Villafranca vaherahu ja eellepingud (11. juuli 1859) — Prantsusmaa–Austria
Uuri Villafranca vaherahu (11. juuli 1859) ja eellepinguid — Napoleon III, Austria, Lombardia loovutamine, Solferino mõjud ning Itaalia ühinemise pöördepunkt.
Villafranca vaherahu ja Villafranca eellepingud sõlmiti Prantsusmaa ja Austria vahel 11. juulil 1859 Villafranca di Veronas, Venetos. Need lõpetasid sõjategevuse Suur-Italia vabadusvõitluse (tuntud ka kui Itaalia teine iseseisvussõda) peamise osa, kus Prantsusmaa ja Sardiinia-Piemonte olid sõjas Austria vastu.
Pärast Napoleon III vägede võitlust Prantsusmaa ja Sardiinia liitlastega Magenta lahingus (4. juuni 1859) ja eriti verises Solferino lahingus (24. juuni 1859) otsustas Napoleon iseseisvalt lühikest vaherahu pakkuda. Ta oli mures lahingute kõrge inimkao ja edasise pika kampaania, sügise ja talve raskuste pärast. Solferino tulemusena oli ligikaudu 40 000 surnut või haavatut ning see šokeeris avalikkust ja laias laastus mõjutas ka Napoleon III poliitilisi otsuseid.
Lisaks mõjutasid otsustavat rolli kodumaise poliitika surve ja usulised kaalutlused: keisri ringkonnast, sealhulgas keisrinna ja katoliku seas, kardeti Paavstiriigi ja paavsti staatuse kompromiteerimist, kui Austria mõjusfääri täielikult eemaldataks. Samuti mõjutasid Prantsusmaa-sisest meelsust rahvusvahelised suhted, sealhulgas suhtumine Saksamaal ja reaalne sõjaväeline olukord. Kõik see viis 8. juulil tehtud vaherahuettepaneku ja 11. juulil toimunud kohtumiseni Austria keisri François-Joseph I-ga (François-Joseph I st.), kus Napoléon ei konsulteerinud oma Sardiinia liitlasega, peaminister Cavouriga.
Napoleoni ja Austria vahel kokku lepitud punktid sisaldasid peamisi ajutisi kokkuleppeid, millest olulisemad olid:
- Austria loobus kontrollist Lombardia (välja arvatud kindlustatud linnad Mantova ja Peschiera), kuid Lombardia ei antud otse Sardiiniale — see pidi esmalt minema Prantsusmaa kaudu, kes seejärel andis selle Piemonte–Sardiinia kuningriigile.
- Plaanikohaselt pidanuks moodustama Itaalia föderatsiooni, mida jäi juhtima paavst Pius IX; sel föderatsioonil oleks osa olnud ka Austria suveräänsuse all olev Veneto.
- Modena, Parma ja Toscana hertsogid, kes olid revolutsioonide tulemusel troonilt tõukunud, pidid ametlikult tagasi saama oma troonid (see osa kokkuleppest oli partii restauratsioonimeetmete sugugi vastuolus Itaalia ühtsusliikumise tegelike arengutega).
Tulemuslikult tekitas see Cavouris (keda otse ei teavitatud ega kaasatud) suurt rahulolematust: ta astus 10. juulil tagasi. Kuningas Viktor-Emmanuel II võttis tema tagasiastumise alguses vastu "isikliku" nõusoleku, kuid poliitiline surve ja asjaolud muutsid olukorra ebakindlaks ning Cavouri tagasiastumine ei olnud lõplik – tema roll ja hilisem tagasitulek olid osa keerukast poliitilisest mängust.
Villafranca eellepingute põhimõtted kinnitati ja täpsustati hiljem rahvusvahelisel diplomaatial: sõjategevust lõplikult lõpetas ja lepingud formaliseerisid Zürichis sõlmitud rahuleping 10. novembril 1859 (Zürichi leping), millega sõjategevus ametlikult lõppes ning täpsustati territooriumide ümberpaigutusi. Lõplike territoriaalsete muudatuste ja poliitiliste tagajärgede käigus sai Lombardia lõpuks osa Sardiinia kuningriigist, samas kui Veneto jäi Austria mõjusfääri kuni 1866. aastani, mil see liideti Itaaliale pärast Austro–Preisi sõda.
Oluline järelmõju oli ka see, et Villafranca ja Solferino sündmused mõjutasid rahvusvahelist avalikku arvamust: Solferino verdavõtmine ja sõjaväeõnnetused innustasid humanitaarset vastukaja — Henri Dunant kirjutas oma mälestuste „A Memory of Solferino”, mis oli üks motivaatoritest Rahvusvahelise Punase Risti asutamiseks (1863) ja hilisema esimese Genfi konventsiooni sünniks (1864).
Diplomaatiliselt ja poliitiliselt oli Villafranca pöördepunkt: kuigi see peatas otsese lahingutegevuse, ei rahuldanud kokkulepe paljusid itaallasi ega Cavourit. Samuti sillutas see tee edasiarengutele — muu hulgas 1860. aasta sündmustele, mil mitmed Kesk-Itaalia valdustest liideti Sardiinia kuningriigiga ning hiljem 1861. aastal kuulutati välja Itaalia kuningriigi algus. Prantsusmaa ja Sardiinia vaheline tasakaaluna toimunud territoriaalsed kompensatsioonid (näiteks Savoy’ ja Nizza küsimus) lahendati eraldi läbirääkimiste kaudu (nt Torino leping 1860).
Kokkuvõttes lõpetasid Villafranca vaherahu ja eellepingud sõjategevuse 1859. aastal ning mõjutasid oluliselt Itaalia ühinemisprotsessi kulgu — need näitasid, kuidas sõjalised võidud, rahvusvaheline diplomaatia ja sise-poliitiline surve üheskoos kujundavad riikide piire ja poliitilisi otsuseid.
Küsimused ja vastused
K: Kuidas nimetati lepingut, mis lõpetas Austria-Franca-Sardiinia sõja?
V: Villafranca vaherahu ja eellepingud kirjutati alla 11. juulil 1859. aastal Venetos asuvas Villafranca di Veronas.
K: Kes allkirjastas Villafranca vaherahu ja eelkokkuleppe?
V: Villafranca vaherahule ja eeltingimustele kirjutasid alla Prantsusmaa ja Austria.
K: Millal tegi Napoleon III ettepaneku vaherahu sõlmimiseks?
V: Napoleon III tegi ettepaneku vaherahu sõlmimiseks 8. juulil.
K: Mitu inimest hukkus või sai haavata Solferinos?
V: Solferinos hukkus või sai haavata ligi 40 000 inimest.
K: Miks ehmatas Napoleon III Solferinos toimunud heakord?
V: Napoleon III ehmatas hekatombist (Solferinos hukkus või sai haavata peaaegu 40 000 inimest) ja mõttest, et ta peab jätkama sügis- ja talvekampaaniat nelikürituses kindlustunud austerlaste vastu.
Küsimus: Milliseid territooriume loovutas Austria selle kokkuleppe kohaselt Prantsusmaale?
V: Selle kokkuleppe kohaselt loovutas Austria Lombardia (välja arvatud Mantova ja Peschiera) Prantsusmaale, kes tagastas selle Piemonte-Sardiiniale.
K: Milliseid muid kokkuleppeid kinnitati selle lepinguga?
V: Selle lepinguga kinnitati ka Itaalia konföderatsioon paavst Pius IX eesistumise all, mille osaks oli Austria suveräänsuse all olev Veneto, samuti taastati revolutsioonide tõttu välja aetud Modena, Parma ja Toscana hertsogite troonid. Need kokkulepped kinnitati 11. novembril 1859. aastal sõlmitud Zürichi lepinguga.
Otsige