Koonduslaager

Laagrid 1800ndatel aastatel

Ameerika indiaanlaste "reservaadid"

Esimesed kaasaegsed koonduslaagrid Ameerika Ühendriikides loodi 1838. aastal. Umbes sel ajal kasvasid Ameerika Ühendriigid. Ameerika Ühendriikide poolt üle võtta soovitud maadel elasid aga indiaanlased.

1830. aastal võtsid Ameerika Ühendriikide kongress ja president Andrew Jackson vastu seaduse nimega "Indian Removal Act". Selle seaduse kohaselt pidid kõik indiaanlased lahkuma Ameerika Ühendriikidest ja kolima Mississippi jõest lääne pool asuvale "indiaanlaste territooriumile". Paljud tšerokid ei tahtnud aga oma maadelt lahkuda. Mais 1838 otsustas Ameerika Ühendriikide valitsus sundida tšerokeedid Ameerika Ühendriikidest lahkuma.

Kõigepealt sundisid sõdurid umbes 17 000 tšerokeeni ja 2000 nende afroameerika orja koonduslaagritesse, kus nad pidid elama 1838. aasta suvel. Laagrites suri 353 tšerokee inimest düsenteeriasse ja muudesse haigustesse. Lõpuks olid tšerokid sunnitud rändama piirkonda, mis praegu on Oklahoma. (Sel ajal ei kuulunud Oklahoma veel Ameerika Ühendriikidesse.) Valitsus sundis ka teisi indiaanlaste hõime oma maadelt lahkuma ja läände kolima.

Varsti hakkasid paljud inimesed Ameerika Ühendriikidest läände kolima. Nüüd olid Ameerika Ühendriigid taas liikumas indiaanlaste maadele. Alates umbes 1860. aastatest hakkasid paljud indiaanlaste hõimud vastu võitlema. Neid võitlusi nimetatakse nüüd indiaanisõdadeks. Ameerika Ühendriikide valitsus reageeris sellele, sundides indiaanlasi taas oma maadelt lahkuma ja koonduslaagritesse kolima. Valitsus nimetas neid laagreid "indiaanlaste reservaatideks". (Neid nimetati "reservaatideks", sest osa maad oli põlisameeriklaste jaoks kõrvale pandud ehk "reserveeritud"). Siiski ei lubatud indiaanlastel oma reservatsioonidest lahkuda. Mõnes reservaadis surid paljud inimesed, eriti lapsed, nälga ja haigustesse.

Ameerika kodusõja laagrid

Ameerika kodusõja ajal 1860. aastatel paigutati vangi langenud sõdurid mõnikord laagritesse. Need laagrid olid mõeldud sõjavangilaagriteks, kus olid head tingimused. Kuid sõja edenedes võtsid nii liit kui ka konföderatsioon rohkem vaenlase sõdureid vangi. Laagrid muutusid väga rahvarohketeks ja kohutavate tingimustega. Seal ei olnud piisavalt toitu ja paljud mehed surid nälga. Samuti oli seal väga vähe sanitaarsust, mistõttu haigused levisid kergesti. Paljud vangid surid nendesse haigustesse.

Kõige surmavam sõjavangilaager kodusõja ajal oli Andersonville'i vangla. Andersonville'i juhtis Konföderatsiooni Ühendriikide armee. Andersonville'is hukkus umbes veerand vangidest.  

Ka tingimused liidu sõjavangilaagrites olid väga halvad. Neljas erinevas liidu laagris suri vähemalt 15% vangidest. Ühes Fort Pulaski nimelises laagris näljutasid liidu sõdurid 600 konföderatsiooni sõjavangi meelega. Neist 46 suri. Liidu sõdurid tegid seda selleks, et kätte maksta selle eest, kuidas Andersonville'i vanglas liidu vange koheldi.

Kodusõja lõpuks oli sõjavangilaagrites surnud umbes 30 000 liidu sõdurit ja umbes 26 000 konföderatsiooni sõdurit.

Hispaania

1800. aastate lõpus oli Kuuba Hispaania impeeriumi koloonia. See tähendas, et Hispaania kontrollis Kuubat. Kui Kuuba rahvas üritas aastatel 1895-1898 mässata ja iseseisvuse eest võidelda, lõi Hispaania koonduslaagrid ja saatis paljud Kuuba elanikud sinna elama. Seda nimetati "Reconcentrado" ("Taaskontsentratsioonipoliitikaks").

Kuuba iseseisvuse eest võitlevad inimesed olid sissivõitlejad. Nad ei kandnud sõjaväeülikonda ja võisid end varjata tsiviilelanike rühmadesse. Nad võisid ka telkida ja jahti pidada, ilma et nad vajaksid ellujäämiseks kellegi abi. Selleks, et sissivõitlejad ei saaks neid asju teha, otsustas Hispaania valitsus panna Kuuba inimesed koonduslaagritesse. Idee oli, et laagrites saaks Kuuba inimesi "kaitsta" Hispaania armee poolt, kuni Hispaania impeerium võidab sõja. See idee siiski ei toiminud. Vähemalt 30% Kuuba inimestest laagrites suri nälja, haiguste, halbade sanitaarsete tingimuste ja ravimite puudumise tõttu. Samuti ei aidanud koonduslaagrid hispaanlastel sõda võita.

Kindlus, mida kasutati tšerokite vangistamiseks enne pisarate rännakut.


Liidu sõdur, kes elas Andersonville'i üle

Laagrid 1900. aastate alguses

Briti impeerium

Aastatel 1900-1902 kasutas Briti impeerium, mida juhtis lord Kitchener, koonduslaagreid. Sel ajal võitlesid nad Lõuna-Aafrikas teises buurisõjas buuride vastu. Alguses ei suutnud britid buuri võita. Nad reageerisid sellele, pannes buuri võitlejate pereliikmed koonduslaagritesse. Nad tegid seda nii, et need pereliikmed ei saaks buuri võitlejatele toitu ega abi anda. Briti sõdurid põletasid ka buuride maju ja talusid ning hävitasid kõik saagid, mida nad leidsid. Nad tegid seda nii, et buuri võitlejad ei saaks kusagilt toitu ega peavarju leida.

Venemaa ja Nõukogude Liit

Venemaa kasutas vangilaagreid, eriti Arktikas või Siberis, kaugel suurlinnadest. Esimene vangilaager Venemaal ehitati 1918. aastal. Pärast Nõukogude Liidu moodustamist 1922. aastal hakkas Nõukogude valitsus aga palju rohkem inimesi sunnitöölaagritesse saatma. Aastaks 1936 oli neis laagrites 5 000 000 vangi.

Neid laagreid nimetatakse vene keeles tsooniks. Neid kutsutakse tavaliselt ka "gulagideks". GULAG on akronüüm venekeelsetest sõnadest "Peamine laagrivalitsus" (ru: Главное управление лагерей и мест заключения; Glavnoe upravlenye lagerey i mest zaklyucheniya). See oli valitsusasutus, mis vastutas vangilaagrite eest, kui Josef Stalin juhtis Nõukogude Liitu. Inimesed, kes ei oska vene keelt, kasutavad aga sageli sõna "gulag", kui räägivad mis tahes sunnitöölaagrist Venemaal või Nõukogude Liidus.

Gulagi saadetud inimeste hulgas olid ka inimesed:

• Inimesed, kes üritasid kukutada nõukogude valitsust
• Antikommunistid
• Inimesed, kes praktiseerisid avalikult teatud religioone
• inimesed etnilistest rühmadest, keda valitsus pidas Nõukogude Liidule ebalojaalseks (kasutati harva, peamiselt II maailmasõja ajal).
• Kommunistliku partei ja Punaarmee liikmed, kes väidetavalt üritasid kukutada nõukogude valitsust
• Inimesed, keda valitsus pidas reeturiteks (näiteks Anna Larina).
• Kurjategijad
• Inimesed, keda valitsus pidas vaenlaseks või ohuks
• Inimesed, keda süüdistati alusetult kuritegudes

Laagrid Teise maailmasõja ajal

Natsi-Saksamaa

Teise maailmasõja ajal lõi Natsi-Saksamaa palju koonduslaagreid, orjatöölaagreid ja hävituslaagreid (surmalaagreid). Natsi-Saksamaa juht Adolf Hitler arvas, et teatud inimrühmad on alaväärsed (mitte nii head kui teised). Ta arvas isegi, et on inimrühmi, kes ei väärinud elu - ta nimetas neid "elu väärimatuks". Need kolm rühma olid juudid, romad ja puuetega inimesed. Hitler tahtis, et tema natsid tapaksid kõik juudid, romad ja puuetega inimesed Euroopas.

Hitler tahtis vabaneda ka teistest rühmadest, mis ei meeldinud, sealhulgas inimestest, kes tema arvates võisid natsivalitsusele vastu seista või selle vastu võidelda. Nende inimeste hulka kuulusid sotsialistid, kommunistid, teatud religioonidesse kuuluvad inimesed ja vastupanuliikumise liikmed (rühmad, kes püüdsid natside vastu igal võimalikul viisil võidelda).

Natsid saatsid paljud neist inimestest koonduslaagritesse orjatööle. Mõne aasta pärast loodi mõned laagrid lihtsalt selleks, et inimesi tappa. Neid nimetatakse nüüd "hävituslaagriteks" või "surmalaagriteks". Nendes laagrites tapeti inimesi gaasikambrites, lasti maha, töötati surnuks ja marssiti surnuks. Paljud inimesed surid laagrites ka haigustesse ja nälga.

Rohkem kui pooled holokausti ajal hukkunud juudid surid natside koonduslaagrites. Ainuüksi Auschwitzi laagrites hukkus vähemalt 1,1 miljonit inimest (umbes 1 000 000 juuti ja umbes 75 000 mittejuuti, näiteks poolakad). Teise maailmasõja lõpu poole tapsid natsid laagrite gaasikambrites kuni 20 000 inimest päevas.

Sõltumatu Horvaatia riik

Ustaše valitsus uues iseseisvas Horvaatia riigis (ISC) lõi natsi-Saksamaa toetusel koondus- ja hävituslaagreid. Peamiselt olid need laagrid serblastele. ISC vihkas serblasi ja pidas neid ISC suurimaks vaenlaseks. Kuid Ustaše aitas ka natsidele "lõpliku lahenduse" puhul, tappes nendes laagrites palju juute. Ustaše sundis laagritesse ka romasid, horvaate, Jugoslaavlasi, kes olid võidelnud ISC vastu, ja inimesi, kes rikkusid ISC kehtestatud reegleid ja seadusi.

Jaapani-Ameerika internatsioonilaagrid

Teise maailmasõja ajal sundisid Ameerika Ühendriigid üle 110 000 jaapani-ameeriklase internatsioonilaagritesse.

7. detsembril 1941 ründas Jaapan Pearl Harborit Hawaiil. Veebruaris 1942 andis Ameerika Ühendriikide valitsus korralduse, et keegi jaapani päritolu inimene ei tohi elada läänerannikul. Valitsus, mida juhtis president Franklin Delano Roosevelt, arvas, et jaapani päritolu ameeriklased võivad olla Jaapani spioonid või püüda Ameerika Ühendriikidele kahju teha.

Umbes 80% Ameerika Ühendriikide mandriosas elavatest jaapani-ameeriklastest olid sunnitud oma kodudest lahkuma ja elama internatsioonilaagrites. Rohkem kui kolm inimest viiest olid sündinud Ameerika Ühendriikides ja olid Ameerika Ühendriikide kodanikud. Umbes pooled laagritesse saadetud inimestest olid lapsed.

Pärast seda, kui Kanada kuulutas Jaapanile sõja, sundis ta ka jaapani päritolu inimesi internatsioonilaagritesse.

1980. aastatel tunnistas Ameerika Ühendriikide valitsus, et jaapani päritolu ameeriklased ei kujutanud Teise maailmasõja ajal riigile ohtu. 1988. aastal kirjutas president Ronald Reagan alla seadusele, millega vabandati internatsioonilaagrite eest. Seadus ütles, et "ei olnud ... põhjust internatsiooniks ... [ja] internatsiooni põhjustasid rassilised eelarvamused, sõjahüsteeria ja [valitsuse] juhtimise ebaõnnestumine[.]".

Itaalia

Teise maailmasõja ajal oli Itaalia fašistlik valitsus (mida juhtis Benito Mussolini) natsi-Saksamaa liitlane. Itaalia oli vallutanud Jugoslaavia, Kreeka ja Prantsusmaa kaguosa. Natsid käskisid Itaalial panna nende piirkondade juudid koonduslaagritesse ja saata nad seejärel natside surmalaagritesse. Itaalia aga keeldus. Itaalia sõjavägi ja politsei ei tahtnud aidata juute tappa ega küüditada.

Kuid 1943. aastal, pärast Mussolini võimu kaotamist, võttis Natsi-Saksamaa Põhja- ja Kesk-Itaalia üle. Nad panid ka Mussolini tagasi võimule. Natsid lõid koonduslaagrid, kus hoiti Itaalia juute ja teisi vange, kuni neid sai saata surmalaagritesse. Ühes neist koonduslaagritest, mida nimetati La Risiera di San Sabba, piinasid ja mõrvasid natsid umbes 5000 inimest. Paljud neist inimestest olid "poliitvangid" - inimesed, kes ei olnud valitsusega nõus.

Norra

Natsi-Saksa okupatsioonivalitsuse vangilaagrite arv oli "umbes 500" või 709, sealhulgas mõned surmalaagrid.

Nõukogude Liit

Kui Jossif Stalin ja Nõukogude Liit vallutasid Poola Teise maailmasõja alguses, küüditas Punaarmee vähemalt 1,5 miljonit poolakat relva ähvardusel. Neid sunniti istuma karjavagunitesse (rongivagunitesse), mis viisid nad Siberisse. Koonduslaagritesse küüditati terveid perekondi, sealhulgas lapsi ja vanureid.

Sõja ajal kasutas Nõukogude Liit ka gulagisid, et hoida natsliku Saksamaa ja tema liitlaste sõjavange.

Nälgivad nõukogude sõjavangid Mauthauseni koonduslaagris


Manzanari internatsioonilaager 1942. aastal

Laagrid 1900. aastate lõpus

Ladina-Ameerika

1970ndatel ja 1980ndatel aastatel rajasid paljud Ladina-Ameerika sõjaväelised diktatuurid koonduslaagreid, et vangistada, piinata ja tappa oma poliitilisi oponente (inimesi, kes ei olnud nendega nõus). Näiteks:

• Argentina lõi mustas sõjas üle 300 koonduslaagri. Jorge Rafael Videla oli suurema osa sellest ajast Argentina diktaator.
• Augusto Pinocheti juhitud Tšiili lõi 17 koonduslaagrit. Neid laagreid kasutati vangide piinamiseks. Pärast piinamist "kadusid" paljud vangid. See tähendas, et sõjavägi tappis nad ja nende surnukehi ei leitud kunagi. Kui Pinochet oli võimul, piinati 28 000 inimest, hukati 2279 inimest ja 1248 inimest "kadus".
• Fidel Castro juhitud Kuuba kasutas aastatel 1965-1968 koonduslaagreid. Need olid sunnitöölaagrid inimestele, kes Castro arvates olid Kuubale halvad. Castro valitsus arvas, et nad suudavad neid inimesi "ümber kasvatada" (muuta nende mõtlemist ja käitumist), sundides neid tööle. Laagritesse saadeti muu hulgas homoseksuaalid, kodu- ja tööpuudusega inimesed, Jehoova tunnistajad, teised religioossed misjonärid ja inimesed, kes ei olnud kommunistliku valitsusega nõus.

Nõukogude Liit

Nõukogude Liit kasutas pärast Teist maailmasõda jätkuvalt sunnitöölaagreid. Tegelikult kuulusid nende poolt pärast sõda gulagidesse saadetud inimeste hulka nõukogude sõdurid ja tsiviilisikud, kes olid natside poolt vangi võetud või keda kasutati orjatöölistena natsi-Saksamaal. Vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn kirjutas 1973. aastal oma kogemustest nõukogude töölaagris "Gulagi saarestik".

Jugoslaavia sõjad

1990. aastatel oli Jugoslaavia sõdade ajal mitu koonduslaagrit.

Laagrid 2000. aastatel

Ameerika Ühendriigid

Alates 2002. aasta jaanuarist on Ameerika Ühendriigid juhtinud Guantánamo Bay vangilaagrit. Mõned inimesed on nimetanud Guantánamot koonduslaagriks või gulagiks. Nende inimeste hulka on kuulunud Fidel Castro, Amnesty Internationali juht ja teised aktivistlikud rühmitused nagu CounterPunch.

Austraalia

Vaikse ookeani lahendus on Austraalia valitsuse poliitika, mille kohaselt varjupaigataotlejaid transporditakse Vaikse ookeani saareriikides asuvatesse kinnipidamiskeskustesse, selle asemel, et lubada neil maabuda Austraalia mandril.

Gaza

Sageli nimetatakse Gazat "maailma suurimaks blokaadiks", sest põhja, ida ja lääne pool on Gaza blokeeritud Iisraeli riigi poolt ning lõuna pool Egiptuse poolt. Hamas on Gazast alguse saanud terroristlik organisatsioon. Nad on Gaza juhtivad diktaatorid. Lisaks sellele, et nad takistavad palestiinlaste väljumist laagrist. Alates 2007. aastast on Iisrael ja Egiptus rakendanud purustavat blokaadi, mis takistab relvade salakaubavedu, kuid tarnib samal ajal põhikaupu, nagu vürtsid, küünlad, kalapüügivahendid, beebitibud ja isegi tsement. Iisraeli sõjavägi on piirkonnas aktiivselt tegutsenud, et tagada Iisraeli turvalisus.

Fotogalerii