Araabia talv (2014–) – konfliktid, autoritaarsus ja ISISi tõus

Araabia talv (2014–) — konfliktid, autoritaarsuse taastumine ja ISISi tõus. Põhjalik ülevaade kodusõdadest, põgenikekriisist ja piirkondlikust ebastabiilsusest.

Araabia talv ajal puhkesid taas autoritaarsus, absoluutsed monarhiad ja islamiäärmuslus.

Araabia talv algas 2014. aastal ja toimus neli aastat pärast araabia kevadet. See hõlmab kodusõdu, kasvavat piirkondlikku ebastabiilsust, Araabia riikide majanduslikku ja demograafilist allakäiku ning etnilis-religioosseid sõdu.

2014. aasta suveks oli araabia talv põhjustanud peaaegu veerand miljonit surma ja miljoneid põgenikke. Võib-olla kõige olulisem sündmus oli Iraagi ja Levandi Islamiriigi tõus alates 2014. aastast kuni tänaseni.

Põhjused ja taust

Araabia talve ei tekkinud iseenesest, vaid on seotud mitme omavahel põimunud teguriga:

• Poliitiline lõhe ja autoritaarsuse tugevnemine pärast araabia kevadet, mis jättis mitmes riigis riigivõimu nõrgemaks või represseerivamaks.
• Majanduslik surve: tööpuudus, korruptsioon, sissetulekute ebavõrdsus ja sõltuvus naftaekspordist avaldasid survet noortele ja keskmisele klassile.
• Sektariaalne ja etniline lõhestatatus — eriti Süürias, Iraagis, Jeemenis ja Liibüas — mis muutis konfliktid kergemini vägivallategevuseks ja välisriikide mõjutuseks.
• Piirkondlikud võimsusevaidlused, eelkõige Saudi Araabia ja Iraani vastasseis, mis kanaliseerisid relvastust ja toetust eri rühmitustele.

Peamised konfliktikolded

• Süüria sõda: algas 2011. aasta ülestõusuna, kuid 2014. aastaks oli muutunud laiapõhjaliseks kodusõjaks, kus osalesid Assad’i režiim, erinevad opositsioonigrupid, kurdi rühmitused ning hiljem ka rahvusvahelised jõud (Venemaa, USA juhitud koalitsioon jt).
• Iraagi kriis: alates 2014. aastast vallutas ISIS (Iraagi ja Levandi Islamiriik) suuri alasid Iraagis ja Süürias, põhjustades ulatuslikku hüljatud elanikkonda ja julgeolekukriisi.
• Jeemen: Houthi liikumise ja Saudi juhitud koalitsiooni konfliktist kujunes suurhumanitaarne kriis, kus sõda, koroona ja näljahädad mõjutavad miljoneid inimesi.
• Liibüa ja muud regioonid: pärast 2011. aasta valitsemise kokkuvarisemist jagunes Liibüa relvarühmituste vahel, mis kippusid saama ärandatud provintsikaaslaste ja välisriikide toetuse vahendiks.

ISISi tõus ja mõju

2014. aastal sai ISIS ülemaailmse tähelepanu, deklareerides kalifaadi suurtel aladel Iraagis ja Süürias, kontrollides linnu, infrastruktuuri ja naftaressursse. Selle tõusu abil levis äärmusliku ideoloogia, toimusid julmad repressioonid vähemuste vastu ning suur hulk võitlejaid reisis piirkonda üle maailma. ISIS tuluallikateks olid naftamüük, röövimised, maksustamine ning varaline röövimine.

Kuni 2017–2019 toimunud territoriaalsele tagasilöögile kuigi ISIS kaotas suurema osa oma kontrollitud aladest, jäi see üleilmselt aktiivseks võrgustikuks: frantsiisid ja sümpaatiseerijad Aafrikas, Aasias ja mujal tegutsevad endiselt operatiivsetena ning korraldavad rünnakuid ja insenerivad tulevikus taas destabiliseerida.

Autoritaarsuse taasilmumine

Pärast araabia kevadet oli mõnel pool oodatud demokraatlik muutus, ent araabia talv tõi kaasa ka autoritaarse retoorika ja meetmete tugevnemise:

• Valitsused kasutasid erakorralisi õigusakte, kaitseseadusi ja repressioone opositsiooni aadressil.
• Absoluutsete monarhiate roll suurenes — mõnedes Gulf-riikides intensiivistusid julgeoleku- ja sotsiaalsed kontrollimehhanismid.
• Välisriikide toetus autoritaarsetele või proxy-le jõududele kasvas, kuna stabiilsus ja strateegilised huvid said prioriteediks.

Mõju inimestele ja majandusele

Kaasaegsed konfliktid mõjutasid oluliselt tsiviilelanikkonda:

• Miljonid said sisepõgenikeks või pagulasteks — suuri pagulainetega riike nagu Türgi ja Liibanon koormati.
• Tervishoiu- ja haridussüsteemid kannatasid; infrastruktuur ja elamud hävisid linnades ja maapiirkondades.
• Majanduslangus, inflatsioon ja tööpuudus halvenesid, mis suurendas sotsiaalset ebastabiilsust ja migratsioonisurvet.
• Kultuuripärand ja muinsused said laialdaselt kahjustada või hävitada, eelkõige Süürias ja Iraagis.

Rahvusvaheline sekkumine

Piirkondlikke konflikte iseloomustas suur välismõju: USA ja koalitsiooni õhurünnakud ISISi vastu, Venemaa sõjaline sekkumine Süürias 2015. aastal, Türgi liikumised kurdi-ala vastu, samuti Iraani ja Saudi Araabia proxy-konfliktid Jeemenis ja Liibüas. Samuti on kehtestatud majandussanktsioonid, humanitaarabi ja rahvusvahelised kohtuprotsessid sõjakuritegude uurimiseks.

Praegune olukord ja väljavaated

Kuigi ISIS kaotas suure osa territoriaalsest kontrollist ning mõnes kohas on stabiilsus taastunud, jääb piirkondlik olukord pingeliseks ja fragmentaarseks. Autoritaarsus on paljudes riikides tugevnenud, konfliktid jätkuvad Süürias, Jeemenis ja Liibüas ning terrorismi- ja insurgentsirühmitused püsivad ohuks.

Tulevikuväljavaade sõltub mitmest võtmetegurist: sisepoliitiliste reformide edule, regionaalsest diplomaatsest koostööst, majandusliku taastumise programmidest, rahvusvahelisest abist ning tegevustest, mis vähendavad radikaliseerumist (nt haridus, töövõimalused, sotsiaalne kaasatus). Rahu- ja taastamisprotsessid nõuavad pikaajalist panust, usaldus loomiseks ning õiguse- ja ülevõimuvõimet tagavaid institutsioone.

Kokkuvõte

Araabia talv (2014–) tähistab perioodi, kus piirkondlik ebastabiilsus kasvas: kodusõjad, religioossed konfliktid, autoritaarsuse tugevnemine ja ISISi tõus mõjutasid miljoneid inimesi. Kuigi mõningaid vägivaldseid levialasid on kahanenud, on sügavamad poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid alles ning nõuavad jätkuvat rahvusvahelist ja kohalikku tähelepanu ning lahendusi.

Tagajärjed

Moshe Dayani Lähis-Ida ja Aafrika uuringute keskuse andmetel läks Araabia Talv 2014. aasta jaanuari seisuga Araabia Liigale maksma 800 miljardit USA dollarit. 2014. aastal vajas abi eeldatavasti kuusteist miljonit inimest Süürias, Egiptuses, Iraagis, Jordaanias ja Liibanonis.

Ameerika Beiruti Ülikooli uuringu kohaselt on 2014. aasta suvel hukkunud veerand miljonit inimest ja miljonid on põgenikud.

Poliitikakolumnist ja kommentaator George Will ütles, et 2017. aasta alguse seisuga on Liibüas hukkunud üle 30 000 inimese, Süürias 220 000-320 000 ja ainuüksi Süüria kodusõja eest on põgenenud 4 miljonit põgenikku.

Valitseb kaos ja vägivald. Nii palju inimesi põgenes Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast Euroopasse, et see on põhjustanud Euroopa rändekriisi. Selle tulemusel hakati sageli kasutama sõna "paadipõgenikud", millega varem nimetati tavaliselt Vietnami paadipõgenikke. Nende hulka kuuluvad Liibüast või Tuneesiast pärit pagulased, kes põgenevad Euroopa Liitu üle Vahemere. Mõned Euroopa poliitikud kardavad, et sisserändajad võivad "üle ujutada" nende rannad. Seetõttu töötavad paljud eurooplased välja seadusi, mis aitaksid saabujaid nende riikide piiridel hallata.

Türgi-Süüria piiri lähedal asuv koht Süüria kodusõja eest põgenevatele süürlastele (2012). Paljud kaotasid oma kodud.

Küsimused ja vastused

K: Mis on araabia talv?

K: Millal algas Araabia talv?

K: Millised on Araabia talve tagajärjed?

K: Mitu surmajuhtumit põhjustas Araabia talv 2014. aasta suveks?

K: Mis oli ehk kõige olulisem sündmus araabia talve ajal?

K: Kuidas aitavad autoritaarsus, absoluutsed monarhiad ja islamiäärmuslus araabia talve kaasa?

K: Kas araabia talve puhul on ka positiivseid tulemusi?

Otsing