja varakrooni renessansielemente.
Ajalugu ja otstarve
Sixtuse kabel on paavsti enda kabel ja tuntuimad kiriklikud tseremooniad peetakse siin. Seda kasutatakse tähtsate missade ja muude liturgiliste tseremooniate jaoks. Kui paavst sureb või ametist lahkub, koguneb siin kardinalide kolleegium, et pidada konklavi (valdavalt lukustatud valimiskoosolek) ja valida uus paavst. Konklavi ajal on kabel ja ümbrus tugevalt turvatud ning otsused tehakse suletud uste taga; valimise lõppstaatusest teavitatakse maailma traditsiooniliselt suitsusignaaliga katusekorstnalt (must suits — veel pole leitud, valgus suits — valitud).
Seinad ja freskod enne Michelangelo
Kabineti külgseintele telliti 15. sajandi lõpus mitme tuntud renessansimeistri freskod, mis kujutavad peamiselt Moosese ja Kristuse elusid ning paavstide temaatikat. Nende hulgas on teosed näiteks:
- Perugino
- Sandro Botticelli
- Domenico Ghirlandaio
- Cosimo Rosselli
- Signorelli
Need freskod raamivad kabeli kujundust ja loovad tausta hiljem valminud Michelangelo töödele.
Michelangelo freskod
Sixtuse kabel sai maailmakuulsaks tänu Michelangelo freskodele. Michelangelo maaliskupälvile kuuluvad kaks peamist seeriat:
- Kuppleni lagi (1508–1512) — lae keskosas on kuus suuremat stseeni Vana Testamendi loost (nt Loomine, Punane Koht). Kuulsaim fragment on Loomine Aadama (Creation of Adam), kus Jumal ulatab sõrme poole Adamit. Lae kujundus sisaldab ka üle 300 figuuri, profeete ja sibüülid, dekoratiivseid skulpturaalseid elemente ning allegoorilisi kujutisi.
- Altari sein: Viimane kohtupidamine (1536–1541) — märkimisväärne, suur ja emotsionaalne maal, mis kujutab Kristuse lõpliku kohtumõistmise stseeni. See töö oli poliitiliselt ja religioosselt vastuoluline ja on ajalooliselt tekitanud väitlust nii stiili kui moraalitunnetuse üle.
Michelangelo töötas freskode kallal skafandritel riputatud platvormidel, sageli suure füüsilise ja vaimse pingutuse tingimustes. Tema lahendused rõhutasid inimkeha anatoomiat, liikumist ja emotsioone – seetõttu loetakse tema panust üheks renessansse kunstikõrgkontseptsiooniks.
Restaureerimine ja säilitamine
20. sajandi lõpus läbiviidud põhjalik restaureerimine (1980ndate lõpust 1990ndate alguses) eemaldaski mitmeid vanu määrdeid, suitsu ja ülevärvimisi, mis olid pimedaks muutnud originaalkihid. Restaureerimine tõi esile varem varjatud erksad värvid ja detailid, kuid tekitas ka teaduslikku ja avalikku diskussiooni meetodite ja tulemuste tõlgenduse üle. Täna kontrollitakse kabeli sisekliimat ja külastajate arvu, et vähendada niiskuse, valguse ja CO2 mõju freskodele.
Külastamine ja reeglid
Sixtuse kabel asub Vatikani muuseumide kompleksis ja on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi. Külastajatele kehtivad ranged reeglid: vaikne käitumine, sobiv riietus (õlad ja põlved kaetud), pildistamine võib olla lubatud ilma välgu ja statiivi kasutamata ning juurdepääs on tavaliselt läbi muuseumide piletisüsteemi. Kabelisse liikumist reguleeritakse, et kaitsta kunstiteoseid ja võimaldada kõigile külastajatele turvalist ligipääsu.
Muud tähelepanekud
- Sixtuse kabeli ornamentika ja kuju on põhjalikult läbi mõeldud liturgiliste ja sümboolsete vajaduste jaoks.
- Kabinet ühendab kunstilist hiilgust kiriku poliitilise ja vaimse autoriteediga — sealt lähtuvad nii religioossed rituaalid kui ka paavstivalitsemise ajaloolised otsused.
- Freskode tehnika on peamiselt fresco (värv märjale krohvile), mis eeldab kiiret ja oskuslikku töökorraldust.
Sixtuse kabel on nii kunstiajaloos kui ka katoliku kiriku elus erakordselt oluline paik: see ühendab arhitektuuri, maalikunsti, liturgia ja poliitika unikaalsel viisil ning jätkab külastajate ja uurijate tähelepanu pälvimist üle maailma.
