Girolamo Savonarola: Firenze preester, reformija ja poleemik (1452–1498)

Girolamo Savonarola — Firenze dominiiklaste preester ja tuline reformija, kes paljastas kiriku korruptsiooni, korraldas raamatupõletusi ja jäi ajaloos vastuoluliseks figuuriks.

Girolamo Savonarola (21. september 1452 – 23. mai 1498) oli Itaalia dominiiklaste preester ja Firenze juhtiv vaimulik ja poliitiline tegelane, kes tõusis avaliku elu keskmesse alates 1494. aastast kuni oma hukkamiseni 1498. aastal. Ta on tuntud nii teravate moraalireformide kui ka laialt levinud raamatute ja maastikute põletamise — nii‑öelda "kõrvaliste naudingute" hävitamise — poolest, mida tema kriitikud nimetasid ebamoraalseks kunsti ja kultuuri alandamiseks. Kuigi Savonarola oli preester, jutlustas ta sageli vastu vaimulikkonna ja Rooma kiriku moraalse korruptsiooni, ning tema rünnakud sattusid tihti ka paavstliku võimu ja Milano ning Rooma võimukandjate suunas.

Elulugu ja vaimulik tegevus

Savonarola sündis perekonnas, mis kuulus Firenze keskklassi, ja astus noorena dominiiklaste ordu ridadesse. Ta oli kuulus intensiivsete, sageli apokalüptilisi elemente sisaldavate jutluste poolest, kus ta kutsus üles meeleparandusele, tagasihoidlikkusele ja moraalsele puhastusele. Pikka aega tegutses ta preestrina ja kloostri juhatajana, eriti San Marco kloostris Firenzes, kus tema jutlused ja kirjutised levisid laialdaselt.

Firenze poliitiline roll ja reformid

Pärast 1494. aasta Prantsuse vägede sissetungi ja Medici dünastia lüüasaamist sai Savonarola Firenzes oluliseks poliitiliseks mõjutajaks. Ta aitas kujundada lühiajaliselt vabariiklikku valitsemist ning propageeris rangeid moraalinõudeid: avalikku eetikakontrolli, meeleparanduse kampaaniaid, avalike pidustuste ja luksuse piiramist ning hariduse ja kirikuelu reformi. Tema järgijad osalesid avalikes "vooruseülenduste" aktsioonides, mis mõne kriitiku silmis muutsid linna autoritaarseks ja austusväärsusest kaugeks.

Kõrvaldamised ja "vooruse lõkked"

Savonarola innustas avalikke aktsioone, mida tuntakse kui "vooruse lõkke" (Bonfires of the Vanities), kus põletati raamatuid, pilliseadmeid, uhkeid rõivaid ja muud, mida tema pooldajad pidasid turmavaks või sündsusevastaseks. Need sündmused jagasid avalikkust: mõnede jaoks tähendasid need moraalset puhastumist, teiste jaoks aga intellektuaalset ahistamist ja kunstilist kahju. Tema kriitikud, sh paljud kunstnikud ja haritlased, süüdistasid teda tsensuuris ja kultuuripärandi hävitamises.

Konflikt paavstiga ja hukkamine

Savonarola terav sõnavõtt paavst Aleksander VI (vt paavst Aleksander VI) ja tema lähedaste vastu ning poliitilised pinged viisid vaenulikkuseni Rooma ja osa Firenze eliidi suunal. Temast kujunes oluliselt vastuoluline figuur: osad nägid temas meeleparanduse liidrit, teised heretiku ja rahutustekitaja. 1497.–1498. aastatel süvenes konflikt, mille tulemusena kuulutati Savonarola välja nii kiriklikult kui ka tsiviilkohtulike süüdistuste alla. Tema ekskommunikatsioon ja viletsuse laadis kohtumenetlus lõppesid 23. mail 1498 tema hukkamisega – ta mõisteti süüdi heresias, võltsprohvetlikkuses ja mässus ning hukati avalikult (hüljatud, seejärel põletatud) Firenzes.

Pärand ja hilisem hindamine

Savonarola tööst ja saatust on ajaloolased hinnanud väga erinevalt. Mõned käsitlevad teda kui ranget, kuid siirast vaimulikku reformijat ja isegi varajast eelleidjat, kelle kriitika kiriku väärkäitumise kohta mõjutas hilisemat usulist mõtlemist — seetõttu peavad mõned teda Martin Lutheri ja protestantliku reformatsiooni eelkäijaks, kuigi Savonarola ise jäi elu lõpuni usklikuks roomakatoliiklaseks. Teised näevad temas fanaatikut ja autoritaarset sotsiaalset reformijat, kelle meetodid ja poliitika lõhestasid linna ning kahjustasid kultuurilist elu.

Kanoniseerimise ja õigustamise liikumised

20. sajandil tekkis dominiiklaste seas ja laiemalt katoliiklikus ringkonnas liikumine, mis soovis tuntud kui "Frà Savonarola" õndsaks kuulutamist ja isegi kanoniseerimist. Tema pooldajad väidavad, et tema ekskommunikatsioon ja hukkamine olid poliitiliselt motiveeritud ja seetõttu ebaõiglased. Õndsaks kuulutamise (vt õndsaks kuulutamise) ja kanoniseerimise vastu on vastukaaluks aga paljud — eriti jesuiidid —, kes näevad Savonarola teravaid rünnakuid paavstluse vastu kui tõsist ja raskesti andestatavat eksimust.

Kokkuvõte

Girolamo Savonarola on ajalooline kuju, kelle tegevus seob endas tugevat religioosset pühendumust, poliitilist ambitsiooni ja kultuurilist konfliktset vaimustust. Tema lühike, kuid intensiivne roll Firenzes jättis püsiva jälje linna ajaloole ning tekitab endiselt vaidlusi tema õigustatuse, motiivide ja pärandi üle. Tema elu tõstatab küsimusi kiriku ja poliitika piiridest, usuilma ja kunstivabaduse suhetest ning sellest, kuidas ühiskond reageerib äärmuslikele moraalinõudmistele.

Florence

Savonarola sai 1475. aastal dominiiklaseks ja astus Bolognas San Domenico kloostrisse. Ta õppis teoloogiat. Aastal 1479 läks ta Santa Maria degli Angeli kloostrisse. Aastal 1482 saatsid dominiiklased ta Firenzesse, "tema saatuse linna". Viie aasta pärast läks ta tagasi Bolognasse, kus temast sai "õpingute meister".

Ta pöördus 1490. aastal tagasi Firenzesse ja hakkas jutlustama maailma lõpust. Tal olid nägemused ja ettekuulutused, mis olid tema sõnul tulnud talle Jumalalt ja pühakutelt. Mitmed katastroofid muutsid tema ettekuulutused tõeks. Ta rääkis valitseva Medici perekonna võimu kokkuvarisemisest. Savonarola ei püüdnud kunagi sõda pidada Rooma kuuria vastu. Ta tahtis teha lõpu paavstide pattudele, kes hoolivad rohkem oma rikkusest ja võimust kui Jumalast .

Pärast seda, kui Karl VIII Prantsusmaalt tungis 1494. aastal Firenzesse, kõrvaldati valitsevad Medici. Savonarola sai linna uueks juhiks nii ilmaliku juhi kui ka preestrina. Ta rajas Firenzes üsna moodsa demokraatliku vabariigi. Savonarola tahtis teha Firenzest Jumalale pühendunud linna, hea "kristliku ja religioosse vabariigi". Homoseksuaalsus oli Firenzes vastuvõetav ja paljud olid tähtsad inimesed. Üks Savonarola esimesi seadusi oli muuta sodoomia kuriteoks, mille eest karistatakse surmaga.

1497. aastal läks ta koos oma järgijatega Piazza della Signoriale ja hakkas põletama peegleid, kosmeetikat, rõvedusi, paganlikke raamatuid, mängulaudu, muusikainstrumente, ilukleite, naiste kübaraid ning ebamoraalsete ja vanade poeetide teoseid. Nad põletasid ka mõnede kuulsate kunstnike, näiteks Sandro Botticelli ja Michelangelo maalid. Seda sündmust nimetatakse nüüd "Vanaduse tulekahju".

Savonarola kuju Ferraras, Itaalias.


Maal Savonarola hukkamisest Piazza della Signorias.

Väljakuulutamine ja hukkamine

13. mail 1497 määras paavst Aleksander VI Savonarola ekskommunikatsiooni. Aleksander nõudis 1498. aastal tema arreteerimist ja hukkamist. 8. aprillil ründasid sõdurid San Marco kloostrit ja pärast verist lahingut tapeti Savonarola valvurid ja usuliste toetajad. Ta alistus ja järgnevate nädalate jooksul piinati teda, et ta ütleks, et ta on süüdi ketserluses, korruptsioonis ja muudes kirikuvastastes kuritegudes.

Tema hukkamise päeval viidi ta koos Fra Silvestro ja Fra Domenico da Pescia, kahe Savonarola ususõbra, välja Piazza della Signoriale. Neilt võeti kiriklikud riided ning neid nimetati ketseristideks ja skismaatikuteks. Need kolm meest pandi risti ja põletati elusalt. Savonarola suri samas kohas, kus ta oli põletanud maalid ja raamatud.

Niccolò Machiavelli, "Vürsti" autor, nägi samuti hukkamist ja kirjutas sellest. Medici võttis Firenze varsti uuesti kontrolli alla.

Tahvel näitab Savonarola hukkamispaika Firenze Piazza della Signoria väljakul.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Girolamo Savonarola?

K: Mille poolest on Savonarola kuulus?

K: Milline oli Savonarola seisukoht seoses vaimulikkonna ja Rooma kiriku moraalse korruptsiooniga?

K: Kes oli Savonarola peamine vaenlane?

K: Kas Savonarola oli protestant?

K: Kas on olemas liikumine Savonarola kanoniseerimiseks?

K: Miks on paljud jesuiidid Savonarola õndsaks kuulutamise ja kanoniseerimise vastu?

Otsing