Inglise-Hollandi sõjad (hollandi keeles Engels-Nederlandse Oorlogen või Engelse Zeeoorlogen) olid 17. ja 18. sajandil inglaste ja hollandlaste vahel peetud sõjad. Need konfliktid olid eelkõige võitlus merel kulgevate kaubateede ja ülemaailmse kaubandusliku mõju pärast: nii Inglismaa kui ka Hollandi Vabariik püüdsid tagada oma laevanduse, kolooniate ja idakaubanduse kasumi. Sõjad olid tihedalt seotud tolli-, navigatsiooni- ja koloniaalpoliitikaga ning nende käigus kasutasid mõlemad pooled aktiivselt sõjalaevu, kaubalaevu, kapitaniteid ja erakaptenitööd (privateering). Kõik sõjad toimusid peamiselt meresõjas, kuid nende poliitilised ja majanduslikud tagajärjed ulatusid ka maale ning koloniaalvõimetele.

Sõdade põhjus ja kontekst

Peamised põhjused olid kaubanduslikud ja geopoliitilised: Inglismaa soovis lõigata välja Hollandi kaubanduslikku domineerimist merel ja kindlustada ligipääsu oma kasvavatele kolooniatele. Hollandi Vabariigi tugev kauplus- ja laevandusvõrgustik, kaasa arvatud tugev osalus idakaubanduses, tekitas pingeid. Inglismaa seadused ja meetmed, nagu kaubanduse piirangud (nt Navigation Acts, mis suunasid kaubavahetust Inglismaa huvides), tõid pinged esile. Samuti mõjutasid sündmusi Euroopa poliitika (näiteks Inglismaa ja Prantsusmaa suhted), koloniaalkonfliktid ja eri-aegsed liidud.

Peamised sõjad ja sündmused

  • Esimene sõda (1652–1654): See toimus Inglismaal interregnumi ajal, perioodil pärast kodusõda, mil troon oli tühi. Sõda peeti Inglismaa ja Hollandi Vabariigi mereväe vahel peamiselt La Manche'i väinas ja Põhjamerel. Konflikt tipnes mitmete lahingutega, mis andsid Inglismaa mereväele ajutise ülekaalu. Sõja tulemusena tugevnes Inglismaa positsioon mereväes ja kaubanduses ning see aitas õigustada teravamaid kaubanduspiiranguid Hollandi kaubandusele. Sõjalised ja diplomaatilised lahendused rahustasid pingeid, kuid vastasseis kaubanduse pärast jätkus.
  • Teine sõda (1665–1667): Pärast Inglismaa monarhia taastamist puhkes uus lahinguver; Inglismaa püüdis murda Hollandi kaubanduslikku monopoli. Olulisemad lahingud olid näiteks Lowestoft (Inglise võit 1665) ja suurem vastasseis 1666. Kuulsaim episood oli Hollandi väejuhi Michiel de Ruyteri juhtimisel toime pandud raid on Medway 1667. aastal, kus hollandlased ründasid ja hävitasid Inglise laevu ning üllatasid Inglismaa kindlustused — see raid oli Embarrassing blow Inglismaa mereväele ja sundis Inglismaad rahuläbirääkimistele (Treaty of Breda 1667).
  • Kolmas sõda (1672–1674): Selle sõja ajal sõlmis Inglismaa liidu Prantsusmaaga eesmärgiga vähendada Hollandi mõju. Kuigi mõne lahingu käigus kandis Inglismaa ka väiksemaid võite, oli suurem tulemus Hollandi Vabariigi vastu kindlalt kaitsev ja selle laevastik suutis säilitada peamised kaubateed. Sõja lõpp märkis Hollandi merelise staatuse tugevnemist 17. sajandil. Samuti tõi see kaasa territoriaalseid ja kolonialistlikke vahetusi: inglased vallutasid Uus-Madalmaad (hilisem New York) ja vastutasuks kinnitati hollandlastele mitmeid teisi omandiõigusi — näiteks lepiti kokku, et hollandlased võivad hoida Suriname'i.
  • Neljandaks sõjaks (1780–1784) on nimetatud hilisemat konflikti, mis toimus pärast Suurbritannia Liidu akte ning selles osalesid Hollandi Vabariik ja Suurbritannia Kuningriik. See puhkes osaliselt seetõttu, et Suurbritannia oli rahulolematu Hollandi kauplemisega Ameerika Ühendriikidega Ameerika revolutsioonisõja ajal. Hollandi neutraalsus ja kaubasuhted revolutsiooniliste Ameerika kolonistidega kallutasid Suurbritannia ründama. Sõda kulges suuresti merel ning Suurbritannia saavutas Javariinekuid edukaid mereoperatsioone, mis kahjustasid Hollandi kaubandust ja koloniaalhuve. Sõda lõppes Pariisi lepinguga (1784), mis oli hollandlaste jaoks ebaõnnestunud: nad kaotasid osa oma Hollandi impeeriumist ning märkimisväärselt vähenes nende rahvusvaheline mõju ja maine.

Taktika, tehnoloogia ja meresõja pärand

Inglise–Hollandi sõjad kiirendasid meresõja taktikate ja laevaehituse arengut. Mõlemad pooled arendasid suuremaid laevu ja ranged sõjalaevastiku organiseerimise süsteeme; eriti oluline oli ridade süsteemi (line of battle) kujunemine, mis muutis lahingute korraldust ja laevaehituse nõudeid. Lisaks tõstsid konfliktid privateeringu ja kaubalaevastiku kaitse olulisust. Sõjad käisid käsikäes majanduslike meetmete ja riiklike toetustega laevadele ning aitasid kujundada uuemaid professionaalseid merevägesid.

Mõjud ja tähendus

Inglise–Hollandi sõjad lõid aluse Inglismaa — hiljem Suurbritannia — kasvavale merelisele ülemvõimule, mis 18. ja 19. sajandil muutus otsustavaks. Hollandi Vabariik jäi 17. sajandil üheks juhtivaks kaubandusjõuks, kuid pikaajaline konkurents ja järgmised konfliktid vähendasid tema absoluutset domineerimist. Sõdade tulemusel toimusid territoriaalsed vahetused (nt Uus-Madalmaa/New York ja Suriname), muutusid kaubandusteed ja koloniaalpoliitika. Kokkuvõttes olid need sõjad rohkem kui lihtsalt relvastatud konfliktid: need kujundasid modernse mereturu, riikidevahelise kaubanduse reegleid ja merenduspoliitikat Euroopas.

Oluline: Inglise–Hollandi sõjad on näide sellest, kuidas majanduslik konkurents võib saada peamiseks relvastatud konflikti allikaks ning kuidas meresõda ja kaubandusajendatud poliitika omavahel läbi põimuvad.