Rünnak Pearl Harborile oli Jaapani üllatusrünnak neutraalse Ameerika Ühendriikide mereväebaasi vastu Pearl Harboris Hawaiil 7. detsembri 1941. aasta hommikul. Rünnak algas kohaliku aja järgi varahommikul ning selle eesmärk oli häirida ja kahjustada USA Vaikse ookeani laevastikku, et takistada Ameerika Ühendriikide sekkumist Jaapani plaanidesse Kagu-Aasias ja Suurbritannia ning Madalmaade valdustes ning Filipiinidel. Need tegevused olid seotud Jaapani vajadusega ligipääsuks naftale ja teistele sõjavarudele, millele pääsemist takistasid lääneriikide rahvusvahelised embargo- ja piirangumeetmed, mida mitmed riigid kehtestasid seoses Teise Hiina-Jaapani sõjaga.

Taust

Jaapani kõrgeim sõjaline juhtkond pidas vajalikuks neutraliseerida USA meretugevus Vaikse ookeani piirkonnas, sest see võis takistada Jaapani laienemist Kagu-Aasiasse ja Vaikse ookeani saartele. Operatsiooni kavandas ja idee taga oli admiral Isoroku Yamamoto, kuid lahinguvisiidist rünnakujõu juhtimise ülesanded kuulusid laiemalt laevastikuväeohvitseridele. Jaapani valitsus ja sõjaväejuhtkond otsustasid teostada õhurünnaku, mis pidi andma neile esmase eelise.

Rünnaku kulg

Rünnak koosnes kahest peamisest õhurünnakulainest (kolmas laine, mis oli ette nähtud, lükati tagasi), kokku kasutati umbes 353 lennukit, mis startisid kuult Jaapani lennukikandjalt. Esimene laine — ligikaudu 183 lennukit — ründas peamiselt laevu ja sadama infrastruktuuri; teine laine — umbes 170 lennukit — sihtis peamiselt laevastiku õhustkaitse- ja lennuväljaobjekte. Ründes osalesid erinevat tüüpi lennukid, sealhulgas torpeedo- ja sukeldumispommitajad ning hävituslennukid (Mitsubishi A6M "Zero", Aichi D3A "Val", Nakajima B5N "Kate" jt).

Operatsiooni planeerija oli admiral Isoroku Yamamoto, kuid rünnakujõu otsene juhtimine kuulus laevastikuohvitseridele laevastikuoperaatori tasandil. Vastuvõtva poole tähelepanu hajutas osalt seireinfo tõlgendamine ning osa varajastest radarhoiatusest ei viidud ruttu kõrgemale tasandile, mistõttu üllatusmoment jäi Jaapanile soodsaks. Rünnak algas ligikaudu kella 07:48 kohaliku aja järgi.

Kaotused ja kahjud

Rünnakus hukkus kokku umbes 2 403 Ameerika sõjaväelast ja tsiviilisikut ning ligi 1 178 sai haavata. Jaapani kaotused olid väiksemad — umbes 29 lennukit ja ligikaudu 64 meeskonnaliiget. Sadamas olnud USA sõjalaevad ja lennukid said rängalt kahjustada:

  • kõik kaheksa sadamas olnud Ameerika lahingulaeva said tõsiselt kahjustada või uppusid; mitmed neist, näiteks USS Arizona (BB-39), said pöördumatult hävitada, teisi (sh West Virginia, California) õnnestus hiljem üles tõsta ja uuesti teenindusse võtta;
  • hulk hävitajaid, ristlejaid ning varustusaluseid said kahjustada;
  • sajad õhusõidukid hävinesid või said kahjustada ning sadama- ja lennubaasi rajatised said mitmes kohas rängalt kahjustada.

Oluline oli see, et kolm suuremat Ameerika lennukikandjat — Enterprise, Lexington ja Saratoga — parasjagu sadamast eemal olid, mistõttu pääsesid need rünnakust puutumata ja hiljem osutusidki Ameerika vastutegevuses väga tähtsaks.

Poliitilised ja sõjalised tagajärjed

Rünnak tõi kaasa otsese USA sisenemise Teise maailmasõtta. 8. detsembril 1941 esitas president Franklin D. Roosevelt Kongressile sõjakuulutuse Jaapani vastu — tema kõne algas kuulsate sõnadega (inglise keeles) "a date which will live in infamy" — ja Ameerika Ühendriigid kuulutasid Jaapanile sõja. Mõne päeva jooksul (11. detsembril 1941) kuulutasid Saksamaa ja Itaalia sõja Ameerika Ühendriikidele, millele USA vastas samuti sõjakäratusega, laienedes nii teisele teatmeks Euroopa sõjategevusse.

Rünnak lõi lõpu paljudele isolatsionistlikele hoiakutele Ameerika poliitikas ja ühiskonnas: avalik meelsus pöördus tugevalt sõja poole ning USA mobiliseeris suuri sõjaväelisi ja tööstuslikke jõude. Samuti tõi Pearl Harbor esile õppetunni sõjalise valve, luure ja hoiatussüsteemide tähtsusest. USS Arizona vrakile rajatud mälestusmärk (USS Arizona Memorial) ja teised memoriaalid jäävad tänaseni mälestuseks rünnaku ohvritele ja sündmuse ajaloo tähtsusele.

7. detsember 1941 jääb ajalukku kui pöördepunkt, mis viimasel halvimal moel muutis Ameerika Ühendriikide rolli maailmas ja kiirendas Teise maailmasõja kulgu Vaikse ookeani piirkonnas.