Sandro Botticelli

Noor Botticelli

Botticelli sündis Firenzes Ognissanti töölisklassis. Alguses tegi ta kullassepa õpipoisiks. Poisi soovil saatis tema hooliv isa ta Fra Filippo Lippi juurde. Lippi töötas Karmiini kloostri freskodeerimise kallal. Lippi uus kolmemõõtmeliste vormide kontrolli, näo ja žestide õrna ekspressiivsuse ning hilisgootikast päritud dekoratiivsete detailide süntees oli Botticellile kõige tugevamalt mõjutanud. Teine mõju oli vendadel Pollaiuolo, kes tegid Mercanzia Tribunale ehk koosolekute saali jaoks vooruste sarja. See saal oli riidekaupmeeste vennaskond. 1470. aastal Uffizi galeriis olevale "Fortuusi" andis Botticelli oma panuse.

Ta oli ka Andrea del Verrocchio õpipoiss, kus Leonardo da Vinci töötas tema kõrval, kuid oma nime tegi ta oma kohalikus Ognissanti kirikus, kus püha Augustinus konkureeris edukalt ripatsina Domenico Ghirlandaio Hieronymusega teisel pool, "pühaku pea väljendab sügavat mõtlemist ja kiiret peenust" (Vasari). 1470. aastal avas ta oma iseseisva ateljee. 1470. aastal alustas ta kunstiga, mis vanuses?

Veenuse sünd : Venus Pudica taaselustatud kujul paganliku antiikajaloo uue vaate jaoks (Uffizi, Firenze)

Medici poolt avastatud

Lorenzo de' Medici kasutas oma talenti kiiresti. Botticelli kasutas järjepidevalt ringikujulist tondovormi ja tegi Vasari sõnul palju kauneid naisakti. Veenuse sünd oli Medici villas Castellos.

 

Religiooni mõju Botticellile

Sandro oli intensiivselt religioosne. Hilisemas elus oli ta üks Savonarola järgijatest. Botticelli põletas oma paganateemalised maalid kurikuulsas "Vanaduse tulekahjus". Varem oli Botticelli maalinud Matteo Palmieri jaoks Neitsi Maarja taevaminekut San Pietro Maggiore kabelis. Selle maali puhul oli kuuldavasti nii patroon, kes dikteeris ikoonilise skeemi, kui ka maalikunstnik, kes seda maalis, süüdi ketserluses. Inimesed ei öelnud, mis liiki ketserlus see oli. Ideed, mida võiks pidada ketserluseks, näivad olevat gnostilise iseloomuga:

"San Piero Maggiore külgukse juures tegi ta Matteo Palmierile paneeli. Sellel kujutab suur hulk figuure Jumalaema taevaminekut koos patriarhide, prohvetite, apostlite, evangelistide, märtrite, ülestunnistajate, arstide, neitsite ja inglite ordude tsoonidega, kõik Matteolt saadud kavandi järgi. Matteo oli väärikas ja haritud mees. Botticelli teostas selle töö suurima meisterlikkuse ja hoolsusega. Ta tutvustas Matteo ja tema naise portreed põlvili. Kuid kuigi selle teose suurest ilust ei saanud leida muud viga, ütlesid inimesed, et Matteo ja Sandro on süüdi raskes ketserluses. Kas see on tõsi või mitte, ei oska ma öelda." (Vasari, Botticelli kohta)

See on levinud väärarusaam. See põhineb Vasari veal. Siin viidatud maal, mis asub praegu Londoni Rahvusgaleriis, on Botticini maalitud. Vasari ajas segi nende sarnaselt kõlavad nimed.

Muud mõjud

Santa Maria Novella pühade kummardamine, ca1476, sisaldab Cosimo de' Medici ("parimad kõigist praegu säilinud elujõulistest ja elujõulistest"), tema pojapoja Giuliano de' Medici ja Cosimo poja Giovanni portreed, mida Vasari kirjeldas vaimustunult:

"Peade ilu selles stseenis on kirjeldamatu, nende asendid on kõik erinevad, mõned on täisnäoga, mõned profiilis, mõned kolmveerand, mõned kummargil ja mitmel muul moel, samas kui nii noorte kui ka vanade saatjate ilme on väga mitmekesine, näidates kunstniku täiuslikku meisterlikkust oma ametis. Sandro näitab ka selgelt iga kuninga sviitide erinevust. Tegemist on värvide, kujunduse ja kompositsiooni poolest imelise teosega."

1481. aastal kutsus paavst Sixtus IV teda ja silmapaistvaid Firenze ja Umbria kunstnikke, kes olid kutsutud Siksakuse kabelisse fresko maalima. Ikonoloogiline programm oli paavsti ülemvõimu. Sandro panus oli mõõdukalt edukas. Ta pöördus tagasi Firenzesse ja "kuna ta oli sofistliku meelelaadiga, kirjutas ta seal kommentaari ühele osale Dante teosest ja illustreeris "Infernot", mille ta trükkis, kulutades selle üle palju aega, ning see töölt hoidumine tõi kaasa tõsiseid häireid tema elutegevuses". Nii iseloomustas Vasari esimest trükitud Dante't (1481) koos Botticelli kaunistustega; ta ei suutnud ette kujutada, et uus trükikunst võiks kunstnikku hõivata. Mis puutub teemasse, siis kui Fra Girolamo Savonarola hakkas kuulutama põrgutuld ja hukkamõistmist, sai tundlik Sandro Botticelli üheks tema poolehoidjaks, piagnone jättis maalimise kui maise edevuse, põletas suure osa oma varajasest loomingust, langes selle tagajärjel vaesusse ja oleks nälga jäänud, kui ta poleks saanud oma endiste patroonide õrnat toetust.

Primavera (1478): Firenze renessansiaja kevadise uuenemise ikoon. Maal on ka Medici villas Castellos, omamoodi ripatsina "Veenuse sünni" juurde. Vasakult paremale: Merkuur, kolm graatsia, Veenus, Flora, Chloris, Zephyrus. Pange tähele, et Venuse kuju keskel sarnaneb madonnaga, seega paganliku ja kristliku neoplatooniline sulandumine, kuid näod on tõelised portreed: näiteks paremal olev Grace on Caterina Sforza. Kuigi Botticelli mütoloogilistest maalidest on säilinud suhteliselt vähe, on Primavera tema klassikalise mütoloogia kasutamine vahendina, et illustreerida tegelikult keskaegsest õukondlikust armastusest tulenevaid tundeid. (Jean Sezneci raamat paganliku antiikviajastu säilimisest ja uutest kasutusviisidest renessansis uurib neid teemasid). Primavera võib lugeda ka kui poliitilist allegooriat: Armastus (Amor) oleks Rooma ("Roma" itaalia keeles); kolm graatsia Pisa, Napoli ja Genova; Merkuur Milano; Flora Firenze; Mai Mantova; Cloris ja Boreas Veneetsia ja Bozen-Bolzano (või Arezzo ja Forlì).