Kullapalavikud mõjutasid Austraaliat sügavalt ja kestsid eri piirkondades üle mitme aastakümne. Need algasid lihtsate pinnalähedaste kuldetükkide ehk alluviaalse kulla leidmise tõttu: kulla leidmine jõgedest ja ojadest oli lihtne ja ei nõudnud suuri investeeringuid. Sellepärast tuli palju inimesi lootusega kiiresti rikastuda.

Austraalia kullapalavik hõlmas suurt hulka kullaavastusi üle erinevate osariikide ja aastakümnete. Tuhanded inimesed rändasid kullamaardlatele, lootes leida kulda ja parandada oma elujärge. Kiireim ja tuntum algus toimus 1851. aastal, kui Uus-Lõuna-Walesis Bathursti lähedal leiti kulda; mitmetes piirkondades järgnes sellele suur sissevool. Kuld oli sageli esmalt lihtsasti leitav veekogude liivast — seda nimetatakse alluviaalseks kullaks — ja üksikutel kaevuritel õnnestus seda leida vaid taldriku, labida või lihtsate pannidega. Kui kergesti kättesaadav kullavaru ammendus, pidid kaevurid organiseeruma ja hakkama kaevama sügavamale: tekisid tunneli- ja varisevat tüüpi kaevandused ning lõpuks suurte kapitali- ja tehnoloogiliste vahendite abil töötavad ettevõtted.

Põhjused

  • Alluviaalse kulla lihtne kättesaadavus: pinnal olev kuld sarnanes juhuslikele leidudele, mis kutsusid ligi nii kogenud kaevureid kui ka impulsiivseid otsijaid.
  • Majanduslikud ja sotsiaalsed motiivid: kodumaal vaesus, tööpuudus ja võimalus kiireks rikastumiseks sundisid inimesi teele asuma.
  • Liikumise lihtsus: aurulaevade ja paranenud transpordi tõttu oli Austraaliasse jõudmine 1850. aastatel tavapärasest kiirem ja odavam kui varem.
  • Tehnoloogia areng: sügavamate maakihtide kaevandamine sai võimalikuks tänu aurumasinatele, puurimisele ning hiljem ka keemilistele meetoditele (nt tsüaniidi kasutamine), mis kasvatasid majanduslikku huvi raskema kulla tasemete vastu.

Sündmused ja olulised leiud (1851–1893)

1851. aasta leiud Uus-Lõuna-Walesi lähedal käivitasid laiaulatusliku liikvele asumise. Samal aastal leiti kulda Victorias mitmetes kohtades: näiteks augustis tungiti Clunesisse, ja peagi liikus suur vool Buninyongi suunas. Nädalate või kuude jooksul avastati uusi maardlaid — oluline näide on Ballarat, kus vaid kuue nädala jooksul kogunes üle 10 000 inimese. 1852. aastaks lahkus osa Ballarati kaevuritest uute leiukohtade, näiteks Bendigo, suunas.

Kiired ja kontrollimatud rahvamuutused tõid kaasa ka konflikte. 1854. aastal olid Ballarati kaevurid ärritunud kallite ja regulaarselt kontrollitud kuldlitsentside pärast: nad põletasid litsentse ja organiseerisid mässu, mille tunnus oli tuntud Eureka Stockade'iks nimetatud kokkupõrge sõdurite ja politseijõududega. Kokkupõrkes sai surma inimesi, kuid sündmus kiirendas reforme: litsentside karm formaadi leevendati ja kaevuritele anti õigusi, mis mõjutasid hilisemat poliitilist arutelu ja demokraatia arengut Austraalias.

Kullapalavikud ei lõppenud korraga: 1850. aastate lõpus tõusis oluliselt sügavate ja kapitalimahukate kaevanduste osakaal. Uued leiud tekkisid üle kogu mandri ja alles 1890. aastate alguseks leiti suuremaid maardlaid ka lääneosas — viimaste suuremate lainete hulka kuulub 1893. aasta leiukoht Lääne-Austraalias Kalgoorlie's, mis tõi kaasa veel ühe suure kaasajooksmise ja ulatusliku kaevandustegevuse.

Tehnoloogiline muutus

  • Sissevoolust ja lihtsatest töövõtetest liigutigi kiiresti raskema tehnikaga sügavkaevandamise poole: aurumasinad, pumpasidseadmed ja puurmasinad võimaldasid ligipääsu sügavamatele kivimilõikudele.
  • Hilisemad keemilised töötlemismeetodid (nt tsüaniidi- ja kuldsetektimise protsesside kasutuselevõtt) tõstsid kaevanduste tootlikkust ning tegid vähemtõhusad varud taastöödeldavaks.

Tagajärjed

Majanduslikud: kullapalavikud tõid suures mahus kapitali, panustasid pankade, kindlustusseltside ja börside tekkesse ning aitasid kujundada Austraalia linnade majanduslikku struktuuri. Näiteks Melbourne kasvas kiiresti ja muutus üheks riigi tähtsamaks keskuseks.

Demograafilised ja sotsiaalsed: rahvaarv kasvas kiiresti — immigratsioonist tulid inimesed Suurbritanniast, Iirimaalt, Hiinast ja paljudest teistest kohtadest. See mitmekesisus tõi kaasa nii kultuuride segunemise kui ka pinged: Hiina kaevureid kohtas sageli diskrimineerimine ja rünnakud, mis omakorda suurendas avalikku survet piirata rändevooge.

Poliitilised: kullapalavikud kiirendasid poliitilisi reforme ja aitasid kaasa laiematele võrdõiguslikkuse ning esindatuse nõudmistele. Eureka sündmus on sageli nimetatud oluliseks pöördepunktiks Austraalia demokraatliku arengu loos.

Keskkond ja maaressursid: ulatuslik kaevandustegevus muutis maastikke — jõgede kallaste puhastamine, maardlate avamised, metsade raadamine ja mullaprobleemid olid tavalised. Mõned piirkonnad jäid ka püsiva ökoloogilise mõjutatusega.

Pärand

Kullapalavikud muutsid Austraalia rahvastikku, majandust ja linnastumist. Paljud linnad, mis algselt tekkisid kullaleiukohtadest, jäid püsima ja kasvasid edasi. Kullapangad ja kaevandusettevõtted rajasid pikaajalist tööstuslikku tegevust. Samuti on kullapalavuste pärand kultuuriliselt oluline — matkad, muuseumid ja ajaloomälestised meenutavad seda perioodi nii Austraalia ajaloos kui ka paljude perede mälestustes.

Kokkuvõttes olid 1851–1893 kuldipursetega seotud sündmused tee algus suurtele majanduslikele, sotsiaalsetele ja poliitilistele muutustele Austraalias. Algne hõivatus alluviaalse kullaga andis järk-järgult teed tõhusamatele ja kapitalimahukamatele kaevandustele, mis kujundasid mandri tulevast arengut.