Anne Frank

Varajane elu

Anne Frank sündis 12. juunil 1929 Saksamaal Frankfurdis. Ta oli saksa ärimehe Otto Franki (1889-1980) ja Edith Frank-Holländeri (1900-45) teine tütar. Margot Frank (1926-45) oli tema vanem õde. Frankid olid juudid ja nad elasid koos paljude juudi ja mittejuudi kodanikega. Anne ja Margot kasvasid üles koos katoliiklaste, protestantide ja juudi sõpradega. Frankide perekond ei järginud kõiki judaismi tavasid. Edith Frank oli väga religioosne, kuigi tema abikaasa oli rohkem huvitatud õppimisest. Tal oli suur raamatukogu ja mõlemad vanemad julgustasid lapsi lugema.

13. märtsil 1933 toimusid Frankfurdis valimised, mille võitis Adolf Hitleri natside partei. Peaaegu kohe algasid antisemitismiaktid. Frankid kartsid, mis võib nendega juhtuda, kui nad Saksamaale jäävad. Seetõttu läksid Edith ja lapsed hiljem samal aastal Aachenisse. Nad jäid sinna Edithi ema Rosa Holländeri juurde. Otto jäi Frankfurti, kuid pärast seda, kui ta sai pakkumise alustada ettevõtet Amsterdamis, kolis ta sinna, et alustada äri ja leida oma perele elamispind. Frankid kuulusid nende 300 000 juudi hulka, kes põgenesid Saksamaalt aastatel 1933-1939.

Otto Frank alustas tööd Opekta tehases. Opteka oli ettevõte, mis müüs pektiini. Otto Frank leidis korteri Amsterdami Merwedepleini (Merwede Square) ääres. Veebruariks 1934 olid Edith ja lapsed Amsterdami jõudnud ning Anne ja Margot hakkasid koolis käima. Margot käis riiklikus koolis ja Anne Montessori koolis. Margotile meeldis matemaatika, Anne eelistas aga lugemist ja kirjutamist. Tema sõber Hanneli Goslar mäletas hiljem, et Anne kirjutas juba noorena sageli, kuigi ta püüdis seda, mida ta kirjutas, varjata ja talle ei meeldinud sellest rääkida. Margot ja Anne olid väga erinevad isiksused. Margot oli viisakas, vaikne ja mõtlik, Anne aga julge, energiline ja sõbralik.

1938. aastal asutas Otto Frank teise ettevõtte, Pectaconi. Pectacon müüs ürte, soolasid ja maitseainesegusid, mida kasutati vorstide valmistamiseks. Hermann van Pels töötas Pectaconis maitseainete abina. Ta oli juudi lihunik. 1939. aastal tuli Edithi ema Frankide juurde elama. Ta jäi nende juurde kuni surmani 1942. aasta jaanuaris.

1940. aasta mais tungis Saksamaa Madalmaadesse. Valitsus hakkas juutidele haiget tegema, kehtestades eeskirju ja seadusi nende vabaduse kohta. Õed Frankid õppisid mõlemad hästi ja neil oli palju sõpru. Kuid uus seadus, et juudi lapsed võivad käia ainult juudi koolis, sundis neid kolima juudi kooli. Ettevõtted, kus Otto Frank töötas, andsid talle endiselt raha, kuid nad muutusid vaesemaks. Sellest ei piisanud nende pere ülalpidamiseks.

Enne peitmist

Anne Frank sai 12. juunil 1942 oma 13. sünnipäevaks raamatu, mida ta oli paar päeva varem oma isale näidanud. See oli tegelikult autogrammiraamat, millel oli punavalge riie ja väike lukk esiküljel, kuid Anne otsustas seda kasutada päevikuna. Ta hakkas sinna peaaegu kohe kirjutama. Enamik tema esimestest kirjutistest on tavalistest elulugudest, kuid ta kirjutas ka mõnest muust asjast.

1942. aasta juulis andis juudi väljarände keskasutus (Zentralstelle für jüdische Auswanderung) korralduse Margot Franki töölaagrisse toimetamiseks. Otto Frank ütles oma perekonnale, et nad peidavad end Prinsengrachti tööpaigast kõrgemal ja tagapool asuvates ruumides. Prinsengracht oli Amsterdami ühe kanali kõrval asuv tänav, kus mõned tema kõige usaldusväärsemad töötajad neid aitaksid. Margot'ile saadetud teade sundis neid kolima paar nädalat varem, kui nad olid oodanud.

Piilumine

Anne isa Otto Frank kartis, et natsid leiavad tema ja tema perekonna, mida ta pidi kaitsma, ja rääkis siis mõnede inimestega, kes töötasid tema ettevõttes. Üks neist oli umbes 33-aastane noor naine, kelle nimi oli Miep Gies. Ta ütles talle, et vajab abi - ta kavatseb oma ettevõtte ülemise korruse muuta enda ja oma pere salajaks peidupaigaks, mida nimetatakse "Secret Annex". Miep ja teised peaksid aitama neil oma saladust hoida ja tooma neile toitu. Nad varjusid oma salajases peidikus kaks aastat, ilma et natsid neid avastaksid. Anne Frank jättis kõik oma ülejäänud asjad Frankfurti.

Miep nõustus aitama. 1942. aastal kolis perekond Frank koos Van Pellide (ja nende poja Peteriga) ja hambaarst Fritz Pfefferiga nende poolt ettevalmistatud salajasse lisakorterisse. Nad kavatsesid jääda sinna sõja lõpuni. Nad lootsid, et sõda lõpeb varsti, kuid seda ei juhtunud. Nad veetsid oma peidupaigas umbes kaks ja pool aastat, ilma et nad oleks saanud kunagi päikese kätte minna. Päeval pidi perekond olema väga vait, sest allkorrusel jätkusid äritegevused ja kõik töölised ei teadnud, et perekond Frank peidab end hoone ülemises osas.

Mõned kuud enne Frankide peidikusse minekut sai Anne sünnipäevaks päeviku. Ta nimetas oma päevikut "Kitty" ja kirjutas sellesse kõigest, mis temaga ja tema perekonnaga juhtus. Anne oli alles noor tüdruk, kuid ta oskas ilusti kirjutada. Ta kirjutas kõigest sellest, millest noored tüdrukud mõtlevad - kuidas ta tuli toime oma sõprade ja vanematega, poistega (päris palju Peteriga), oma elust ja tunnetest. Mõne aja pärast oli Anne'il üks kindel ambitsioon, ta püüdis saada kirjanikuks. Ta lootis kirjutada raamatu, mida kõik loeksid.

Kokku elas samas hoones peidus 78 perekonda, mis tähendas kokku 700 inimest.

2 aasta pärast oli tulnud üks varas, kes ei võtnud palju, kuid umbes kahe ja poole aasta pärast peidus olles, mitte kaua enne sõja lõppu, tabati varas ja vastutasuks selle eest, et ta ei läheks vangi või surma, ütles ta natsidele, et üks juudi perekond - Frankid - on peidus. Natsisõdurid tulid Frankide salajasse peidikusse. Nad saatsid Frankid ja teised koonduslaagrisse. Miep Gies leidis Anne päeviku ja pani selle sahtlisse. Ta tahtis seda kuni sõja lõpuni turvaliselt hoida. Ta lootis, et Anne naaseb ja ta saab talle päeviku tagasi anda.

Kuid seda ei pidanud juhtuma. Anne isa Otto Frank elas sõja üle ja tuli tagasi Amsterdami. Ta lootis, et ka tema perekond on ellu jäänud - kuid seda ei juhtunud. Kogu perest jäi ellu ainult tema. Tema naine tapeti Auschwitzis. Anne ja tema vanem õde Margot surid Bergen-Belseni koonduslaagris tüüfusesse - vaid kuu aega enne seda, kui liitlasvägede poolt laager vabastati. Vabanedes leidis ta Anne'i päeviku ja avaldas selle.

Merwedepleini kortermaja, kus perekond Frank elas aastatel 1934-1942.

Päevik

Kui Teine maailmasõda lõppes, andis Miep Gies Otto Frankile Anne Franki päeviku ja kimbu märkmeid. Otto Frank otsustas seejärel avaldada Anne Franki mälestuseks tema päeviku.

Miep Gies oli Otto Franki juures, kui ta sai kirja, milles teatati, et tema kaks tütart on surnud. Nüüd teadis ta, et Anne ei tule kunagi oma päeviku järele tagasi. Ta läks sahtlisse, kus päevikut hoiti, ja andis selle Otto Frankile. Inimesed, kes olid Anne'ile lähedased, lugesid päevikut. Nad ütlesid Otto Frankile, et ta peaks selle avaldama. Anne tahtis saada kuulsaks kirjanikuks. Nüüd saaksid inimesed lugeda tema raamatut ja nad saaksid teada ka sellest, kui raske oli juutidel sõja ajal, ning imelistest inimestest, kes neid aitasid.

Otto lasi Anne päeviku trükkida. Sellest sai üks maailma enim loetud raamatuid. Seda on trükitud enam kui 60 keeles ning inimesed üle kogu maailma on seda tõestisündinud lugu lugenud ja nautinud. Täna saab sissepääsutasu eest külastada Amsterdamis asuvat maja, kus Anne Frank ja tema perekond end sõja ajal varjasid. Saate näha ka päevikut, mille ta kirjutas.

 

Anne Franki päeviku koopia, mis on eksponeeritud Anne Franki keskuses Berliinis, Saksamaal.