Põhja-Ameerika indiaanisõjad: põlisrahvaste ja kolonistide konfliktid

Ameerika indiaanisõjad (tuntud ka kui indiaanisõjad või esimeste rahvaste sõjad; prantsuse: Guerres des Premières Nations) on üldnimetus erinevatele relvastatud konfliktidele ja lahingutele, mida Euroopa, Ameerika ja Kanada valitsused ning kolonistid pidasid erinevate Ameerika indiaanlaste ja esimeste rahvaste hõimude vastu. Need konfliktid toimusid Põhja-Ameerikas alates esimesest koloniaalasustusest 17. sajandil kuni 1920. aastateni, ulatudes nii väiksematest rändrahnude ja piirkondlikest kokkupõrkest kuni pikaajaliste, laialdaste sõjaliste kampaaniateni. Indiaanisõdade põhjused olid mitmekesised: kultuurilised erinevused, maakasutuse ja territooriumi vaidlused, konkurents kariloomade ja jahimaade pärast, kolonistide laienemisrõhk ning mõlema poole poolt toime pandud vägivallateod. Lisaks kasutasid Euroopa suurriigid sageli kohalikke hõime endi huvides, liites neid liitlasteks oma kolooniate vastu ja seeläbi süvendades piirkondlikku konflikti.

Põhjused ja iseloom

Indiaanisõjad ei olnud ühetaolised: need hõlmasid rünnakuid asulatele, piirde- ja röövretki, sõjategevust kindlustatud posti ja fortide vastu, samuti pikaajalisi kampaaniaid, mille eesmärk oli hõime alistamine või ümberasustamine. Peamised tegurid olid:

• maade ja ressursside omandamine ning kolonistide laienemine;
• erinevad õigussüsteemid ja omandipraktikad, mis tekitasid tülisid;
• kaubandus- ja orjakaubanduse mõju ning liitlassuhted Euroopa võimudega;
• epideemiad ja haigused, mis kandsid ränne ja nõrgestasid hõime;
• riiklikud poliitikad (nt sunniviisiline ümberasustamine), mis muutsid suhted pikas perspektiivis agressiivsemaks.

Ajalooline kontekst ja seadusandlus

Pärast Ameerika revolutsiooni olid paljud konfliktid seotud konkreetsete osariikide või piirkondadega. Suur osa vaidlustest keskendus maakasutusele ning paljudes piirkondades kujunesid välja vägivaldsed tsüklid, kus relvastatud kokkupõrked viisid kättemaksuni vastaspoolte seas. Kanada kontekstis mängis olulist rolli 1763. aasta Briti kuninglik proklamatsioon, mille sätete kohaselt ei tohtinud valged asunikud Kanadas võtta põlisrahvaste maad ilma nendega lepingut sõlmimata. See õiguslik raamistik ja hilisemad nummerdatud lepingud aitasid mõnel maal piiritleda konfliktide ulatust, kuigi lepingute järgimine ja tõlgendamine olid tihti vaidluste allikaks. Kanadas on see proklamatsioon ja sellega seotud õiguslikud alused jäänud rahvuslikku õigusesse mõjusaks teguriks.

19. sajandi Ühendriigid ja lääne laienemine

Kui valged asunikud läksid pärast 1780. aastat üle Ameerika läände, suurenes asunike ning erinevate indiaanlaste vaheliste konfliktide ulatus, kestus ja intensiivsus. Eesti kirjelduseks tuntud näidetest on 1812. aasta sõda, mille tulemuseks oli mitmete suurte indiaanlaste koalitsioonide lüüasaamine Kesk-Lääne ja Lõunaosas ning mis mõjutas laiemalt hõimude strateegiat ja liitlasi.

1830. aasta indiaanlaste väljaviimise seadus võimaldas USA valitsusel eemaldada paljusid põlisrahvaid Mississippi jõe idakaldalt läände. Selle poliitika praktikas viidi läbi massilisi ümberasustamisi (kus kuulsaim näide on Trail of Tears), mis põhjustasid suurt inimlikku kannatust ja surma. Lääne pidi valitsuse vaateväljas olema „tühi” piiriala, kuigi mitmed hõimud pidasid seal vra territoriaalseid õigusi. Aja jooksul suunati poliitika saatuslikult hõimude ümberasustamiseks spetsiaalselt määratud ja föderaalselt kaitstud reservaatidesse, mis muutis traditsioonilist eluviisi ja majandust tõsiselt.

Sõjategevuse iseloom ja taktika

Indiaanisõjades kasutati väga palju erinevaid taktikaid — hõimed rakendasid paindlikku rändsõjapidamist, vargsi rünnakuid ja teadmisi maastikust, mis andis neile eeliseks kohalikus keskkonnas. Kolonistid ja hiljem riigijõud kasutasid regulaararmeed, maakaitseid, samuti liitlassõdureid erinevatest hõimudest. Praktikas mõjutasid konflikte ka logistikaküsimused, talvine/sooja aja sõjapidamine, relvastuse eri tase ja haiguste levik, mis sageli hõime nõrgestas.

Mõjud ja pärand

Indiaanisõjad avaldasid sügavat mõju Põhja-Ameerika põlisrahvastele: paljud hõimud kaotasid suuri maa-alasid, nende elupõhimõtted ja kultuurilised institutsioonid kõvasti kahjustati, ning paljudad inimesed hukkusid sõjategevuse, nälja ja haiguste tõttu. Pikaajalised tulemused hõlmasid assimileerimispoliitikaid (sh internaatkoolid), territoriaalset survet ning muudatust ühiskondlikes hierarhiates. Samas on see ajalugu tänapäeval ka õigusliku ja poliitilise arutelu keskmes — mitmed lepingud ja õigusaktid on veelgi tänapäevases õigusruumis tähtsad ning riigid nagu Kanada ja USA tegelevad tõdede ülesleidmise, heastamise ja leppimise küsimustega.

Kuigi suured lahingud lõppesid 19. sajandi lõpus ja varases 20. sajandis, on nende konfliktide pärand elav ka tänapäeval: õigusvaidlused maaõiguste üle, kultuuriline taassünd ja poliitilised nõudmised iseseisvuse ja tunnustuse osas on kõik osa sellest jätkuvast mõjust.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetatakse Euroopa, Ameerika ja Kanada valitsuste ning erinevate Ameerika indiaanlaste ja esimeste rahvaste hõimude vahelist konflikti?

K: Millal need konfliktid toimusid?

K: Millised olid nende sõdade põhjused?

K: Kuidas muutus USA poliitika indiaanlaste suhtes pärast 1780. aastat?

K: Millise seaduse võttis Suurbritannia vastu, mis piiras konflikte põlisrahvastega Kanadas?

Küsimus: Milline oli selle perioodi üks suurem konflikt?

Otsing