Kirik (hoone)

Kirikuhoonete ajalugu

Kristluse algusaegadel pidid inimesed kummardama salaja. Rooma impeeriumis ei olnud kristlik jumalateenistus lubatud, seega pidid kristlased kogunema salajases kohas. Mõnikord kogunesid nad inimeste majades või aitades, mõnikord kohtusid nad maa all. Esimesed kristliku jumalateenistuse jaoks ehitatud kohad olid väikesed kaljusse raiutud kabelid, kus inimesed said jumalateenistust pidada, ilma et neid avastataks.

Pärast Rooma keisri Konstantinoopoli surma 337. aastal pKr. lubati kristlastel omada hooneid jumalateenistuste pidamiseks. Need esimesed kirikud ehitati Rooma basiilikute sarnase plaani järgi. Seda plaani kasutati hiljem keskaja lõpul ehitatud kaunite gooti katedraalide ja kirikute puhul.

Vana inglise kirik, millel on saksi arhitektuur (ümarad otsad)


Aberlady kirik Edinburghi lähedal, Šotimaa


Väike kirik Ohio osariigis


Lindenbergi kirik Berliini lähedal Saksamaal on 13. sajandi kirik.


Évora katedraali sisemus, Portugal


Speyeri katedraal, suurim säilinud romaani stiilis hoone.


La Madeleine, Pariis on üks peamisi vaatamisväärsusi Pariisis, Prantsusmaal.

Kiriku osad

Kiriku arhitektuuris on mitu osa. Kõigil kirikutel ei ole kõiki neid osi:

• Kirikulaev on kiriku põhiosa, kus kogudus (jumalateenistusele tulnud inimesed) istuvad.
• Laevakäärid on kiriku küljed, mis võivad kulgeda piki kirikulaeva külge.
• Ristkülik, kui see on olemas, on ala, mis ristub kiriku ülemise osa lähedal kirikulaeva kohal. See muudab kiriku ristikujuliseks, mis on Jeesuse ristisurma sümboliks.
• Kiriku ülaosas asuva altari juurde viib kantsel. Altar asub pühakojas. Sõna "pühamu" tähendab "püha koht". Inimesi ei tohtinud pühakojas arreteerida, seega olid nad turvaliselt kaitstud. Altar on tavaliselt kiriku idapoolses otsas. Inimesed istuvad kirikus näoga altari poole. Me ütleme, et kirik on "näoga ida poole".
• Kirikutel on ka torn või kirikutorn, tavaliselt läänepoolses otsas. Kui kirikul on pikihoone, võib torn olla pikihoone keskosa kohal.

Rooma-katoliku kirikutes on kiriku sissepääsu juures alati püha vee kruus (kauss). See traditsioon tuleneb asjaolust, et Rooma basiilikutes oli sissepääsu ees pesemiseks mõeldud purskkaev. Kannel on kauss, kus inimesi (sageli lapsi) ristitakse. See on samuti kiriku sissepääsu lähedal. See on sümbol, mis tähistab inimeste vastuvõtmist kristlikku kirikusse.

Traditsiooniliselt on pikihoone kirikulaevas pikad pingid, millel kogudus saab istuda. Neid nimetatakse pingideks. Mõned kirikud on nüüdseks asendanud pingid toolidega, et neid saaks erinevatel puhkudel ümber paigutada. Kirikulaeva ees on kantsel, kus preester jutlustab (neid kõnesid nimetatakse "jutlusteks"). Seal on ka kõnepult (nagu suur noodipult), kust loetakse õppetunde (piiblilugemisi).

Kui kirikulaeva külgedel on vahekäigud, siis on seal sambad, mis hoiavad katust üleval. Suurtes kirikutes või katedraalides võib nende sammaste ülaosas olla rida väikseid võlvid. Seda nimetatakse triforiumiks. Triforiumi kohal on kiriku seinas kõrgete akende rida.

Kirikukantsel on kiriku kõige püham osa ja seetõttu on see sageli kirikulaevast eraldatud varikatusega, mis võib olla puidust või kivist või mõnikord ka rauast. Kogudus näeb läbi ekraani. Ekraani peal võib olla rist. Seda nimetatakse rood (hääldatakse nagu "rüütli") ekraaniks. Vanasti ronisid preestrid epistli ja evangeeliumi lugemiseks trepist üles rood-ekraani tippu. Mõnikord lauldi sealt ka laulda.

Kirikuhoone sees on pingid, kus istub koor. Neid nimetatakse kooripostideks. Need on mõlemal pool. Mõlemal pool istub koor vastastikku. Vasakul (põhjaküljel) istuvaid kooriliikmeid nimetatakse "cantoris" (külg, kus istub "kantor") ja paremal (lõunaküljel) istuvaid "decani" (külg, kus istub diakon). Mõnes suures kirikus või katedraalis on preestrite istmed ülespoole kallutatud. Nende istmete ülemist osa, kui need on ülespoole kallutatud, nimetatakse misericordideks (ladinakeelsest sõnast "halastus"). Seda seetõttu, et preestrid või mungad said nende vastu toetuda, kui nad väsisid, kui nad pidid pikalt seisma.

Mõnikord on ekraani seintes augud, et kogudus saaks läbi näha. Neid nimetatakse kuppeleks. Kui seinas on süvend, nimetatakse seda aumbriks. See on kapp armulauaveini ja leiva jaoks, mille preester on pühitsetud.

Altar võib asuda otse kiriku idapoolses otsas, kuid suuremates kirikutes või katedraalides on see sageli palju kaugemal. Sellisel juhul nimetatakse just idapoolset otsa apsiseks. Mõnikord on see eraldi kabel, mida nimetatakse "naistekabeliks".

Kirikud läbi aegade

Kirikute kujundus on ajaloo jooksul palju muutunud. Sageli tehti kirikuid suuremaks. Kui see juhtus, võis tekkida arhitektuuristiilide segunemine. Need stiilid on eri riikides väga erinevad.

Inglise kirikud

Inglise kirikutes oli mitu erinevat arhitektuuriperioodi:

• Saksiaeg (700-1050) oli aeg, mil kirikud olid väga lihtsad. Kiriku ots (pühamu ots) oli sageli ümar. Nüüdseks on neid vaevalt säilinud, sest need olid enamasti puidust.
• Normannia ajastu (1050-1190) pärineb Euroopas populaarsest romaani stiilist. Kaared olid kaunistustega, mida nimetati "liistudeks". Sammaste tipud nägid välja nagu padjad, mistõttu neid nimetati "padjakapiteelideks". Aknad olid kitsad ja ülaosas ümarad.
• Varane inglise ehk gooti arhitektuur (1190-1280) ei olnud nii tugev ja raske kui normanni arhitektuur. Tornid olid elegantsed ja kõrged, nagu Salisbury katedraali torn.
• Kaunistatud arhitektuuristiil (1280-1360) oli populaarne ajal, mil katk (must surm) möllas ja kolmandik Inglismaa elanikest suri. Sel põhjusel ei ehitatud siis nii palju. Sel ajal tehti kirikutesse palju kivilõiget.
• Perpendikulaarstiil (1360-1540) oli väga suurejooneline. Selles oli palju sirgeid ülespoole suunduvaid jooni ja fännivõlvid. Seda võib näha Westminsteri kloostris ja King's College'i kabelis Cambridge'is. Paljud Inglismaal nähtavad kirikud on ehitatud sel perioodil.

1600. aastatel ehitati kirikuid erinevates stiilides. Sageli kopeerisid nad mõnda vanemat stiili. Pärast Londoni suurt tulekahju ehitati palju uusi kirikuid, mille arhitektiks oli Sir Christopher Wren. Need ehitati klassikalises stiilis. Hilisematel sajanditel jätkati kirikute ehitamist samamoodi, kuid ka gooti stiili kasutati jätkuvalt.

Kaasaegsed kirikud ei ole sageli traditsioonilise ristikujuga. Kogudusel on raske näha ja kuulda, mis toimub kantslis. Kaasaegsed kirikud toovad koguduse, koori ja preestrid üksteisega lähemale. Üks näide on Milton Keynes'is asuva Kristuse nurgakivi kiriku ümmargune kujundus. Kaasaegsed kirikud on sageli lihtsamad, kuid soojema iseloomuga kui gooti kirikud. Paljudel on ilusad mosaiikaknad. Coventry katedraal on kuulus näide moodsast kirikuhoonest.

Seotud leheküljed

• Katedraal
• Kapell
• Koor (muusika)