Üks plaan teise järel
Muutuvad plaanid Püha Peetri kiriku jaoks. Artiklis on selgitatud arhitektuurilisi termineid.
· 
H. W. Breweri joonistatud vana Peetri kirik, 1891. aasta. Ta kasutas väga vanu jooniseid ja kirjutisi, et välja töötada, kuidas see pidi välja nägema.
· 
Bramante plaanis on kreeka rist, mille kuppel on neljal suurel tugipostil. Igas nurgas on torn.
· 
Raffaeli plaan on lihtsam ja kujutab endast ladina risti nagu vana basiilika.
· 
Valmis basiilika näitab Michelangelo plaani, millel on neli hiiglaslikku sammast. Samuti on kujutatud Maderna pikihoone, portikus ja fassaad.
Bramante
Kui paavst Julius otsustas ehitada "kristluse suurima kiriku", valiti Donato Bramante projekt ja paavst Julius pani 1506. aastal aluse kirikule. Bramante plaan oli tohutu kreeka risti kujuline, mis tähendab, et sellel oli neli võrdse pikkusega kätt ja suur kuppel keskel. Järgmise saja aasta jooksul muudeti põhiplaani edasi-tagasi Bramante plaani sarnase "kreeka risti" ja vana basiilika sarnase "ladina risti" vahel, kuid üks asi ei muutunud kunagi, ja see oli idee, et kahe käe ristumiskohas peaks olema tohutu kuppel.
Sel ajal oli kogu maailmas ainult kolm väga suurt kuplit. Üks oli kaugel Konstantinoopolis Hagia Sophia kirikus ja seda ei olnud Itaalias paljud inimesed näinud. Teised kaks kuplit olid mõlemad väga tuntud. Üks neist oli Vana-Rooma jumalate templi kuppel, mida kutsuti Pantheoniks. Teine kuppel ehitati 15. sajandi alguses (1400. aastatel) Firenze katedraalile, mille ehitas Filippo Brunelleschi. Pantheoni kuppel on 43,3 meetri läbimõõduga ja Firenze katedraali kuppel on umbes 42,1 meetri kõrgune, kuid palju kõrgem. Bramante plaanis oli, et Peetri kuppel oleks umbes sama lai kui Firenze kuppel ja isegi kõrgem.
Ükski vähegi mõistlik arhitekt ei üritaks projekteerida kupplit, ilma et ta oleks kõigepealt uurinud, kuidas need kaks teist kupplit on valmistatud. Bramante kontrollis neid. Ta avastas, et Pantheoni kuppel, mis oli seisnud peaaegu 1500 aastat, oli valmistatud betoonist. Et betoon ei oleks liiga raske, segati seda pimsskiviga, mis tuleb vulkaanist ja on täis gaasiauke, nii et see on väga kerge. Bramante õppis, kuidas teha betooni nagu vanad roomlased.
Bramante kuppel pidi olema nagu Pantheoni kuppel. Kuid Pantheoni kupli ja Bramante projekti vahel oli üks väga suur erinevus. Pantheoni kuppel seisab ümmargusel seinal nagu trummel, milles on ainult üks ukseava, kuid Bramante kuppel oli kavandatud nii, et see seisab trumli peal, mis seisab kõrgel neljal laial kaarel. Kaared toetusid neljale hiiglaslikule piilarile (kivisambale). Selle idee oli ta saanud Firenze katedraalist, mille tohutu kuppel toetub kaheksale suurele sambale. Teine idee, mille Bramante sai Firenze katedraalist, oli väikese kivitorni kavand, mis istub kuppli peal ja mida nimetatakse laternaks.
Raffaello, Peruzzi ja Sangallo noorem.
Kui paavst Julius suri 1513. aastal, kutsus järgmine paavst Leo X kolm arhitekti: Giuliano da Sangallo, Fra Giocondo ja Raffaello. Sangallo ja Fra Giocondo surid mõlemad 1515. aastal. Raffaello tegi kavas suure muudatuse. Kreeka risti asemel otsustas ta muuta plaani ladina ristiks, millel oli pikk pikihoone ja vahekäigud nagu vanal basiilikal.
Ka Raffaello suri 1520. aastal, oma 30. eluaasta keskpaigas, enne kui hoones sai teha olulisi muudatusi. Järgmine arhitekt oli Peruzzi, kellele meeldisid mõned Raffaeli ideed, kuid talle ei meeldinud ladina risti plaan. Peruzzi pöördus tagasi Bramante kreeka risti plaani juurde. Kuid kirikus oli nii palju vaidlusi, et ehitus jäi täielikult seisma. Siis vallutas 1527. aastal Rooma keiser Karl V. Peruzzi suri 1536. aastal, ilma et tema plaani oleks ehitatud. Ainsad põhiosad, mis olid ehitatud, olid Bramante neli suurt tugiposti, mis pidasid kupplit.
Antonio da Sangallo (tuntud kui "Sangallo noorem") vaatas kõiki Peruzzi, Raffaello ja Bramante erinevaid kavandeid. Ta ühendas mõned nende ideed ja koostas projekti, millel oli väga lühike pikihoone (mitte pikk, nagu Raffaeli projektil) ja mille esiosas oli suur veranda. Ta muutis Bramante kupplit nii, et see oleks palju tugevam ja ka palju rohkem kaunistatud. Peamine uus idee, mille ta lisas, oli 16 kiviribi, mis tugevdasid kupplit. See idee tuli Firenze katedraalist, millel oli kaheksa kiviribi. Kuid ka Sangallo plaani ei hakatud kunagi ehitama. Peamine töö, mida ta tegi, oli Bramante tugipostide tugevdamine, mis olid hakanud pragunema.
Michelangelo
1. jaanuaril 1547, paavst Paulus III valitsemisajal, sai Michelangelo, kes oli juba üle 70 aasta vana, Püha Peetruse arhitektiks. Ta on selle hoone peamine projekteerija sellisel kujul, nagu see praegu on. Michelangelo suri enne töö lõpetamist, kuid selleks ajaks oli ta ehituse nii kaugele jõudnud, et teised inimesed said selle valmis. Michelangelo oli juba teinud palju tööd paavstidele, nikerdades figuure paavst Julius II hauale, maalides Sixtuse kabelisse lae, mis võttis aega viis aastat, ja tohutu fresko "Viimne kohtuotsus" Sixtuse kabelisse seinale. Michelangelo leidis, et paavstidel ja kardinalidel on väga raske töötada. Kui paavst Paulus palus teda Püha Peetri kiriku uueks arhitektiks, ei soovinud Michelangelo seda tööd. Tegelikult ei tahtnud paavst Paulus Michelangelot tegelikult üldse. Kuid tema esimene valik, Giulio Romano, suri ootamatult. Michelangelo ütles paavstile, et ta teeb seda tööd ainult siis, kui ta saab seda teha nii, nagu ta ise arvab, et see on parim.
Michelangelo kirjutas:
"Ma teen seda ainult Jumala armastusest ja apostli auks."
Kui Michelangelo 1547. aastal ehitusplatsi üle võttis, oli vana basiilika pikihoone veel püsti ja kasutusel. Seal, kus vana basiilika läänepoolne osa oli olnud, seisis neli maailma tohutut piilarit. Ehitustööd olid nii kaua seisma jäänud, et lõpetamata hoone kivide vahelt kasvasid välja umbrohud ja põõsad nagu kalju. Michelangelo vaatas kõiki plaane, mille olid joonistanud mõned 16. sajandi suurimad arhitektid ja insenerid. Ta teadis, et võib teha, mida iganes ta tahab, kuid ta austas teisi projekteerijaid, eriti Bramante't. Ta teadis, et temalt oodatakse projekti, mis oleks Rooma linna sümboliks, samamoodi nagu Brunelleschi kuppel oli Firenze sümboliks, kus Michelangelo oli noorena elanud. Ta pöördus tagasi Kreeka risti idee juurde ja joonistas Bramante plaani uuesti, muutes selle iga osa palju tugevamaks ja lihtsamaks. See pidi olema piisavalt tugev, et kanda maailma kõrgeimat kupplit.
Michelangelo oli skulptor. Kui ta kavatses midagi meisterdada, alustas ta seda savist mudeli valmistamisega. Michelangelo võis kujutleda ehitist nagu saviklotsi. Mis oleks, kui hoonet saaks lükata ja tõmmata ja pigistada? Kui saaks nurgad sisse suruda, siis teised tükid paisuksid välja. Kui saaks käed ümber kogu hoone panna ja seda kokku suruda, siis kuppel paisuks ülespoole. Idee, et hooneid kujutatakse ette painduvana ja kumerana, oli täiesti uus. Kuid teised kunstnikud, nagu Gianlorenzo Bernini, vaatasid Michelangelo poolt Püha Peetruse katusele tehtud tööd ja kasutasid seda uut nutikat ideed oma töödes. Seda nimetatakse barokkstiiliks.
Praegusel kujul on basiilika kreeka risti osa Michelangelo projekteeritud ja hiljem lisatud pikihoone on Carlo Maderna projekteeritud. Michelangelo plaani võrdlemine Raffaeli plaaniga näitab, et kui Raffaeli plaani väliskujul on selged kandilised ja ümmargused vormid, siis Michelangelo plaani väliskujul on palju suunamuutusi. Nii ongi see ehitatud. Kogu hoone väliskülje ümber on tohutud "pilastrid" (mis on nagu hiiglaslikud sambad, mis on hoonele külge kleebitud). Peaaegu iga pilaster on asetatud teise nurga alla, nagu oleksid lamedad seinad ülespoole volditud. Hoone ülaosas on "karniisiks" kutsutud riba. Tavaliselt on "karniis" üsna lame, kuid kõigi suunamuutuste tõttu lainetab see karniis nagu hiiglaslik lint, mis on ümber hoone väliskülje seotud. Kunstiajaloolane Helen Gardner kirjutas, et see näib olevat kogu hoone ülevalt alla kokku hoitud.
Püha Peetri kuppel
Michelangelo projekteeris kuppli uuesti, kasutades Bramante ja Sangallo noorema ideid. Kolm olulist ideed pärinevad Brunelleschi poolt rohkem kui 100 aastat varem Firenzes ehitatud kuplist.
- Michelangelo kavandas Sangallo plaani kohaselt kiviribadega tellisekupli, mitte Bramante kavandatud betoonkupli.
- Ta projekteeris kuppel ühe kesta asemel kahe kesta. See oli hea mitmel põhjusel. Kõrge kuppel näeb väljastpoolt hea välja, kuid madalam kuppel näeb seestpoolt parem välja. Kupplite vahel on trepid, et inimesed saaksid kupplit parandada. Vahe aitab ka hoida kesta sisemust kuivana, nii et kaunistused ei saaks kahjustada.
- Kolmandaks sarnaneb Püha Peetri kuppel Firenze katedraali kuppliga, sest see tõuseb tipuni nagu muna. See tähendab, et kupli küljed on järsemad ja ei suru nii palju väljapoole kui täiesti ümmargune kuppel. Keegi ei tea täpselt, millise kujuga Michelangelo soovis kupplit, sest ta suri enne selle ehitamist. Kuid on mõningaid tõendeid. Esiteks on olemas Michelangelo joonis, millel on kujutatud kuppel munakujulisena. Teiseks on olemas ühe teise kunstniku graafiline kujutis, mis näitab kuplit ümmarguse kujuga. Kunstnik ütles, et see oli Michelangelo kavand. Kolmandaks on olemas väga suur puidust makett, mille Michelangelo oli valmistanud, et näidata ehituskomiteele ja paavstile. Kuppel on teravam kui trükis, kuid mitte nii terav kui joonisel.
Kui Michelangelo 1564. aastal suri, olid müürid ehitamisel, tugipostid tugevdatud ja kõik oli valmis kupli ehitamiseks. Paavst soovis, et Michelangelo assistent Vignola lõpetaks selle, kuid ta ei saanud seda teha. Kahekümne aasta pärast andis paavst Sixtus V töö arhitekt Giacomo della Porta ja insener Domenico Fontana käsutusse. Giacomo Della Porta ehitas kupli edukalt. Ta tegi mõned muudatused projekti, näiteks lisas kaunistusse lõvipead, sest need olid paavst Sixtuse perekonna sümboliks. Kuppel erineb puust mudelist peamiselt selle poolest, et see on palju teravam.
Mõned autorid usuvad, et Michelangelo oli oma esimesest plaanist ümber mõelnud ja ei tahtnud teravat kupplit. Nad usuvad, et ta tahtis ümmarguse kupli, mis näeks välja "rahulikum". Teised autorid usuvad, et Michelangelo tahtis teravat kupplit mitte ainult sellepärast, et seda oli turvalisem ehitada, vaid ka sellepärast, et see nägi välja põnevam, justkui hoone tõuseks ülespoole. Paavst Sixtus V elas just nii kaua, et kuppel sai 1590. aastal valmis. Tema nimi on kirjutatud kuldsete tähtedega ümber sisekülje, kohe laterna all.
Paavst Clemens III, lasi laterna kohale tõsta risti. See kestis terve päeva ja kõik Rooma elanikud said puhkust ning kõik linna kirikukellad helisesid. Risti süles on asetatud kaks pliikarpi, millest üks sisaldab Tõelise Risti fragmenti ja Püha Andrease luustikku ning teine "Püha Talle" medaleid.
Püha Peetri kuppel tõuseb 136,57 m kõrgusele basiilika põrandast. See on maailma kõrgeim kuppel. Selle siseläbimõõt on 41,47 meetrit (136,06 jalga), mis on vaid veidi väiksem kui Pantheoni ja Firenze katedraali oma.
Kupli siseküljel on 2 meetri kõrgused tähed:
TV ES PETRVS ET SVPER HANC PETRAM AEDIFICABO ECCLESIAM MEAM. TIBI DABO CLAVES REGNI CAELORVM
("...sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku.... Ma annan sulle taevariigi võtmed....". Vulgata, Matteuse 16:18-19).
Plaani muutmine
1602. aastal määras paavst Paulus V Carlo Maderna ehitamise eest vastutavaks. 18. veebruaril 1606 hakkasid töömehed vana basiilika ülejäänud osa lammutama. Mõned inimesed olid väga ärritunud. Ehituskomitee tundis end süüdi. Nad otsustasid, et kirik oli vale kujuga ja et nad tahtsid ladina ristiplaani, sest see oli Jeesuse surma sümbol. Nad tahtsid pikihoone, mis kataks kogu püha maa, kus vana hoone oli olnud. 1607. aastal kiideti Maderna plaanid kirikuhoone ja fassaadi (esipoolse osa) kohta heaks. Sisekujunduses kasutas ta väga suuri pilastritega samalaadseid sambaid nagu Michelangelo, kuid tegi kahe hooneosa vahele selge liitekoha. Ehitustööd algasid 7. mail 1607 ja tööde tegemiseks palgati 700 meest. 1608. aastal alustati fassaadi ehitamist. Detsembris 1614 oli hoone täielikult valmis, välja arvatud lae kaunistused. 1615. aasta alguses lammutati Michelangelo hoone ja uue pikihoone vaheline ajutine müür. Kogu jama veeti ära ja kirikulaev oli valmis kasutamiseks palmipuudepühapäevaks.
Fassaadi projekteeris Maderna. See on 114,69 meetrit lai ja 45,55 meetrit kõrge ning ehitatud kahvatuhallist travertiinist, millel on hiiglaslikud korintose sambad ja keskne kolmnurkne pjedestaal. Piki katusejoont on Kristuse, Ristija Johannese ja üheteistkümne apostli kuju.
Peavärava sees on portikus (pikk saal), mis kulgeb üle hoone esiosa ja millel on viis ust, mis viivad basilikasse. Sellel on pikk kumer katus, mis on kaunistatud kullaga. Valgus, mis tungib läbi uste, paistab kaunilt mustrilise marmorpõrandale. Pordiku mõlemas otsas on sammaste vahele asetatud kuju, mis kujutab hobuse seljas ratsutavat kuju. Lõuna pool on Cornacchini (18. sajand) skulptuur Karl Suure ja põhja pool Bernini (1670) keiser Constantinus. Maderna viimaseks tööks Püha Peetruse kirikus oli kuppli all asuva "Confessio" nime kandva süvendatud krüptoloogia kujundamine, kuhu inimesed saavad minna, et olla lähemal apostli matmispaigale. Selle marmorist käsipuu ümber on 95 pronkslampi.
Püha Peetri sisustamine
Paavst Urban VIII ja Bernini
Gianlorenzo Bernini (1598-1680) külastas noore poisina Püha Peetruse kirikut ja ütles, et ühel päeval tahab ta ehitada "apostlile võimsa trooni". Tema soov sai teoks. Noore mehena palus paavst Urban VIII teda 1626. aastal tööle basiilika arhitektina. Bernini veetis järgmised viiskümmend aastat mõeldes uutele ja ilusatele asjadele, mida projekteerida. Teda peetakse barokiaja suurimaks arhitektiks ja skulptoriks.
Baldacchino ja niššid
Bernini esimene töö Püha Peetruse kirikus oli "baldacchino" projekteerimine, mis on nagu telk või "paviljon" ülemise altari kohal. See hämmastav asi on 30 meetri kõrgune ja tõenäoliselt maailma suurim pronksitükk. See seisab kuppli all ja sellel on neli tohutut pronksist keeratud sammast, mida kaunistavad oliivilehed ja mesilased, sest mesilased olid paavst Urbani sümboliks. Paavst Urbanil oli vennatütar, keda ta väga armastas, ja ta lasi Berninil panna sambadele ka tema nägu ja tema vastsündinud poja nägu.
Berninil oli suurepärane idee Bramante suurte suurte muulide jaoks. Ta lasi neisse raiuda neli õõnsat "nišši", kus neli suurt kuju võiksid seista. Basiilika omab mõningaid väärtuslikke reliikviaid: Jeesuse tõelise risti tükike, loor, millega üks naine pühkis Jeesuse nägu, kui ta kandis risti, oda, mida kasutati Jeesuse külje läbilõikamiseks, ja Püha Peetruse venna Püha Andrease luud. Keegi ei tea kindlalt, kas need asjad on tõelised või mitte, kuid sajandeid on need olnud väärtuslikud. Bernini plaan oli teha neli marmorist kuju neljast pühast inimesest: Püha Helena, kes leidis risti, Püha Longinus, kes oli sõdur odaga, Püha Veronika, kes pühkis Jeesuse näo, ja Püha Andreas. (Vt allpool)
Cattedra Petri ja sakramendi kabel
Bernini järgmine töö oli valmistada pronksist spetsiaalne troon, mis pidi hoidma üle 500 aasta vanu puust ja elevandiluust troone, mis olid olnud basiilias üle 500 aasta. Seda nimetatakse Cattedra Petri ehk "Püha Peetruse trooniks". Pronksist trooni, mille sees on vana puidust troon, hoiavad kõrgel basilika otsas neli tähtsat pühakut, keda nimetatakse "kirikuõpetajateks", sest nad kõik olid suured kirjanikud ja õpetajad. Need kujud on valmistatud pronksist. Need on Rooma kiriku jaoks pühakud Ambrosius ja Augustinus ning õigeusu kiriku jaoks pühakud Athanasius ja Johannes Krüsostos. Tooli kohal on aken, mis ei ole tehtud mitte klaasist, vaid õhukesest läbipaistvast kivist, mida nimetatakse alabastriks. Akna keskel on Püha Vaimu tuvi, mille valguskiired levivad läbi kuldsete pilvede ja inglite skulptuuri basiilikasse. Bernini kavandas selle nii, et see näeks välja nagu aken taevasse. Kui 16. jaanuaril 1666. aastal tooli paigaldati, toimus suur pidu.
Bernini viimane töö Püha Peetri kiriku jaoks, 1676, oli Sakramendi kabeli kaunistamine. Ta kavandas Bramante "Tempietto" miniatuurse versiooni ja valmistas selle kullatud pronksist. Mõlemal pool on ingel, üks vaatab kummardades ja teine tervitades vaataja poole. Bernini suri 1680. aastal oma 82. eluaastal.
Püha Peetruse väljak
Basiilikast ida pool asub Piazza di San Pietro (Püha Peetruse plats). Platsi projekteeris Bernini ja see ehitati aastatel 1656-1667. See ei olnud lihtne töö, sest projekteerijal oli palju asju, millele mõelda. Esiteks kurtsid paljud inimesed, et Maderna fassaad Püha Peetruse platsil nägi liiga lai välja, nii et Bernini tahtis, et see näeks välja kitsam, mitte laiem. Teiseks lasi paavst Sixtus V vanast Peetruse kirikust järele jäänud vanale väljakule püstitada monumendi. See monument oli väärtuslik Vana-Egiptuse obelisk (mis on nagu kõrge sammas, kuid nelja lamedate külgedega). Alusest kuni risti tippu (mille paavst oli pannud peale) oli see 40 meetrit kõrge ja see oli toodud Rooma juba antiikajal. Obelisk peaks tegelikult olema uue väljaku keskel, kuid see ei olnud päris õiges kohas ja seda oli väga raske liigutada ilma purunemiseta. Kolmas probleem oli see, et Maderna oli ehitanud obeliski ühele küljele purskkaevu ja Bernini pidi tegema teise purskkaevu, mis sobiks sellega, sest muidu näeks kujundus tasakaalustamata välja.
Bernini lahendas probleemi, tehes ühe suure ala asemel kaks ala. Esimene ala on peaaegu ruudukujuline ala otse fassaadi ees. See on nutikalt kujundatud kaldus külgedega, mis muudavad hoone kõrgemaks ja mitte nii laiaks. Teine osa platsast on ovaalne. Selle keskel on obelisk, mille mõlemal küljel on kaks purskkaevu kõige laiemas osas. Mõlemat osa piazzast ümbritseb kolonnaad (kaetud kõnnitee), mida kannavad kõrged sambad. Ümberringi on suured pühakute kujud, mis näivad vaatavat alla tuhandetele külastajatele, kes iga päev platsil käivad. Kolonnaad koosneb kahest suurest kaarest, mis näivad sirutuvat nagu armastavad käed, tervitades inimesi basiilika juurde. Viimasel ajal lammutati mõned hooned, nii et tekkis teine väljak, mis sobitub väljaku lähedal asuva väljakuga.
Kuulus arhitektuuriajaloolane Sir Banister Fletcher ütles, et ükski teine linn maailmas ei paku oma peakirikut külastavatele inimestele nii imelist vaadet. Ta ütles, et ükski teine arhitekt peale Bernini ei oleks suutnud sellist üllast kujundust välja mõelda. Ta ütles, et see on suurim sissepääs suurimasse kristlikku kirikusse kogu maailmas.
.JPG)
