Londoni suur tulekahju 1666: põhjused, kulg ja tagajärjed

Uurige Londoni suurt tulekahju 1666: põhjused, dramaatiline kulg Pudding Lane'ist kuni Püha Pauluse hävinguni ning selle sotsiaal-majanduslikud tagajärjed.

Londoni suur tulekahju toimus 1666. aastal Londoni kesklinnas. Tulekahju kestis kolm päeva, 2. septembrist kuni 5. septembrini.

Tulekahju põhjustas ulatuslikku hävingut: see jättis kodutuks ligikaudu 70 000 inimest linnast, mille toona hinnanguline elanikkond oli umbes 80 000, ning hävitas tuhandeid maju (tavapärase arvestuse järgi umbes 13 200 maja), 87 pühakohta ja palju ettevõtteid. Ei ole täpseid andmeid hukkunute arvu kohta; ametlikult on salvestatud vaid mõni surmajuhtum, kuid paljude ohvrite kohta andmeid ei ole. Suuri osi võib olla tuhastatud, mistõttu jäid vähe äratuntavaid jäänuseid. Tulekahju ähvardas ka Westminsteri aristokraatlikku linnaosa (tänapäeva West End) ja Charles II Whitehalli paleed, samuti suurt osa äärelinna slummidest, kuid need lõplikult ei põlenud.

Tulekahju sai alguse Thomas Farrineri (või Farynori) pagariäris Pudding Lane'il. See puhkes varahommikul pühapäeval, 2. septembril, ja levima hakates kasvas väga kiiresti. Tolleaegsed tuletõrjujad püüdsid tule levikut tõkestada traditsiooniliste meetoditega, sealhulgas ümber olevate hoonete hävitamisega ja veevoolikutega, kuid see ei toimunud piisavalt kiiresti. Linnapea Sir Thomas Bloodworth viibis lähistel ning oli otsusevõimetu – tema viivituse pärast taotas ta hiljem kriitikat. Londoni Toweri valvur kasutas püssirohtu tuleprohvide- ehk eeslõhikute tegemiseks, mis aitasid takistada tule liikumist ida poole.

Tulekiire levis tugeva ida- lõunatuule ja tiheda puitkonstruktsiooniga ehk kitsaste tänavate tõttu kiiresti üle City' põhiosade. Mõned inimesed hakkasid süüdistama välismaalasi; levisid ka kontrollimata kuulujutud, et tule süüdistasid prantslased või hollandlased, keda tol ajal peeti Inglismaa vaenlasteks Inglise–Hollandi sõdades. Tulekahju jõudis tungida sügavamale linna, hävitas vana Püha Pauluse katedraali ja laienes üle tihedalt asustatud osade, isegi Fleeti jõe piirkonda; see oli ka lähedal, et saata tulekahju Charles II õukonda Whitehallis.

Põhjused ja levikut soodustavad tegurid

Levimist soodustasid mitu asjaolu:

• Vanad, suurel määral puidust majad, sageli üksteise vastu üsna lähedal;
• kitsad tänavad ja tihe linnaplaneering, mis takistas tulekahju piiritlemist;
• kuiv suvi ja tugev tuul, mis kandis tuld kiiresti edasi;
• tõhusate organiseeritud tuletõrjevahendite puudumine ja viivitatud otsused linna juhtkonna poolt;
• sotsiaalne paanika ja rumalused (nt kuulujutud süütajatest), mis mõnikord takistasid koordineeritud tegutsemist.

Kulgemine

Tulekahju algusest kuni selle kontrolli alla saamiseni möödus mitu pingelist päeva. Inimesed jooksid tagalat otsides, päästis oma vara ja püüdsid leida peavarju väljaspool põlevat linnaosa. Ajaloolised kirjanikud, näiteks Samuel Pepys ja John Evelyn, jätsid päevikutes põhjalikud kirjeldused sündmustest ja sellest, kuidas palju asju päästeti – nende kirjeldused on peamised allikad tänapäeval. Tule levikut aitasid aeg-ajalt ära hoida teatud kurssidel kasutatud püssirohu lõhkamised, sahad ja lõhutud majad kui vastutulev tulekahju jaoks tehtud lõhed, kuid needki ei alati jõudnud õigel ajal toimuda.

Tagajärjed ja taastamine

Katastroofi sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed olid suured. Paljud inimesed kaotasid kodud ja varanduse; tekkinud pagulasi julgustas väljaspool linna asumisele ka kuningas — Charles II soovis vältida rahutusi ja vara kadumisega seotud rahutusi põgenike seas. Linna taasrajamiseks tehti mitmeid ambitsioonikaid plaane (laiemate tänavate ja uue tänavaplaaniga), kuid suure osa linnast taastati lõpuks peaaegu samale tänavaplaanile nagu enne tulekahju. Samas sündisid olulised seadusandlikud ja planeerimisalased muutused: vastatienda aktid, uute ehitusnormide kehtestamine (et piirata puitkonstruktsioonide kasutamist), ja loodi erimenetlused (nn Fire Court), et kiirustada kindlustus- ja omandiõiguse vaidluste lahendamist.

Arhitekt Sir Christopher Wren mängis olulist rolli Püha Pauluse katedraali ja mitme linna kiriku kujundamisel ja taastamisel – tema tööd annavad üha veel märgatava panuse Londoni olustikku. Samuti kiirenesid kommertsalased ja kindlustusettevõtted tulekahju järgse vajaduse tõttu (moodustasid endiste tulekahju-kindlustusfirmade alused).

Suhe katku ja mälestus

On laialdaselt arvatud, et tugev tuli aitas hävitada või vähendada katkujärgselt säilunud haigustekitajaid ja näiteks vähendada rotiohustikku puutunud saastunud piirkondades, mistõttu tulekahju tõenäoliselt aitas linna puhastamisel pärast 1665. aasta suurt katkut. Seda seost arutatakse ajaloolastes allikates, kuid tulekahju mõju nakkuse lõplikule levikule on keeruline ja osaliselt vaieldav.

Kuigi tulekahju jättis sügava jälje linna ajaloos ja arhitektuuris, on see sündmus ka õppematerjaliks planeerimise, ehituse, tuletõrje korralduse ja avaliku korra tähtsuse kohta. Mälestuseks ja uurimiseks on säilinud palju dokumente ja kirjeldusi, mis võimaldavad paremini mõista, kuidas ja miks suured linnatulekahjud võivad kiiresti katastroofiks eskaleeruda ning mida tuleks teha, et neid tulevikus vältida.

Küsimused ja vastused

K: Millal toimus Londoni suur tulekahju?

K: Kui palju inimesi elas sel ajal Londonis?

K: Mis põhjustas tulekahju puhkemise?

K: Kuidas õnnestus tulekahju edasist levikut takistada?

K: Kes kirjutas sellest sündmusest oma päevikusse?

K: Millist mõju avaldas see Charles II õukonnale Whitehallis?

K: Kas see aitas ka muudel Londoni ees seisvatel probleemidel sel ajal?

Otsing