Hollandi lahing 1940: Saksa invasioon, Rotterdami pommitamine ja kapituleerumine

Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale sõja 1939. aastal, pärast seda, kui Saksamaa tungis Poolasse. Talveperioodil 1939-1940 ei toimunud Lääne-Euroopas ühtegi suuremat maismaarünnakut. Selle aja jooksul suurendasid britid ja prantslased oma vägesid, et valmistuda pikaks sõjaks, ja sakslased okupeerisid Poola.

9. oktoobril andis Adolf Hitler korralduse plaanida sissetungi Madalmaadesse. Ta tahtis neid kasutada Suurbritannia ründamise baasina. Samuti tahtis ta takistada liitlasvägede rünnakut, mis võiks ohustada Ruhri piirkonda.

Hollandlased ei olnud valmis sissetungi peatamiseks. Kui Hitler võimule tuli, olid hollandlased hakanud relvastuma, kuid aeglasemalt kui Prantsusmaa või Belgia. Alles 1936. aastal hakkas Hollandi valitsus suurendama oma kaitse-eelarvet.

Hollandi valitsused ei näinud Saksamaad sõjalise ohuna. Osalt seetõttu, et nad ei tahtnud tekitada probleeme olulise kaubanduspartneriga. Madalmaad ei kritiseerinud natside poliitikat. Hollandlased kehtestasid ranged eelarvepiirangud, et võidelda Suure majanduslangusega, mis oli Hollandi ühiskonnale raske.

Hendrikus Colijn, Madalmaade peaminister aastatel 1933-1939, ei uskunud, et Saksamaa läheb vastuollu Madalmaade neutraalsusega ja tungib Madalmaadesse. Kõrgemad ohvitserid ei püüdnud julgustada sõjalise kaitse parandamist.

Rahvusvaheline stress kasvas 1930. aastate lõpus. Riike panid muretsema Saksa okupatsioon Reinimaa 1936. aastal, 1938. aasta Anschluss ja Sudeedikriis, Böömimaa ja Moraavia Saksa okupatsioon 1939. aastal ning Itaalia sissetung Albaaniasse 1939. aasta kevadel.

Need sündmused panid Hollandi valitsuse olema ettevaatlikum, kuid nad piirasid oma reaktsiooni nii palju kui võimalik. Nende kõige olulisem reaktsioon oli 100 000 mehe võitlusvalmiduse saavutamine 1939. aasta aprillis.

Pärast Saksamaa sissetungi Poolasse 1939. aasta septembris ja Teise maailmasõja algust lootsid Madalmaad jääda neutraalseks. Madalmaad olid 25 aastat varem olnud neutraalsed Esimese maailmasõja ajal.

Hollandi armee oli 24. augustiks valmis ja asus kaevikutesse. Kaitsele kulutati suuri summasid (peaaegu 900 miljonit guldenit). Sõja ajal oli väga raske hankida uusi relvi. Madalmaad olid tellinud osa varustusest Saksamaalt, mis viivitas tarneid.

Suur osa kaitsevahenditest kasutati Hollandi Ida-India (praegune Indoneesia) jaoks. Suur osa rahast kulus kolme lahingukruiiseri ehitamise kavale.

Madalamaade asukoht Prantsusmaa ja Saksamaa vahel muutis selle piirkonna heaks marsruudiks, mille kaudu kumbki pool saaks teist rünnata. Winston Churchill püüdis 20. jaanuari 1940. aasta raadiosõnavõtus Hollandi liidumaale ja brittidele ühineda. Nii belglased kui ka hollandlased keeldusid, kuigi Belgia oli saanud teada Saksamaa rünnakuplaanidest.

Liitlased plaanisid 1941. aasta suvel Saksamaad rünnata. Prantslased mõtlesid minna vastuollu Madalamaade neutraalsusega ja rünnata neid, kui nad ei oleks enne liitlastega liitunud. Kui Saksamaa ründaks Madalmaid, peaksid liitlased minema läbi Belgia. Liitlased muretsesid ka selle pärast, et Madalmaad võivad lubada Saksa armee Belgiasse läbi oma maade lõunaosa.

Hollandi valitsus ei otsustanud kunagi, mida teha. Enamik ministreid soovis rünnakule vastu seista. Vähemus keeldus Saksamaa liitlaseks saamisest. Madalmaad püüdsid korraldada rahukokkulepet liitlaste ja Saksamaa vahel.

Pärast Saksamaa sissetungi Norrasse ja Taani, millele järgnes Jaapani hoiatus, et Saksamaa kavatseb rünnata Madalmaid, teadis Hollandi sõjavägi, et nad peavad võitlema. Nad hakkasid sõjaks valmistuma. Hollandi piirivalveüksused pandi valmisolekusse.

Teated viienda kolonni (riigis tegutsevad vaenlase agendid) kohta Skandinaavias tekitasid hirmu, et ka Madalmaades on Saksa agendid ja reeturid. Hollandlased valmistusid rünnakuteks lennuväljade ja sadamate vastu.

19. aprillil kuulutasid Madalmaad välja erakorralise seisukorra. Enamik tsiviilisikuid arvas siiski, et nende riigis ei pruugi olla sõda. Madalmaad lootsid vältida hirmsa hulga hukkunutega sõda. 10. aprillil palusid Suurbritannia ja Prantsusmaa taas Hollandi Vabariigil astuda liitlaste poolel sõda. Taas keeldusid hollandlased.

Hollandi väed

Hollandi armee

Hollandis oli võimalik hea kaitse. Maa aitas kaitsjat ja seal oli tugev tööstusbaas, sealhulgas relvatööstus. Wehrmachtil puudus varustus ja väljaõpe, kuid Hollandi armee oli väga nõrk.

Sakslastel oli parem varustus kui Madalmaadel. Saksa kaasaegsel armeel olid tankid ja sukeldumispommitajad (näiteks Junkers Ju 87 Stuka). Hollandi armee soomusväeosad olid vaid 39 soomusautot ja viis tanketti ning õhujõud kahest lennukist.

Hollandi sõjavägi ei olnud pärast esimest maailmasõda saanud palju uut varustust. 1920. aastatel piiras Hollandi valitsus oma kaitse-eelarvet 1920. aastast kuni 1927. aastani kestnud majanduslanguse tõttu. Sel kümnendil kulutati varustusele vaid 1,5 miljonit guldenit aastas. Alles 1936. aasta veebruaris võeti vastu seaduseelnõu, millega loodi spetsiaalne 53,4 miljoni guldeni suurune kaitsefond.

Väljaõpetatud vägede, suure professionaalse organisatsiooni või heade relvade puudumine raskendas Hollandi vägede suurendamist. Suurematele üksustele piisas vaid suurtükiväest. Kergejalaväepataljonid olid üle kogu riigi laiali, et vaenlase liikumist pidurdada.

Neil oli palju pommikaste, umbes kaks tuhat, kuid liinid olid õhukesed. Kaasaegseid suuri kindluseid, nagu Belgia Eben Emaeli kindlus, ei olnud olemas. Ainus kaasaegne kindlustus oli Kornwerderzandi linnus.

Kokku oli Madalmaade vägedes 48 jalaväerügementi ning 22 jalaväepataljoni piirikaitseks. Võrdluseks, Belgias oli 22 täielikku diviisi ja 30 diviisi, kui väiksemad üksused kaasata.

Pärast 1939. aasta septembrit üritasid hollandlased olukorda parandada, kuid väheste tulemustega. Saksamaa viivitas relvatarnetega. Prantsusmaa ei tahtnud müüa relvi armeele, mis ei olnud tema poolel. Hollandlased ei saanud relvi teisest võimalikust allikast, Nõukogude Liidust, sest hollandlased ei tunnustanud nende kommunistlikku valitsust.

Teistel riikidel olid head soomusväed. Hollandi armeel oli kaks soomusmasinate rühma, kummaski kümmekond sõidukit; üks viiest Carden-Loyd Mark VI tankettidest koosnev rühm oli nende kogu soomus.

Hollandi suurtükiväel oli 676 haubitsat ja põllutükki: 310 Kruppi 75 mm põllutükki; 52 Boforsi 105 mm haubitsat, mis olid ainsad tõeliselt moodsad; 144 Kruppi 125 mm suurtükki; 40 150 mm sFH13; 72 Kruppi 150 mm L/24 haubitsat ja 28 Vickersi 152 mm L/15 haubitsat.

Tõrjekahuritena oli saadaval 386 Böhler 47 mm L/39, kuid neid ei olnud piisavalt. Oli veel kolmsada vana 6 Veldi (57 mm) ja 8 Staali (84 mm) põllutükki. Saksamaalt tellitud 120-st kaasaegsest 105 mm suurtükist oli sissetungi ajaks kohale toimetatud vaid kaheksa. Enamik suurtükke oli hobustega.

Hollandi jalavägi kasutas umbes 2200 7,92 mm Schwarzlose M.08 kuulipildujat ja kaheksasada Vickersi kuulipildujat. Paljud neist asusid pommituskohtades; igal pataljonil oli kaheteistkümnest raskekuulipildujakompanii.

Hollandi jalaväeüksustel oli kerge kuulipilduja, M.20 Lewis kuulipilduja, mida oli olemas umbes kaheksa tuhat. See relv jäi sageli kinni ja see ei sobinud rünnakuteks. Enamikul Hollandi jalaväeüksustel oli Hollandi Mannlicheri püss. Seda relva oli kasutatud üle 40 aasta ja see oli vananenud, kuid Hollandi sõjaväel polnud raha selle väljavahetamiseks.

Igale rügemendile oli vaid kuus 80 mm mürsku. See raskendas Hollandi jalaväe võitlust.

Hoolimata sellest, et Madalmaades tegutses Philips, üks Euroopa suurimaid raadioseadmete tootjaid, kasutas Hollandi armee peamiselt telefone. Ainult suurtükiväele oli antud 225 raadioseadet.

Õhurünnaku oht

Pärast Saksa rünnakut Taanile ja Norrale 1940. aasta aprillis, kui sakslased kasutasid suurel hulgal õhudessantvägesid, olid hollandlased mures sarnase rünnaku pärast.

Selliste rünnakute peatamiseks paigutati viis jalaväepataljoni peamistesse sadamatesse ja lennuväebaasidesse, näiteks Haagi Ypenburgi lennuväljale ja Rotterdami Waalhaveni lennuväljale. Neile anti ründekuulipildujad, kaks tankikompaniid ja kaksteist operatiivset soomusautot 24-st. Hollandlased panid üle kogu riigi 32 haiglaalaeva ja viisteist rongi, et hõlbustada vägede liikumist.

Hollandi õhujõud

Hollandi õhujõududel oli 155 lennukit: 28 kahemootorilist Fokker G.1 hävitajat; 31 Fokker D.XXI ja seitse Fokker D.XVII hävitajat; kümme kahe mootoriga Fokker T.V, viisteist Fokker C.X ja 35 Fokker C.V kergpommitajat, kaksteist Douglas DB-8 sukeldumispommitajat (mida kasutati hävitajana) ja seitseteist Koolhoven FK-51 luurelennukit. 155 lennukist 74 olid kahelennukid. Neist 125 lennukit töötasid.

Õhujõudude koolis kasutati kolme Fokker D.XXI, kuut Fokker D.XVII, ühte Fokker G.I, ühte Fokker T-V ja seitset Fokker C.V ning mitmeid treeninglennukeid. Veel nelikümmend lennukit oli merelennuväe teenistuses koos umbes sama suure hulga reserv- ja treeninglennukitega.

Madalmaade sõjalennundustööstus, mis koosnes Fokkerist ja Koolhovenist, oli olemas. Hollandi sõjavägi ei saanud endale siiski uusi lennukeid lubada.

Koolitus ja valmisolek

Hollandi armee oli halvasti varustatud. Samuti oli see halvasti välja õpetatud. Pataljonist suuremate vägede juhtimisel oli vähe kogemusi. Alates 1932. aastast kuni 1936. aastani ei korraldanud Hollandi armee raha kokkuhoiu eesmärgil suviseid väliõppusi. Samuti puudusid sõduritel paljud oskused. Kuni 1938. aastani teenisid need, kes võeti teenistusse, ainult 24 nädalat, millest piisas vaid jalaväe baaskoolituse saamiseks. Samal aastal pikendati teenistusaega üheteistkümnele kuule. Professionaalseid sõjaväelasi polnud palju. Aastal 1940 oli ainult 1206 kutselist ohvitseri.

Enamus aega kulus kaitsevõimede ehitamisele. Sel perioodil piiras laskemoona puudus lahingumoona harjutamist ja üksused ei olnud organiseeritud. Maikuus 1940 ei olnud Hollandi armee lahinguks valmis. See ei suutnud teha suuremat rünnakut ega liikuda lahinguväljal.

Saksa kindralid ja Hitler arvasid, et Hollandi sõjavägi on nõrk. Nad eeldasid, et Hollandi saab vallutada umbes kolme kuni viie päevaga.

Hollandi kaitsestrateegia

Struktuurielemendid

17. sajandil töötas Hollandi Vabariik välja kaitsesüsteemi, mida nimetati Hollandi vesiliiniks. See suutis kaitsta kõiki suuremaid linnu läänes, üleujutades osa maastikku. sajandi alguses nihutati see liin ida poole, Utrechtist kaugemale. Hiljem ehitati kindluseid.

Seda uut positsiooni nimetati New Holland Water Line'iks. Liin sai 1940. aastal uued pommituskohad. Liin asus allpool merepinda. See võimaldas seda üleujutada mõne meetri kõrguse veega. See oli paatide jaoks liiga madal, kuid piisavalt sügav, et muuta pinnas mudaks. New Holland Water Line'ist lääne pool asuvat ala nimetati Fortress Hollandiks (hollandi keeles: Vesting Holland; saksa keeles: Festung Holland). Idakülge kattis IJsseli järv ja lõunakülge kaitsesid kolm jõge. See pidi vastu pidama pikka aega.

Mõned inimesed arvasid, et kaitsevägi kaitseb riiki kolm kuud ilma liitlaste abita. Enne sõda kavatseti liikuda sellesse positsiooni ja loota, et Saksamaa sõidab teel Belgiasse ainult läbi lõunaprovintside ja jätab Hollandi kahjustamata.

Selline suhtumine tegi 1939. aastal võimatuks läbirääkimised liitlastega kaitse üle. Saksa diplomaatide ettepanekud, et Madalmaade valitsus nõustuks Saksamaa edasitungiga riiki, lükati tagasi.

Alates 1939. aasta septembrist ehitati idapoolsemat peakaitseliini (MDL). See teine kaitsepositsioon kaevati väliarmee juhataja kindralleitnant Jan Joseph Godfried parun van Voorst tot Voorsti käsul. Seda liini pikendati lõunapoolse osa võrra Maasi jõe ja Belgia piiri vahel. Lõunas oli eesmärk sakslaste viivitamine, et prantslased saaksid edasi liikuda.

Neljas ja teine armeekorpus paigutati Grebbe'i joonele; kolmas armeekorpus paigutati Peel-Raam positsioonile, mille lõunapoolse külje katmiseks oli selle taga kerge diviis. A ja B brigaad paigutati Alam-Reini ja Maasi vahele. Esimene armeekorpus oli reservina Hollandi kindluses, mille lõunaserva kaitses veel kümme pataljoni ja idakülge kuus pataljoni. Kõik need liinid olid kaitstud pommituskastidega.

Vägede paiknemine

Selle peamise kaitseliini ees asus IJssel-Maaslinie. Sellel olid pommituskohad ja neliteist "piiripataljoni". 1939. aasta lõpus soovis kindral Van Voorst tot Voorst kasutada jõgesid kaitseks. Ta pakkus välja lahingu Arnhemi ja Gennepi lähedal asuvatel ülekäigukohtadel, et sundida Saksa diviise kasutama palju oma energiat enne, kui nad olid jõudnud MDL-i.

Hollandi valitsus ja kindral Reijnders pidasid seda liiga riskantseks. Valitsus soovis, et armee osutaks vastupanu Grebbe liinil ja Peel Raami positsioonil ning langeks seejärel tagasi Hollandi kindlusesse. Reijndersile ei antud täielikku sõjalist võimu kaitsetsoonides. Nende erimeelsuste tõttu ülemustega astus ta 5. veebruaril 1940 tagasi. Tema asemele tuli kindral Henry G. Winkelman, kes otsustas, et põhjaosas tuleb lahingut pidada Grebbe'i liinil, osaliselt seetõttu, et seal on lihtsam vasturünnakuid korraldada.

Võltssõja ajal ütlesid hollandlased, et nad on neutraalsed. Hollandi sõjavägi rääkis salaja nii Belgia kui ka Prantsusmaaga, et korraldada ühine kaitse Saksa sissetungi vastu. See ebaõnnestus, sest tekkisid erimeelsused selle kohta, millist strateegiat järgida.

Kooskõlastamine Belgiaga

Belgia, kuigi ta ütles, et on neutraalne, oli teinud kokkuleppeid koostööks liitlaste vägedega. See raskendas hollandlaste jaoks kokkuleppeid belglastega. Ta ei kiitnud heaks Van Voorst tot Voorsti plaani hõivata "Oranje positsioon, et moodustada Belgia liinidega pidev joon.

Kui Winkelman võttis juhtimise üle, tegi ta 21. veebruaril ettepaneku, et Belgia rajab ühendusliini Peel Raami positsiooniga piki Zuid-Willemsvaart'i Belgia osa. Belglased keeldusid sellest, kui hollandlased ei saatnud uusi vägesid Limburgi. Hollandi väed ei olnud kättesaadavad. Belgia korduvatest taotlustest kaitsta Oranje positsiooni keeldus Winkelman.

Seetõttu otsustasid belglased invasiooni korras kõik oma väed oma peamise kaitseliini, Alberti kanali, juurde tagasi tõmmata. Sellega tekkis neljakümne kilomeetri laiune lõhe. Prantslastel paluti seda täita. Nüüd oli Prantsuse ülemjuhataja kindral Maurice Gamelin rohkem kui huvitatud hollandlaste kaasamisest oma pidevasse kaitseliini. Kuid ta ei tahtnud oma varustusliine nii kaugele venitada, kui belglased ja hollandlased ei asuks liitlaste poolele. Kui mõlemad rahvad keeldusid, ütles Gamelin, et ta võtab positsiooni Breda lähedal.

Winkelman otsustas 30. märtsil pärast sakslaste rünnakut Peel-Raam positsioonist loobuda. Ta tõmbas oma kolmanda armeekorpuse tagasi Lingele. Sellele Waal-Linge positsioonile kavandati pommikastid; pommikastide eelarvet suurendati saja miljoni guldeniga.

Prantsuse strateegia

Lisaks Hollandi armeele ja Saksa 18. armeele tegutses Hollandi pinnal ka kolmas vägi: Prantsuse 7. armee. Nii prantslased kui ka sakslased nägid võimalust üllatusrünnakuks. Sakslaste jaoks tähendaks see Antwerpeni-Namuri liini möödumist.

Oluliste asukohtade kaitsmiseks vaenlase eest oli vaja kiireid vägesid. Juba ammu enne sakslasi olid prantslased mõelnud, et kasutada kiirrünnakute tegemiseks õhudessantvägesid. Üks mereväediviis ja üks jalaväediviis pidid minema Meremaale, et blokeerida Lääne-Schelde Saksa piiriületuse vastu.

Prantsuse ülemjuhataja kindral Maurice Gamelin kartis, et hollandlased alistuvad või nõustuvad Saksa kaitsega. Ta määras endise Prantsuse strateegilise reservi, 7. armee, ümber Antwerpeni ette. See vägi koosnes 16. armeekorpusest, 9. motoriseeritud ja 4. jalaväediviisist ning 1. armeekorpusest, mis koosnes 25. motoriseeritud jalaväediviisist ja 21. jalaväediviisist.

Hiljem tugevdati seda armeed 1. mehhaniseeritud kerge diviisiga, mis oli Prantsuse ratsaväe soomusdiviis. Koos kahe Meremaal asuva diviisiga tuli kasutada seitse Prantsuse diviisi.

Kuigi Prantsuse vägedel oleks rohkem motoriseeritud üksusi kui sakslastel, ei saanud nad loota, et jõuavad lahingus oma kohale enne vaenlast. Nende ainus väljavaade sakslasi võita oli kasutada raudteetransporti.

Nad peaksid oma väed Breda lähedal koondama. Neil oli vaja Hollandi vägesid Peel-Raami positsioonil, et viivitada sakslasi veel paar päeva, et võimaldada Prantsuse vägedel liikuda ja kaevikuid kaevata. Need koosnesid soomus- ja motoriseeritud diviiside luureüksustest koos soomusautodega. Need paigutatakse kahte eriüksusesse.

Saksa strateegia ja väed

Fall Gelb'i plaanide ajal kaaluti mõtet jätta Hollandi kindlus üksi. Esimeses 19. oktoobri 1939. aasta plaanis soovitati täielikku okupeerimist. 29. oktoobri versioonis tehti ettepanek piirata sissetungi Venlo'st lõuna poole jääva joonega. 15. novembri Holland-Weisungis (Hollandi direktiiv) otsustati vallutada kogu lõunaosa, kuid põhjas mitte edasi tungida kaugemale kui Grebbe liin ja hõivata Friisi saared.

Hermann Göring soovis Hollandi täielikku vallutamist, sest tal oli vaja Hollandi lennuvälju, et neid Suurbritannia vastu kasutada. Ta kartis, et liitlased võivad tugevdada Hollandi kindluse ja kasutada lennuvälju Saksa linnade ja vägede pommitamiseks. Kiire lüüasaamine vabastaks ka vägesid teiste sektorite jaoks.

17. jaanuaril 1940 otsustasid nad vallutada kogu Madalmaad. Selle ülesande täitmiseks oli aga vähe üksusi. Fall Gelb'i peamine jõupingutus oleks tehtud kesklinnas, Namuri ja Sedani vahel. Rünnak Kesk-Belgias oli ainult trikk; ja rünnak Hollandi kindluse juures samuti ainult trikk.

Kuigi nii 6. kui ka 18. armee olid Hollandi piiril, liikusid esimesed, suuremad väed Venlo'st lõuna poole Belgiasse. See jätab ainult 18. armee kindral Georg von Küchleri juhtimisel Hollandi peaväe ründamiseks.

Kõikidest lahingus osalenud Saksa armeedest oli see kõige nõrgem. Selles oli ainult neli tavalist jalaväediviisi (207., 227., 254. ja 256. jalaväediviis), mida abistasid kolm reservdiviisi (208., 225. ja 526. jalaväediviis). Kuus neist diviisidest olid 1939. aasta augustis territoriaalsetest Landwehri üksustest loodud üksused. Neil oli vähe kutselisi ohvitsere ja vähe lahingukogemust.

Nagu Hollandi armee puhul, puudus enamikul sõduritest (88%) väljaõpe. Seitsmes diviis oli 526. jalaväediviis, millel puudus lahingukoolitus. Saksa diviisides oli 17 807 meest, mis oli viiekümne protsendi võrra suurem kui nende Hollandi diviisides. Neil oli kaks korda rohkem tulejõudu, kuid isegi siis ei olnud neil piisavalt mehi edukaks rünnakuks.

Et lisada rohkem mehi, anti ainukesele Saksa ratsadiviisile, 1. Kavalleriediviisile, ülesanne vallutada nõrgalt kaitstud provintsid IJsseli jõest ida pool. Hollandis Enkhuizeni lähedal tuli üritada maabumist praamidega. Kuna mõlemad katsed ei olnud tõenäoliselt edukad, tugevdati regulaardiviise SS-Verfügungsdivisioniga (sealhulgas SS-Standarten Der Führer, Deutschland ja Germania) ja Leibstandarte Adolf Hitleriga. Need ründasid Hollandi kindlustatud positsioone. See lisas siiski ainult 1 ¹⁄ ₃diviisi.

Võidu tagamiseks kasutasid sakslased uusi meetodeid. Sakslased olid välja õpetanud kaks õhudessantdiviisi. Esimene neist, 7. Flieger-Division, oli langevarjurite, teine, 22. Luftlande-Infanteriedivision, õhudessantjalaväe. Õhudessantväed vallutaksid Haagi ümbruse lennuväljad ja seejärel vallutaksid selle valitsuse koos Hollandi ülemjuhatuse ja kuninganna Wilhelminaga.

Plaani Fall Festung oli välja töötanud Hitler. Kui esimene rünnak ei õnnestu, vallutatakse Rotterdami, Dordrechti ja Moerdijki sillad, et võimaldada mehhaniseeritud jõudude sissetungi. See jõud pidi olema Saksa 9. panzerdiviis. See oli ainus Saksa soomusdiviis, millel oli vaid kaks tankipataljoni. 141 tanki oli rühmas kokku. Plaan oli, et nad lähevad läbi 254. ja 256. jalaväediviisi poolt loodud lünga Hollandi liinides. Seejärel ühineksid nad nendega, moodustades XXVI. Armeekorpuseks. Samal ajal pidid idas asuva Grebbe liini vastu ründama 207. ja 227. jalaväediviis, mis ühendati X. Armeekorpuseks, et võidelda Hollandi armee vastu. Plaan oli sundida hollandlased tagasi Hollandi kindluse idarindele või sellest kaugemale. Kui hollandlased ei alistu esimesel päeval, ründab kaheksateistkümnes armee kolmandal päeval lõunast Fortress Hollandit.

Saksa rahvale ja vägedele ei meeldinud mõte minna vastuollu Hollandi neutraalsusega. Sakslased ütlesid, et sissetungi eesmärk oli takistada liitlaste okupeerimist Madalamaades. Mõnedele Saksa ohvitseridele ei meeldinud natside valitsus ja nad olid samuti invasiooniga rahulolematud.

Üks neist oli kolonel Hans Oster, Saksa luureohvitser. Märtsis 1939 hakkas ta edastama teavet oma sõbrale, hollandi sõjaväeohvitserile Berliinis major Gijsbertus J. Sasile. See teave sisaldas ka Saksamaa rünnaku kuupäeva. Sas teavitas liitlasi. Sas teadis, et Taani ja Norra ründamise kuupäeva ei märganud. Kuigi ta ütles, et Saksa soomusdiviis püüab rünnata Hollandit ja et on plaanis kuninganna vallutamine, ei muudetud Hollandi kaitsekava.

4. mail hoiatas Sas, et rünnak on peagi tulemas. Kui 9. mai õhtul helistas Oster oma sõbrale ja ütles, et rünnak on varsti tulemas, pandi Hollandi väed valmisolekusse.

Oster oli Saksa vastupanuliikumise juht aastatel 1938-1943 ja üks neist, kes hukati pärast 20. juuli 1944. aasta pommiploviisi Hitleri tapmiseks.

10. mai

10. mai 1940. aasta hommikul ründas Saksamaa Madalmaid, Belgiat, Prantsusmaad ja Luksemburgi.

Öösel lendas Luftwaffe Hollandi maadele. Üks rühm, Kampfgeschwader 4 (KG 4), ründas Hollandi lennuvälju. Oberst (kolonel) Martin Fiebigi juhtimisel ründas KG 4 mereväe lennuvälja De Kooys, hävitades 35 lennukit. Fiebig lasti maha ja veetis viis päeva Hollandi sõjavangis.

KG 4 ründas ka Amsterdam-Schipholi, kus hollandlased kaotasid kolmandiku oma keskmistest pommitajatest, ja Haagi lennuvälju, kus KG 4 hävitas pooled 21-st kaitsvast hävituslennukist. KG 4 kaotas 10. mail 11 Heinkel He 111 pommituslennukit ja kolm Junkers Ju 88; KG 30 ja 54 veel üheksa pommituslennukit. Jagdgeschwader 26 (JG 26) ja Zerstörergeschwader 26 (ZG 26) tulistasid alla 25 hollandi lennukit, kaotades üheksa hävitajat, Albert Kesselringi Luftflotte 2 hävitas 41.

Päeva lõpuks jäi hollandlastele alles 70 lennukit. Nad jätkasid võitlust Luftwaffe vastu, tulistades 14. maiks alla 13 Saksa hävituslennukit.

Langevarjurid maandusid lennuväljade lähedal. Hollandi õhutõrjepatareid tulistasid alla arvukalt Ju 52 transpordilennukeid. Saksa Ju 52 kaotused lahingus olid umbes 250 lennukit.

Rünnak Haagi vastu oli läbikukkumine. Langevarjurid ei vallutanud Ypenburgi peamist lennuvälja õigeaegselt, et õhudessantjalavägi oleks saanud oma Junkersidega maanduda. Viis Landsverki, keda abistasid kuulipildujad, hävitasid kaheksateist Junkersi, tappes palju sõdureid.

Kui lennurada oli vrakkide tõttu blokeeritud, maandusid ülejäänud lennukid niitudel või rannas, hajutades väed laiali. Ockenburgi väike lennuväli vallutati sakslaste poolt.

Valkenburgi lennuväli oli hõivatud. Kuid maandumisrada oli alles ehitamisel ja veetaset ei olnud veel alandatud: sinna maanduvad lennukid vajusid pehmesse pinnasesse.

Ühtegi lennuvälja ei saanud kasutada uute vägede maandamiseks. Langevarjurid hõivasid Ypenburgi, kuid Haagisse ei pääsenud. Hollandi väed blokeerisid neid. Varakult pärastlõunal tulistasid neid kolm Hollandi suurtükipatareid. Hollandi suurtükivägi tõrjus saksa väed kahelt teiselt lennuväljalt.

Rünnak Rotterdami vastu oli palju edukam. Linnas maandus kaksteist Heinkel He 59 vesilennukit. Nad vallutasid Willemsbrug'i, silla üle Nieuwe Maasi. Samal ajal ründasid Waalhaveni sõjaväelennuvälja õhudessantväed.

Siin oli jalaväepataljon lennuvälja lähedal. Langevarjurid maandusid nende lähedal. Järgnes võitlus. Esimene rühm junkreid ei kandnud kaotusi ja transpordivahendid jätkasid maandumist. Lõpuks said Hollandi kaitsjad lüüa. Sakslased hõivasid IJsselmonde.

Hollandi kuningliku mereväe torpeedopaadid Z5 ja TM 51 ründasid Willemsbrug'i. Hävitaja HNLMS Van Galen purjetas Nieuwe Waterwegil üles, et pommitada lennuvälja, kuid laev sai pommi. Plaan saata püssipaadid HNLMS Flores ja HNLMS Johan Maurits van Nassau peatati.

Dordrechti saarel vallutati Dordrechti sild, kuid hollandlased võitlesid edasi. Pikad Moerdijki sillad vallutati ja kindlustati lõuna pool.

Sakslased püüdsid Hitleri poolt heaks kiidetud plaani kohaselt vallutada IJsseli ja Maasi sillad. 10. mai öösel lähenesid nad sildadele. Enamik neist katsetest ebaõnnestus ja sillad lõhuti. Erandiks oli Gennepi raudteesild.

Seda ületas soomusrong, millele järgnes sõdurirong, mis laadis kaitseliini taga välja jalaväepataljoni.

Üldiselt käitusid saksa sõdurid hollandi elanikkonna suhtes tsiviliseeritult, ostes poodides toiduaineid.

Pärast ebaõnnestunud rünnakuid sildadele hakkasid Saksa diviisid ületama IJsseli ja Maasi jõge. Esimesed rünnakud hävitati pommitornide tulega.

Enamikus kohtades hävitas pommitamine pommikastid ja jalaväediviisid ületasid jõe pontoonsildade ehitamise teel. Arnhemis juhtis rünnakut Leibstandarte Der Fuehrer ja tungis Grebbe liinile, millele järgnes 207. armee. Jalaväediviis.

Taganemine oli kavandatud esimeseks ööks pärast sissetungi, pimedal ajal. Saksa kiire edasitungi tõttu anti kell 06:45 käsk kiirele taganemisele. Korpus ühines "brigaadiga G", mille kuus pataljoni juba hõivasid Waal-Linge liini.

Vughtis baseeruv kerge diviis oli ainus Hollandi armee liikumisvõimeline vägi. Selle taganemine oli toimunud päev varem. Selle rügemendid olid õhtuks jõudnud Noord'i jõe äärde.

Vahepeal, 10. päeva õhtul, umbes kell 22.00, hakkasid Prantsuse väed, kasutades Panhard 178 soomusautosid, saabuma Hollandi piirile. Nende järel liikus edasi Prantsuse 1. mehhaniseeritud kerge diviis. Katsed panna prantslasi koos Hollandi vägedega Noord-Brabandi suunas edasi liikuma ei õnnestunud.

Kui esimene rünnak oli peatatud, lükati rünnak peakaitseliinil edasi, sest enamik suurtükiväge polnud kohale jõudnud. Õhtu varahommikul rünnati, kuigi seal oli ainult üks 105 mm patarei.

Kolonel Schmidt andis kell 20.30 käsu Peel-Raam positsioonist loobuda. Ta käskis oma vägedel minna lääne poole Zuid-Willemsvaart'i kanali äärde uuele joonele.

Põhjaosas oli 1. Kavalleriedivisjon päeva lõpuks jõudnud liinile Meppel-Groningen. Neid pidurdasid 236 silla õhku lasknud hollandi meeskonnad. Hollandi väeosade tugevus selles piirkonnas oli nõrk.

Lõunaosas pidurdasid Limburgi provintsi kuus piiripataljoni Saksa Kuuenda armee edasiliikumist. Enne keskpäeva oli Maastricht alistunud. Sakslased ei vallutanud puutumatult peasilda. See lükkas 4. panzerdiviisi ülepääsu edasi kuni järgmise päevani.

11. mai

11. mail oli Hollandi väejuhil kindral Winkelmanil kaks eesmärki. Esiteks tahtis ta tappa Saksa õhudessantväed. Ta arvas, et Moerdijki sildade hõivamine sakslaste poolt peataks uute liitlasvägede liikumise.

Teine eesmärk oli aidata Prantsuse armeel luua Põhja-Brabantis tugev kaitseliin.

Sel päeval saavutati vähe. Kerge diviisi rünnak õhudessantväeosade vastu IJsselmondel ebaõnnestus. Saksa langevarjurid kaitsesid Noordi jõe silda ja seda oli võimatu ületada. Mitmed katsed jõe ületamiseks paatidega ei olnud kuigi edukad.

Kell 10.15 anti kergediviisile korraldus ühineda Hollandi vägedega Dordrechti saarel. Pärast Saksa vägede tapmist Dordrechti saarel pidi diviis tungima IJsselmonde'ile üle Dordrechti silla, et jõuda Rotterdami.

Varem päeva jooksul tegid Hollandi pataljonid kaks katset rünnata Saksa liini läänepoolset külge. Esimene pataljon üritas rünnata Barendrechti silda IJsselmonde'ile. Teine pataljon püüdis vallutada rohkem maad.

Kuigi selle ülestõusud olid edukad, ründasid sakslased esimest pataljoni. Teine pataljon võttis palju mehi vangi.

Seejärel ründasid Prantsuse väed ja teine Hollandi piiripataljon Moerdijki lõunapoolset silda, kuid soomusautod said Saksa Stukade poolt pommitatud ja pidid taganema.

Rotterdamis ei õnnestunud hollandlastel tappa Saksa õhudessantvägesid oma sillalt Maasi põhjakaldal. Kahele allesjäänud hollandi pommitajale ei õnnestunud hävitada Willemsbrug'i. Ükski katse tappa 1600 langevarjurite ja õhuväelaste rühma ei olnud edukas.

Põhja-Brabantis läks olukord veelgi hullemaks. Prantsuse 7. armee ülemad olid oodanud, et Hollandi võitlus annab neile neli päeva aega kaitseliini rajamiseks Breda lähedal. Kuid kolm parimat diviisi oli viidud põhja poole ja ülejäänud väed olid taganemas.

Peeli diviisi taganemine Peel-Raami positsioonilt lääne pool asuvasse Zuid-Willemsvaart'i kanalisse tähendas, et nad jätsid oma kaevikud ja suurtükiväe täiesti ettevalmistamata liinile. Kanali idakallas oli kõrgem kui läänekallas, pakkudes ründajatele suurepärast kaitset.

Üks osa kanalist, Heeswijki lähedal, jäi kaitsmata; kuna selles piirkonnas oli sild, mida ei hävitatud, said sakslased umbes kell 13:00 kanali ületada.

Teine ristumine Erpis viis liini kokkuvarisemisele. 11. päeva lõpuks olid sakslased enamikus kohtades Zuid-Willemsvaart'i ületanud ja Peeli diviis oli lagunenud. Prantslased keeldusid edenemast Tilburgist kirdesse, välja arvatud mõned soomusautod, mis läksid Berlicumini.

Winkelman palus Briti valitsusel saata armeekorpuse, et täiendada liitlaste positsioone piirkonnas ja pommitada Waalhaveni lennuvälja.

SS Standarte "Der Fuehrer" motoriseeritud elemendid olid 10. päeva õhtul jõudnud Grebbe liini kõige lõunapoolsemasse ossa, Grebbebergi ette. Seda põhikaitseliini sektorit kaitsesid eelpostide liin ja kaks jalaväegruppi.

Umbes kell pool neli 11. päeva hommikul alustas saksa suurtükivägi eelpostide pommitamist. Koidu ajal ründasid kaks pataljoni Der Fuehrer'i. Kuna Saksa pommitamine oli katkestanud telefoniliinid, ei saanud Hollandi kaitsjad suurtükiväge taotleda.

Taimestik pakkus ründajatele head kaitset. Keskpäeval murdsid sakslased äärmisel põhjapoolel auku. Õhtuks olid kõik eelpostid sakslaste käes.

2. armeekorpuse ülem kindralmajor Jacob Harberts ei teadnud, et rünnakus olid osalenud motoriseeritud SS-üksused. Ta arvas, et eelpostid olid alistunud väikesele saksa väele. Ta andis korralduse 4. diviisi ainsa reservpataljoni öiseks rünnakuks.

Sellest rünnakust loobuti. Madalmaade raske suurtükituli sundis sakslasi siiski loobuma oma öisest rünnakuplaanist.

Vahepeal liikus 1. Kavalleriedivisjon põhjas läbi Friisimaa provintsi edasi, jõudes õhtul Sneeki. Enamik Hollandi vägesid oli põhjast evakueeritud.

12. mai

12. mai hommikul oli kindral Winkelmanil veel lootust. Ta arvas, et Põhja-Brabantis on võimalik luua kaitseliin prantslaste abiga. Samuti lootis ta, et hollandlased suudavad Saksa õhudessantväed hävitada. Ta ei teadnud, et Grebbe liinile oleks mingit ohtu.

9. Pantserdiviis ületas Maasi 11. mai varahommikul. See ei saanud kiiresti edasi liikuda üle jalaväega täidetud teede. Soomusdiviisile anti korraldus liituda õhudessantvägedega niipea, kui Peel-Raami positsioon oli jalaväe poolt vallutatud.

Kuna Saksa 6. armee ähvardas tema parempoolset külge ja kaitseliini ettevalmistamiseks polnud aega, andis Gamelin 7. armeele korralduse taganeda vasakult. 2e Brigade Légère Mécanique taganes lõunasse.

9. panzerdiviis võttis kolonel Schmidti vangi. Hollandi väed provintsis kaotasid igasuguse juhtimise. Veidi pärast keskpäeva jõudsid Saksa soomukid veel kolmkümmend kilomeetrit lääne poole, lõigates Hollandi kindluse ära liitlaste peavägedest. Kell 16.45 olid nad jõudnud sildade juurde.

Kell 13.35 andis Gamelin korralduse kõigi Põhja-Brabanti Prantsuse vägede tagasitõmbamiseks Antwerpenisse.

Kerge diviis üritas Dordrechti saart tagasi vallutada, tungides nelja pataljoni ja vähese suurtükiväe toetusega edasi. Vasakul pool, kus vaenlasi peaaegu ei olnud, kulges edasiliikumine hästi. Pataljon paremal küljel sattus ründavasse saksa pataljoni. Tänavavõitluses blokeerisid saksa väed pataljoni. Teised Hollandi üksused peatasid seejärel keskpäeva paiku oma edasitungi. Sellel päeval ei toimunud ühtegi rünnakut.

Rotterdamis ja Haagi ümbruses tehti langevarjurite vastu vähe. Enamik Hollandi komandöridest ei rünnanud.

Idas ründasid sakslased hollandi kaitsjaid Grebbebergil. Pärast suurtükipommitamist hommikul ründas keskpäeva paiku Der Fuehreri pataljon peajoont, mille oli hõivanud hollandi kompanii.

Sakslased pääsesid läbi õhukese joone. Seejärel ründas teine saksa pataljon põhja poole. Hollandi suurtükivägi, kuigi sakslastega võrdne, ei tulistanud vaenlase jalaväge.

Arvukuse, väljaõppe ja raskerelvade puudumise tõttu ebaõnnestusid rünnakud hästi koolitatud SS-üksuste vastu. Õhtuks oli sakslaste kontrolli all. Märkides nõrka kohta, ründas üks SS-pataljoniülematest, Obersturmbannführer Hilmar Wäckerle. Kaitsjad hülgasid enamasti oma positsioonid. SS-kompanii jäi ümberpiiratuks.

Varasem sakslaste edasitung põhjustas hiljem põhijoonest loobumise üle kahe miili põhja poole, sest sealsed väed kartsid rünnakut tagantpoolt.

Hollandlased teadsid, et Grebbe-liinil olevad väed ei ole piisavalt tugevad, et kõiki rünnakuid ise peatada. Nende eesmärk oli rünnakut piisavalt kaua edasi lükata, et saata uusi vägesid. Hilisõhtul otsustati järgmisel päeval põhjast rünnata.

Põhjaosas oli Woni positsioonil pikk, umbes üheksa kilomeetri pikkune ümbermõõt, mis andis ruumi taganevate vägede jaoks. 12. mail olid seal veel vaid kahe pataljoni suurused üksused, nii et liin oli nõrgalt kaitstud. Esimesena saabunud Saksa üksus murdis läbi. See sundis kaitsjaid taganema Enclosure Dike'ile.

Kindral Winkelman andis käsu suurtükiväele bin Hoekse Waard proovida Moerdijki sildade hävitamist ja saatis Rotterdami meeskonna Willemsbrug'i õhku laskmiseks. Samuti andis ta käsu süüdata Royal Dutch Shelli naftavarud Pernises.

Hollandi valitsus palus Winston Churchillilt kolm Briti diviisi sakslaste vastu võitlemiseks. Uus peaminister ütles, et tal ei ole mingeid reserve, kuid kolm Briti torpeedopaati saadeti siiski IJsseli järvele. Ka 2. Welsh Guard pataljoni valmistuti saatma, kuid see oli liiga hilja.

Saksa väejuhatus oli päeva sündmustega väga rahul. von Bock oli taotlenud veel ühe armeekorpuse. Prantslased olid taganemas. von Bock otsustas järgida prantslasi lõuna poole Antwerpeni suunas. Osa vägesid saadetaks koos 254-ga põhja poole edasi. Infanteriedivisjoni, suurema osa 9. Panzerdivisjoni ja SS Leibstandarte Adolf Hitleri.

13. mai

13. mai varahommikul teatas kindral Winkelman Madalmaade valitsusele, et on tõsiseid probleeme. Maal olid hollandlased liitlaste rindelt ära lõigatud ja meritsi ei olnud plaanis ühtegi suuremat liitlaste maabumist. Ilma toetuseta ei olnud lootust edukaks vastupanuks.

Saksa tankid võisid kiiresti Rotterdamist läbi sõita; Winkelman oli juba käskinud paigutada kõik tankitõrjekahurid Haagi ümber, et kaitsta valitsust. Hollandi kaitse kokkuvarisemist oleks siiski võimalik vältida, kui rünnakud suudaksid sulgeda lõunarinde Dordrechti lähedal ja taastada idapoolse liini Grebbebergil. Seetõttu otsustas kabinet jätkata võitlust, andes kindralile volitused armee loovutamiseks, kui ta arvas, et ta peab seda tegema.

Kuninganna Wilhelmina viidi ohutusse kohta; ta lahkus keskpäeva paiku Hoek van Hollandist, kus viibis Briti Iiri kaardiväe pataljon, Briti hävitajal HMS Hereward ja suundus Inglismaale.

Eelmisel õhtul olid kuninganna ainus laps ja printsess Juliana koos abikaasa ja nende lastega lahkunud IJmuidenist HMS Codringtonil Harwichi.

Kuna kuninganna oli osa valitsusest, siis kui ta lahkus, pidi kabinet otsustama, kas talle järgneda või jääda. Pärast mitmeid arutelusid otsustati samuti lahkuda: ministrid purjetasid kell 19.20 Hoek van Hollandist HMS Windsoriga, et moodustada Londonis eksiilvalitsus.

Kolm Hollandi kaubalaeva, mida saatsid Briti sõjalaevad, viisid valitsuse kulla ja teemandid Ühendkuningriiki.

Kui 9. panzerdiviisi kaks tankikompaniid jäid prantslasi jälitama, siis ülejäänud neli kompaniid hakkasid kell 05:20 Moerdijki silda ületama. Kaks staabikompaniid tankidega läksid samuti põhjaküljele. Hollandlased püüdsid saksa soomukit blokeerida.

Umbes kell 06:00 viskas viimane keskmine pommitaja, Fokker T. V, kaks pommi sillale. Üks pomm, mis tabas silda, ei plahvatanud. Pommitaja lasti maha. Hollandlased üritasid silda hävitada suurtükitulega, kuid sild sai vaid kerget kahju. Katsed Dordrechti saare üleujutamiseks ebaõnnestusid.

Kerge diviis püüdis edasi liikuda läände. Kaks neljast pataljonist ei suutnud siiski Dordrechti eeslinnu tagasi vallutada. Kui ülejäänud kaks pataljoni lähenesid peateele, tulid neile vastu paarikümne saksa tanki.

Pataljonid said Stuka pommitamise tagajärjel löögi ja nad põgenesid itta. 47 mm ja 75 mm patareid peatasid saksa tankide rünnaku. Kerge diviisi vasakpoolne osa tõmbus seejärel umbes kell 13:00 Alblasserwaardile.

Üks tankikompanii üritas ka Dordrechti vallutada, kuid pärast raskeid tänavavõitlusi anti talle korraldus taganeda. aastal hävitati vähemalt kaks Panzerkampfwagen II ja kolm tanki sai raskelt kahjustada. Kõik Hollandi väed tõmmati öösel saarelt tagasi.

Saksa soomusväed tungisid üle Dordrechti silla põhja poole IJsselmonde saarele. Kolm tanki, kaks PzKpfw. II ja üks Panzerkampfwagen III ründasid Barendrechti silla kaudu Hoekse Waardisse. Kõik nad hävitati ühe 47 mm tankitõrjekahuri poolt. Kuigi sakslased ei teinud teist rünnakut, jätsid hollandi väed selle piirkonna maha.

Rotterdamis tehti viimane katse Willemsbrug'i õhku lasta. Kaks Hollandi kompaniid ründasid silda. Silda jõuti ja viiskümmend sakslast peaaegu alistusid. Rünnak peatati aga jõe teiselt kaldalt tuleva tugeva tule tõttu.

Põhjaosas pidi 1. Kavalleriedivisjoni ülem kindralmajor Kurt Feldt laevade puudumise tõttu minema üle Piirdeaia. Peamised kindlustused sisaldasid 47 mm tankitõrjekahureid. Ründajaile polnud mingit kaitset.

13. mail tugevdati positsiooni 20 mm õhutõrjepatarei abil. Feldt kavatses positsiooni mürskudega hävitada, kuid 10. mail oli seda transportiv rong Winschoteni juures lõhutud raudteesilla tõttu blokeeritud.

Mitmed õhurünnakud 13. mail ei avaldanud erilist mõju. Hilisel pärastlõunal püüdsid viis sektsiooni suurtükiväe pommitamise katte all rünnata, kuid põgenesid peagi, kui neid tulistati.

Idas püüdsid sakslased rünnata Grebbe liini, kasutades selleks teist X. AK 227. diviisi. Jalaväediviisi. Liini kaitses selles piirkonnas Hollandi 2. jalaväediviis. Ründama pidid kaks Saksa rügementi. 366. Infanterieregiment sai Hollandi suurtükitulest löögi ja pidi tagasi tõmbuma. See viis 227. jalaväediviisi rünnaku ebaõnnestumiseni.

Grebbe-liinist lõuna pool, Grebbebergil, kasutasid sakslased nüüd kolme SS-pataljoni. Õhtul ja öösel 12.-13. mail oli hollandlastel kümmekond Siiski ei suudetud kõiki neid üksusi koondada põhiliini ründamiseks.

See Hollandi rünnak hilines mitu tundi. Kui see 13. mai hommikul algas, põrkas see kahe pataljoni Der Fuehreri rünnakule. Järgnes võitlus, milles hollandlased said SS-üksuste poolt lüüa. Peagi viis see brigaadi tagasitõmbumiseni. Hollandlased kaotasid, kui Grebbebergi piirkonda pommitasid 27 Ju 87 Stukat.

Vahepeal on 207. Jalaväediviis saadeti lahingusse Grebbebergil. Esimesed saksa ründajad peatati tõsiste kaotustega. Teise rünnakuga õnnestus läbida kaevikujoon, mis siis pärast raskeid lahinguid vallutati.

Sakslased kavatsesid rünnata ja vallutada Rheneni liini ja Achterbergi küla. Kuid hollandlased olid juba kadunud.

Stuka pommitamine hirmutas Rheneni reservid. Hommikul lahkusid need väed Saksa tulekahju tõttu lahinguväljalt. Hilisel pärastlõunal põgenes suurem osa 4. jalaväediviisist lääne suunas.

Sakslased ootasid, et hollandlased püüavad täita kõik lüngad liinis. Madalmaad kavatsesid saata kaks rügementi Hollandi 3. armeekorpusest põhja poole, et täita kõik lüngad.

Kuid Hollandi juhtkond oli kaotanud kontrolli, nii et nad ei saanud oma kaitset uuesti üles ehitada. Kaitsesse oli tekkinud 8 km laiune lünk. Kell 20:30 andis Van Voorst tot Voorst kolmele armeekorpusele käsu Grebbe liini ja Waal-Linge positsiooni hüljata ja taganeda.

14. mai

Vaatamata lootuse kaotusele ja talle antud volitustele armee loovutamiseks, vältis kindral Winkelman kapituleerumist, kuni ta pidi seda tegema. Ta tahtis võidelda Saksa vägede vastu nii kaua kui võimalik, et aidata liitlaste sõjategevust.

Põhjaosas algas kell 09:00 Saksa suurtükiväe pommitamine Kornwerderzandi positsioonil. Saksa patareid olid siiski sunnitud eemalduma, kui neid tulistati 15 cm tagant Hr. W.'i 15 cm suurtükist. Ms Johan Maurits van Nassau. Feldt otsustas nüüd maabuda Põhja-Hollandi rannikul.

Mõned praamid leiti; alles pärast üleandmist tehti ülekäik. Selle operatsiooni käigus uppus üks praam ja teised kadusid. Winkelman andis 12. mail käsu kaitsta "Amsterdami positsiooni" piki Põhjamere kanalit, kuid selleks olid vaid nõrgad jõud.

Idas tõmbus väliarmee Grebbe liinilt idarindele. Uues positsioonis oli mõningaid probleeme. Üleujutused olid enamasti veel valmis ja muldkehad polnud veel rajatud.

IJsselmondel valmistusid Saksa väed ületama Maasi Rotterdamis, mida kaitses umbes kaheksa Hollandi pataljoni. Ülepääsu üritatakse kahes sektoris. Peamine rünnak toimuks linna keskosas, kus Saksa 9. panzerdiviis tungiks üle Willemsbrug'i.

Siis ületaks SS Leibstandarte Adolf Hitler. Rotterdamist ida pool asuv 16. jalaväerügemendi 22. pataljon. Luftlandedivision ületaks paatidega.

Sakslased otsustasid kasutada õhutoetust. Kampfgeschwader 54, mis kasutas Heinkel He 111 pommituslennukeid, viidi kuuendast armeest üle kaheksateistkümnendasse armeesse.

Kindralid Kurt Student ja Schmidt soovisid piiratud õhurünnakut, et ajutiselt peatada kaitse. Luftwaffe ülem Hermann Göring, kes oli mures oma ümberpiiratud õhuväeosade pärast, soovis aga Rotterdami täielikku pommitamist.

Kell 09:00 ületas Saksa käskjalg Willemsbrug'i, et tuua Rotterdami Hollandi komandörile kolonel Pieter Scharroole sõnum, milles nõutakse linna alistumist. Kui kahe tunni jooksul vastust ei oleks saadud, oleks tehtud raskeid hävitusi.

Scharroo sai sõnumi alles kell 10.30. Ta ei tahtnud alla anda. Ta sai uue sõnumi, mille oli allkirjastanud Schmidt ja mis nõudis vastust kell 16:20. Kell 13:20 saabusid kaks Heinkeli rühma.

Schmidt andis käsu süüdata punaseid rakette, et anda märku pommitamise lõpetamisest, kuid ainult edelast tulnud eskadrill lõpetas oma rünnaku pärast seda, kui nende kolm esimest lennukit olid oma pommid maha lasknud.

Ülejäänud 54 Heinkelit heitsid 1308 pommi, hävitades kesklinna ja tappes 814 tsiviilisikut. Tulekahjud hävitasid umbes 24 000 maja, muutes peaaegu 80 000 inimest kodutuks.

Kell 15:50 andis Scharroo isiklikult Schmidtile alla. Göring oli käskinud linna teistkordselt pommitada, kui kogu Rotterdam ei ole hõivatud. Kui Schmidt käsust kuulis, saatis ta kell 17:15 sõnumi, milles väitis, et linn on vallutatud, kuid see ei olnud tõsi. Pommitajad kutsuti just õigel ajal tagasi.

Winkelman kavatses esialgu võitlust jätkata. Pommirünnakuid ei peetud põhjuseks, et alla anda. Haag võis ikka veel soomusrünnaku tõrjuda.

Ta sai Utrechti linna komandörilt, kolonel Cuno Eduard Willem parun van Voorst tot Voorstilt teate, et sakslased nõuavad selle kapituleerumist. Lennukite poolt langetati sõnumeid, milles öeldi, et ainult kapituleerumine takistab linna hävitamist.

Winkelman arvas, et sakslased pommitavad iga linna, mis pakub vastupanu, Kuna talle öeldi, et vältida kannatusi ja kuna Hollandi sõjavägi oli nõrk, otsustas ta alla anda.

Kõiki väeosi teavitati kell 16:50 tema otsusest ja anti käsk hävitada oma relvad ja alistuda lähimatele Saksa üksustele. Kell 17:20 teavitati Saksa saadikut Haagis. Um 19:00 pidas Winkelman raadiokõne, milles teavitas Hollandi rahvast. Nii sai ka Saksa väejuhatus teada, et hollandlased olid alla andnud.

14. mai hommikul lahkus Hollandi kuningliku mereväe ülem, viitseadmiral Johannes Furstner, et jätkata võitlust. Hollandi mereväe laevad ei olnud üldjuhul kapituleerimisega hõlmatud. Kaheksa laeva oli juba lahkunud, mõned väiksemad laevad uputati ja veel üheksa laeva sõitis 14. mai õhtul Inglismaale. Hr. Ms Johan Maurits van Nassau uputati Saksa pommitajate poolt ületamisel.

Hollandi peamise meresadama Den Helderi ülem, kontradmiral Hoyte Jolles, otsustas, et tema baas, millel oli 10 000 sõjaväelast, oma lennuvägi ja maakaitse, peaks jätkama võitlust. Winkelman pidi teda veenma, et ta järgiks kapitulatsioonikorraldust. Suur osa Hollandi armeest ei tahtnud alistumist aktsepteerida.

15. mail kell 05.00 jõudis Haagi sakslaste käskjalg, mis kutsus Winkelmani Rijsoordisse kohtumisele von Küchleriga, et esitada kirjalik kapitulatsioon. Winkelman alistas sõjaväe, mere- ja õhujõudude. Dokument allkirjastati kell 10.15

Meremaa provintsi ei ole osa üleandmisest. Võitlus jätkus koos Prantsuse vägedega. Hollandi vägedel oli provintsis kaheksa täielikku pataljoni sõjaväe- ja mereväeüksust.

Neid juhtis kontradmiral Hendrik Jan van der Stad. Piirkond oli mereväe alluvuses, sest Walchereni saarel asus Flushingi meresadam. Provintsi põhjapoolsed saared olid peaaegu kaitsmata, välja arvatud mõned platoonid.

Zeeuws-Vlaandereni, Flandria Hollandi osa, kaitse jäeti liitlaste ülesandeks. Madalmaade peamised väed olid Zuid-Bevelandis Walcherenist ida pool. Nad püüdsid blokeerida seda teed Vlissingeni.

Zuid-Beveland oli ühendatud Põhja-Brabandi rannikuga. Selle idapoolses otsas kaitses Bathi positsiooni üks jalaväepataljon. Selle läänepoolses otsas oli Zanddijki positsioon, mida hõivasid kolm pataljoni.

Pärast 10. maid läksid kolm Prantsuse motoriseeritud üksust Põhja-Brabantisse. Alates 11. maist tugevdasid piirkonda kaks Prantsuse jalaväediviisi: 60e Division d'Infanterie, B-klassi diviis, ja äsja moodustatud mereväe 68e Division d'Infanterie. Osa nende varustusest toodi laevaga.

Enamik vägesid jäi sinna, kus asus kaks kaheksast Hollandi pataljonist ja kaks piirikompaniid. Ainult kaks Prantsuse rügementi saadeti põhjakaldale.

13. mail anti Hollandi väed Prantsuse juhtimise alla ja 68e d'Infanterie diviis viidi üle 7. armee koosseisu.

Hollandi ja prantslaste vahel oli halb side, arusaamatused ja erimeelsused. Hollandlased pidasid Bathi ja Zanddijki positsioone üleujutuste tõttu kaitstavaks. Prantsuse väejuhataja kindral Pierre-Servais Durand tahtis aga, et tema väed oleksid varjatud takistuste taha.

13. mai õhtul hõivas üks rügement, 68e d'Infanterie diviisi 271e, Zuid-Bevelandi kaudu kanali. 60. d'Infanterie diviisi 224e jäi Walchereni saart Zuid-Bevelandist eraldavale alale. Liitlaste väed ei olnud piisavalt koondunud, mis võimaldas sakslastel neid võita, kuigi neil oli vähem mehi.

14. maiks olid sakslased hõivanud peaaegu kogu Põhja-Brabandi. SS-Standarte Deutschland jõudis Bathi positsioonile. See katkestas 27e Groupe de Reconnaissance de Division d'Infanterie taganemise, mis hävitati Bergen-op-Zoomi kaitstes. Bathi positsiooni kaitsjate moraali nõrgestas uudis, et Winkelman oli alla andnud. Paljud otsustasid, et on mõttetu, et Zealand jätkab viimasena allesjäänud provintsis võitlust.

14. mai õhtul toimunud suurtükipommitamine positsioonile sundis komandöride lahkumist. Seejärel lahkusid väed.

15. mai hommikul lähenes SS-Standarte Deutschland Zanddijki positsioonile. Esimene rünnak umbes kell 08:00 põhjasektorile peatati, kuna sakslased pidid edenema üle kitsa tammi. Pommitamine sundis aga peamistel positsioonidel olevad pataljonid põgenema ja kogu liin hüljati umbes kell 14:00.

16. mail lähenes SS-Standarte Deutschland kanalile läbi Zuid-Bevelandi. Prantsuse 271e Régiment d'Infanterie oli osaliselt sisse kaevunud ja teda abistasid kolm Hollandi pataljoni. Sel hommikul tehti õhupommitusi. Esimesed Saksa ülestõusud umbes kell 11:00 viisid kaitse täieliku kokkuvarisemisele. 16. mail vallutati Tholeni saar. 17. mail vallutati Schouwen-Duiveland.

Hollandi vägede komandörid Lõuna-Bevelandil keeldusid käskudest sakslasi rünnata. 17. mail kell 03:00 toimunud öine rünnak ebaõnnestus. Sakslased nõudsid nüüd saare üleandmist. Kui sellest keelduti, pommitasid nad Arnemuidenit ja Flushingi. Provintsi pealinna Middelburgi tulistati suurtükiväe poolt, selle kesklinn põles osaliselt maha.

Raske pommitamine pani Prantsuse kaitsjad kaotama lootuse. Sakslastel õnnestus keskpäeva paiku vallutada sild. Walcherenil olevad vähesed hollandi väed, umbes kolm kompaniid, lõpetasid võitluse.

Õhtul ähvardasid sakslased rünnata Prantsuse vägesid Flushingis, kuid enamik vägesid evakueeriti üle Lääne-Schelde.

Pärast Põhja-Bevelandi kapituleerumist 18. mail oli Zeeuws-Vlaanderen viimane allesjäänud okupeerimata Madalmaade territoorium. Prantsuse käsul tõmbusid kõik Madalmaade väed 19. mail Belgias asuvasse Oostende'i. 27. maiks oli kogu Zeeuws-Vlaanderen okupeeritud.

Pärast Madalmaade lüüasaamist asutas kuninganna Wilhelmina Inglismaal eksiilvalitsuse. Saksa okupatsioon algas 17. mail 1940. Enne kogu riigi vabastamist kulus viis aastat. Sõja ohvriks langes üle 210 000 hollandlase, sealhulgas 104 000 juuti ja teisi vähemusi, kes tapeti nende rassi tõttu (genotsiid). Veel 70 000 hollandlast suri kehva toitumise või piiratud meditsiiniteenuste tõttu.

• Belgia lahing
• Prantsusmaa lahing