Noa Arka}}

Kirjeldus

Piibli kohaselt oli laegas valmistatud gofreipuust. Gopherpuu on tõenäoliselt küpressipuu puit, mida kasutati Lähis-Idas laevade valmistamiseks. Küpress oli hea laevade valmistamiseks, sest selle tugeva puidu suur tüvi ja jäsemed. Keegi ei tea siiski kindlalt, mis liiki puu gopherpuu oli.

Laegas oli 300 küünart pikk ja 50 küünart lai; kõrgus oli 30 küünart. Pikka aega ei teadnud inimesed täpselt, kui suur on üks küünar. Ühel päeval, 19. sajandi lõpuaastatel, leidsid arheoloogid Jeruusalemmas ühe tunneli. See tunnel oli ehitatud kuningas Hiskija ajal (umbes 700 eKr). Sissepääsu juures oli kiri, mille kohaselt oli tunneli pikkus 1200 küünart. Arheoloog mõõtis tunneli ja nägi, et see oli 1800 jala (54 000 sentimeetrit) pikk. Seega teavad inimesed nüüd, et heebrea küünar oli vähemalt kuningas Hiskija ajal 20,4 tolli (51,816 sentimeetrit).

Laeka kuju ja suurus olid väga head ujumiseks (laegas oli tehtud ujumiseks, mitte kiireks vee läbimiseks). Paljud kaubalaevad on ehitatud nagu Noa argi, sest see konstruktsioon on vees väga stabiilne.

Pärast seda, kui Noa oli lõpetanud laeka kokkupaneku koprapuust laudadest, pidi ta selle veekindlaks tegema (et vesi ei läheks laeka sisse). Piibli kohaselt käskis Jumal Noa kasutada pigi, mis on veekindel materjal, et värvida see seest ja väljast.

Argi ehitamine võttis Noa jaoks tõenäoliselt umbes 55-75 aastat, lähtudes tema vanusest ja tema poegade vanusest, kui üleujutus algas.

Naturalistlik lähenemine

Renessansi ajal tekkis uut tüüpi teadus. Need inimesed ei seadnud kunagi kahtluse alla argi loo sõna-sõnalist tõesust. Nad hakkasid selle üle mõtlema praktilisest vaatenurgast. Alfonso Tostada kirjutas 15. sajandil argi loogikast, sealhulgas sellistest asjadest nagu sõnnikust vabanemise ja värske õhu ringluse korraldamine. 16. sajandi geomeetrik Johannes Buteo töötas välja laeva sisemõõtmed. Ta jättis ruumi ka Noa jahvatusveskitele ja suitsuta ahjudele. Tema mudelit kasutasid ka hilisemad inimesed.

17. sajandiks oli Ameerika avastatud ja seda hakati uurima. See tõi kaasa uusi probleeme. Kõik liigid pidid pärast üleujutust taas ühest punktist levima. Ilmselge vastus oli, et inimene oli pärast Paabeli torni hävitamist levinud üle mandrite. Erinevad rühmad võtsid loomi kaasa. Mõned tulemused tundusid siiski kummalised: miks olid Põhja-Ameerika põliselanikud võtnud kaasa klapikumadu, kuid mitte hobuseid, imestas Sir Thomas Browne 1646. aastal? "Kuidas Ameerikas oli rohkesti röövloomi ja mürgiseid loomi, kuid ei sisaldanud seda vajalikku olendit, hobust, on väga kummaline."

Browne oli üks esimesi, kes seadis spontaanse tekke mõiste kahtluse alla. Ta oli arst ja amatöörteadlane, kes tegi selle tähelepaneku möödaminnes. Ka tolleaegsed piibliteadlased nagu Justus Lipsius (1547-1606) ja Athanasius Kircher (u. 1601-80) hakkasid laeka lugu lähemalt uurima. Nad püüdsid sobitada Piibli kirjeldust oma aja loodusajalooliste teadmistega. Sellest tulenevad hüpoteesid olid olulised. Nad olid liikumapanevaks jõuks taimede ja loomade geograafilise leviku uurimisel. Selline uuring muutus 18. sajandil biogeograafiaks. Loodusajaloolased hakkasid looma seoseid kliima ning sellega kohanenud loomade ja taimede vahel. Üks oluline teooria ütles, et Piibli Ararat oli eri kliimavöönditega triibuline. Kui kliima muutus, liikusid ka sellega seotud loomad. Lõpuks levisid nad, et taasasustada maakera.

Samuti oli probleemiks üha suurenev teadaolevate liikide arv: Kircheri ja varasemate loodusteadlaste jaoks ei olnud probleemiks leida ruumi kõigile teadaolevatele loomaliikidele Arka, kuid selleks ajaks, kui John Ray (1627-1705) töötas, vaid paar aastakümmet pärast Kircherit, oli leitud palju rohkem loomaliike. Loomade kogu mitmekesisuse kaasamine argi jutustusse muutus üha raskemaks ja 1700. aastaks nägid vähesed loodusteadlased põhjust uskuda Noa argi jutustuse sõna-sõnalisesse tõlgendusse.

Täissuuruses koopia

2011. aastal ehitati Hollandis Dordrechtis Noa laeka täissuuruses koopia.