Andrea del Verrocchio (umbes 1435 - 1488) oli itaalia skulptor, kullassepp ja maalikunstnik. Tal oli oluline töökoda Firenzes. Paljud teised renessansiajastu maalijad olid Verrocchio õpipoisid või töötasid tema töökojas. Nende hulka kuulusid Botticelli, Ghirlandaio ja Perugino. Verrocchio kõige kuulsam õpipoiss oli Leonardo da Vinci. Tema töökojas valmisid nii altarite ja portreede kui ka monumentaalsete skulptuuride tellimustööd. Verrocchio oli tuntud oma kõrge tehnilise meisterlikkuse poolest — eriti pronksi valamisel, kullatöödes ja joonistusoskuses — ning tema käe all õppis mitu tähtsat renessansi kunstnikku.

Verrocchio sündis Firenzes 1435. aastal. Tema isa oli Michele di Francesco Cioni, kes ei olnud Verrocchio emaga abielus. Michele valmistas plaate ja telliseid. Hiljem töötas ta maksukogujana. Ta töötas Medici pankurite perekonna heaks, seejärel kolis ta Veneetsiasse. Andrea varane elu ja perekondlik taust aitasid tal saada ligipääsu linna käsitöö- ja kunstiringkondadele ning Medici patroonlus võimaldas tema töökojal kasvada.

Kui Verrocchio sündis, sai ta nimeks Andrea di Francesco di Cioni. Tema nimi muudeti Andrea del Verrocchio'ks, kui ta sai kullassepa Verrocchio õpipoisiks (kes oli tõenäoliselt Francesco di Luca Verrocchio, kes oli väga rikas ja edukas). Kullasepa õpipoisina õppis Verrocchio valmistama ehteid ja kuldseid lauanõusid, nagu taldrikuid, nõusid, kannusid ja soolakonteinereid. Ta õppis, kuidas vasardada kulda õhukesteks lehtkullaks ja kasutada seda pildiraamide, kujude ja valgustatud käsikirjade kaunistamiseks. Ta õppis ka pronksist kujude valmistamist. Verrocchio pronksist kujud on tema kõige kuulsamad tööd. Lisaks valdamisele oli oluline ka tema võime juhtida suurt ateljeed, kus jagati töid, õpetati õpilasi ja täideti suurte patroonide tellimusi.

Sel ajal kohtus Verrocchio Donatelloga. Donatellost sai üks kuulsamaid skulptoreid läbi aegade. Ta tegi palju rohkem kujusid kui Verrocchio. Kuid nii Donatello kui ka Verrocchio tegid mõlemad Goliathi peaga Taaveti kuju ja mõlemad tegid suure kuju kuulsast sõdurist hobuse seljas (ratsapatarei). Kunstiajaloolased võrdlevad sageli kahte Davidit ja kahte ratsanikupatsit. Kuigi Donatello oli pioneer eelkõige vormi ja ruumilise liikumise kujutamisel, tõi Verrocchio oma töödesse sageli suurepärase anatoomilise täpsuse ja dramaatilise liikumise ning ta kasutas oskuslikult pronksi tehnilisi võimalusi.

Tuntumad tööd ja projektid

  • Pronksist "David" (u. 1465–1470) — üks Verrocchio tuntumaid skulptuure, mis näitab noore sõdurpoisi elavat poseerimist ja meisterlikku pronksi kasutust; tööl on oluline koht tema skulptuuripärandis ja see on seotud Firenzega (näitamisel muuseumides nagu Museo Nazionale del Bargello).
  • "Ristimise stseen" ehk "The Baptism of Christ" (u. 1472–1475) — maal, mis oli Verrocchio ja tema ateljee ühine töö; selle teose ühe ingli osa on traditsiooni järgi maalinud noor Leonardo da Vinci, mis näitab õpipoisi varajast andekust ja ateljee õpetuse taset.
  • Ratsamonument Bartolomeo Colleonile — suur ratsamonument, mille tellis Veenetsia; Verrocchio kavandas ja alustas seda tööd, kuid suri 1488. aastal enne töö lõplikku paigaldamist, ning monument valmis pärast tema surma (projektiga seoses töötasid tema järgijad).

Töökoja õpe ja mõju

Verrocchio ateljee oli oluline õppekoht: noored kunstnikud õppisid seal joonistamist, anatoomiat, metallitöötlust ja maalimist praktiliste ülesannete kaudu. Õpilased osalesid nii skulptuuride valmistamises, valukompositsioonide ettevalmistamises kui ka altarimaalide ja dekoratiivtööde tegemises. Verrocchio õpetas oma õpilasi tähelepanelikkusele kujude modelleerimisel ning tunnetusele, kuidas liigutada figuure ruumis nii, et need jääksid nii naturalistlikuks kui rahuldaksid monumentaalseid nõudeid. Tema mõju noorematele, eelkõige Leonardole, oli märkimisväärne — Leonardo omandas Verrocchiolt tehnilisi oskusi, mis hiljem aitasid tal arendada oma uuenduslikku kunstilist lähenemist.

Stiil, tehnika ja pärand

Verrocchio stiil ühendab hiliskeskaegse dekoratiivsuse ja varajase renessansi naturalismi. Tema skulptuuridel on sageli tugev tundelisus, elav liikumine ja täpne anatoomia; kullatööde ja joonistuste puhul paistab silma peen detailitöö. Ta oli tehniliselt väga suutlik valama suuri pronksreljeefe ja monumentaalseid kujusid ning oskas kombineerida erinevaid materjale ja dekoratiivseid võtteid. Surres 1488. aastal (tõenäoliselt Veneetsias), jäi Verrocchio järel suurateline ateljee ja mitu õpilast, kes kandsid edasi tema meetodeid ning aitasid kujundada kõrgetasemelist itaalia renessanssi.

Tema pärand ilmneb nii konkreetsetes teostes kui ka õpilaste töödes: Verrocchio andis edasi oskusi ja ideid, mis aitasid kujundada 15. sajandi lõpu ja 16. sajandi alguse kunstilist arengut Itaalias. Tänapäeval hinnatakse teda nii suuremeelse meistri kui ka olulise pedagoogi ja meistrimehena, kelle töökojas tekkisid mõned renessansi kõige mõjukamad nimed.