Atahuallpa ehk Atawallpa (umbes 1502 - 1533) oli Tahuantinsuyo ehk inkade impeeriumi 13. ja viimane suveräänne keiser. Ta sai keisriks pärast seda, kui ta võitis oma noorema poolvenna Huáscari kodusõjas, mis järgnes nende isa, inka Huayna Capac'i surmale nakkushaiguse (võib-olla malaaria või rõugete) tagajärjel. Kodusõja ajal saabus hispaanlane Francisco Pizarro, kes võttis Atahuallpa vangi ja kasutas teda inkade impeeriumi kontrollimiseks. Lõpuks hukkasid hispaanlased Atahuallpa. Nii lõppes inkade impeerium (kuigi talle järgnesid mitmed nõrgad marionett-järglased).
Taust ja päritolu
Atahuallpa (tuntud ka kui Atawallpa) oli üks Huayna Capac'i pojadest ning tema täpne sünnikoht pole kindlalt dokumenteeritud — mainitakse nii Quita kui ka Cuzco ümbrust. 16. sajandi alguse inkade valitseva dünastia sees kujunesid tugevad konkurentsid pärimisõiguse ja võimu pärast, mis lõid aluse laialdasele sisekonfliktile.
Kodusõda Huáscariga
Pärast Huayna Capac'i surma puhkesid kaks peamist fraktsiooni: Huáscar, kes toetas Cuzco kesksust, ja Atahuallpa, kelle tugev toetus tuli Andide põhjaosast. Kodusõda nõrgestas inkade poliitilist ja sõjalist võimekust ning kulutas ressursse — see olukord tegi impeeriumi haavatavaks välisohule.
Pizarro, vangistus ja lunaraha
1532. aastal kasutasid Pizarro ja tema väike hispaania contingendi ära inkade sisepoliitilist lõhet. Atahuallpa püüti petuskeemiga vangi võtta ka võimu keskel — sündmus, mis toimus sageli nimetatava Cajamarca lahingu kontekstis. Vangistus oli pöördepunkt: hispaanlased nõudsid vabaduse eest tohutut lunaraha. Atahuallpa lubas täita ruumi kuld- ja hõbedast, et lunastada oma vabadus — selle sisu on ajaloolistes allikates kirjeldatud kui erakordselt rikkalikud varad, mis omakorda aitasid hispaanlastel edasi oma vallutusi rahastada.
Kohtuprotsess ja hukkamine
Hispaanlased kohtu all süüdistasid Atahuallpat mitmetes kuritegudes — muuhulgas idolatrias, mõrvades (sealhulgas väidetav vendadevaheline vägivalla akt) ja teiste seaduste rikkumises. Need süüdistused on tänapäeval paljuski tõlgendatud kui ülekatteke vallutajate poliitilistele ja materiaalsetele eesmärkidele. Kuigi osa kaasaegsetest allikatest püüab sündmusi selgitada, oli kohtuprotsess tugevalt mõjutatud hispaanlaste huvidest.
Atahuallpa hukati 1533. aastal (tänapäeva ajaloolased mainivad sageli kuupäevaks 26. juuli 1533). Tema surm tähistas inkade poliitilise iseseisvuse lõppu kui tsentraliseeritud keisririigi juhtivusest — kuigi pealtnäha võis inkade aadlikke ja järeltulijaid endiselt kohapeal näha, olid nad sageli hispaania kontrolli all.
Tagajärjed ja pärand
- Inka impeeriumi lammutamine ei olnud vaid ühe lahingu tulemus: sellele aitasid kaasa haigused, mis olid toonud kaasa suuri inimkaotusi, sisekonfliktid ja Euroopast tulnud impeeriaalsed huvid.
- Hispaanlased paigaldasid marionetttahted (näiteks mõningaid järeltulijaid), kuid need ei suutnud säilitada varasemat inkade tsentraliseeritud süsteemi ega kultuurilist autonoomiat.
- Mõned inkade juhid, näiteks Manco Inca, tõusid hiljem vastupanuliidriteks ja korraldasid pikemaajalist vastupanu hispaanlaste vastu, mis näitab, et inkade ühiskond ei hävinud üleöö.
Mõju tänapäeval: Atahuallpa lugu jääb üheks sümboolsemaks episoodiks Ladina-Ameerika koloniaalajaloos — see näitab, kuidas sisevastuolud ja väline invasioon võivad viia suurte kultuuride kiire transformatsiooni ja allakäiguni. Tema saatust ja kohtuprotsessi arutatakse ajalooallikate põhjal veel tänapäevalgi, ning see pakub olulisi õppetunde nii koloniaalajaloost kui ka võimu- ja õiguse küsimustest.
